Anu Vahtra (1982) on foto- ja installatsioonimeediumis töötav kunstnik, kes on oma loomingus keskendunud näituseformaadi ja eksponeerimisruumi spetsiifikale, lähtudes töö alguspunktis antud ruumi arhitektuurilisest eripärast, ajaloolisest või kontekstuaalsest taustast. Tema installatsioonid mängivad vaataja mälu ja tajuga, haarates ruumi endasse, muutes selle nii teose sisuks kui ka vormiks. Seetõttu on Vahtra looming ajutise loomuga – tema näitusi pole võimalik algupärasel kujul taasesitada. Vahtra loomingut on kirjeldatud kui analüütilist arheoloogiat.
Vahtra üks esimesi teoseid on „Mõõdud varieeruvad“ (2009), millega ta paigutas kujutatu kahe- ja kolmemõõtmelise ruumi vahepeale, nii et ruumist kunstiteose ümber sai sama tähtis tegur kui teos ise. Seda printsiipi rakendas Vahtra ka fotoinstallatsioonis „17,9°“ (2012). Eksponeerides teost Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi hoone 17,9-kraadise kaldega estakaadil, võttis Vahtra fookusesse omapärase ruumi kui sellise. Rakendades kaasaegset trompe-l’oeil-esitusviisi, struktureeris ja korrastas kunstnik vaataja pilku. Seega ei ole perspektiiv Vahtra töödes pelgalt esteetiline võte, vaid osaleb ka teoste tähendusloomes.
EKKM-i füüsiliste tingimustega tegeles Vahtra ka teoses „Seisavad müürid, külmalt ja sõnatult“ (2015). Selles fotoinstallatsioonis kasutas ta eikellegiruumi hoone teisel korrusel, mis oli tekkinud Kultuurikatelt muuseumiga ühendanud estakaadi eemaldamise tõttu. Teos algas juba maapinnalt trepikonstruktsiooniga ning üles jõudes lõppes raamitud fotoga ruumi tagumises, fototapeedi abil näiliselt kaugemale viidud seinas. Fotol oli kujutatud EKKM-i uut fassaadi.
Teostes „Homage Gordon Matta-Clarkile“ (2009) ja postkaardisarjas „Rip-Off“ (2010) kasutatud tehnilisi võtteid on Vahtra taas rakendanud kolmeosalises teoses „Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine“ (2014). Antud töös tegeleb kunstnik Tartu Kunstimuuseumi näitusehoone ajalooga ning selle tolleaegse ühiskondliku positsiooniga. Vahtra puhastas viltuses majas näituse tarbeks püstitatud ajutised seinad, tehes nähtavaks selle, mis oli aastaid varjul olnud ja pidi näitusekülastajale märkamatuks jääma. Ta paigaldas tänavale 1980. aastatel remondi ajal maja toetanud metallpoomi koopia ja lõi sarja postkaarte, mille kujundites oli mänginud maja fassaadiga.
Vahtra on õppinud fotograafiat Eesti Kunstiakadeemias, Gerrit Rietveldi Akadeemias Amsterdamis ja Bergeni Kunsti- ja Disainiakadeemias Norras. Ta on end täiendanud residentuurides ISCP New Yorgis (2017), Nordic-Baltic A-i-R Tromsøs Norras (2017), Sørfinnset Skole / the nord land, Gildeskal Norras (2010). Vahtra viimased isikunäitused on toimunud Performa biennaalil New Yorgis (2017), Drdova Gallerys Prahas (2017), Hobusepea ja Draakoni galeriis Tallinnas (2016), Chimera-Project Gallerys Budapestis (2016), Kjubh KunstvereinisKölnis (2016). Ta on osalenud mitmel rahvusvahelisel grupinäitusel, samuti valdkonnavahelistes koostööprojektides. Vahtra on kunstiraamatutele keskendunud Lugemiku kirjastuse ning raamatupoe asutajaid ja eestvedajaid. Teda on tunnustatud Köler Prize’i grand prix’ga (2015) ja Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga (2017), Artproof stipendiumiga viennacontemporary kunstimessil (2017). Anu Vahtra on üks riikliku kunstnikupalga saajaid aastatel 2016–2019. 2020. aastal viibis Vahtra WIELS-i Kaasaegse Kunsti Keskuse residentuuris.
