Bita Razavi

Bita Razavi (1983) on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle loomingus on olulisel kohal igapäevaelu ning isikliku elu avalikus sfääris nähtavaks muutmine. Ta juhib tähelepanu ühiskondlike mehhanismide sisemisele toimimisloogikale ning neid erinevates riikides ümbritsevale poliitilisele kontekstile. Ta uurib ja dokumenteerib erinevaid objekte ja süsteeme ning reageerib mõjule, mida nood talle avaldavad.

Oma lõputöö raames “Kuidas sõnadega asju teha (seaduslik performance)” (2011) Soome Kunstiakadeemias viis ta läbi kunstilise tseremoonia, kus ta abiellus kunstnik Jaakko Karhuneniga – tegu oli vastureaktsiooniga halvenenud immigratsioonipoliitikale, parempopulistliku erakonna populaarsuse kasvule ning kaasaegse kunsti rahastust vähendavale poliitikale. Projekt lõppes 2017. aastal avaliku lahutustseremooniaga. 2020. aastal ostis Kiasma Kaasaegse Kunsti Muuseum mõlemad teosed videodokumentatsiooni ja isiklike esemete näol oma kogusse.

Kuivõrd Razavi on elanud nii Iraanis, Eestis kui ka Soomes, on tal oma kogemuse põhjal võimalik teha järeldusi nimetatud kultuuride omavahelise suhte kohta kui ka läänemaailma suhtumisest tema päritolusse. Näiteks lähtub Razavi teos “Pilte meie tulevikust, pilte meie minevikust” (2018) Tartus aset leidnud vahejuhtumist kui üks noormees kunstnikule tänaval teatas, et too on “pilt Eesti tulevikust”. Nimetatud fotoseerias kujutab Razavi end tavalise Eesti naisena tema igapäevastes rollides. Lisaks kujutab seeria mahajäetud maamaju, viidates seeläbi suurtele pagulaskriisi ja linnastumisega seotud ühiskondlikele muutustele, aga ka Eesti ajaloost tuntud jõhkrale küüditamisele.

Lisaks autofiction-žanriga mängivatele teostele on ta loonud ka installatsiooni “Letargia läheb varsti mööda” (2019), mis koosneb videomängudest laenatud kaadritest ning erinevatest esemetest nagu arvutiriistvara, elav sammal ja teised taimed, millega ta viitab kunstliku ja loodusliku ühtesulamisele ning inimeste ja metsiku looduse vahelise lõhe süvenemisele.

Olenemata teemast ja valitud tehnikast mõjuvad Razavi teosed sageli otsekui taktikalised vahendid. Keelemängude ja materjalide kasutamine on nagu trikk, mille abil vaataja rasketele eetilistele küsimustele mõtlema panna, puudutagu need siis ühiskonda või ökoloogiat. Seda näitlikustab teos “Värviraamat murelikele täiskasvanutele” (2017 – …), mis võtab eeskuju mandalaid, taimi jm kujutavatest igas vanuses inimestele stressimaandamisvahendina müüdavatest värviraamatutest. Razavi värvimiseks mõeldud lehed käsitlevad aga erinevaid globaalseid ja regionaalseid probleeme nagu Iraani ja USA suhted, puudulik sotsiaalkindlustus või tööstuslik keskkonnasaaste.

Razavi on neli aastat ühes Eesti maapiirkonnas asuvat mahajäetud maja ja Tartus asuvat korterit renoveerinud ning järjepidevalt seda proosalist protsessi jäädvustanud, sealjuures omamoodi kaasaegse arheoloogina erinevaid ümberehituse käigus avastatud tööriistu ja mineviku jälgi talletades. “Balti remondi muuseum” (2019) tutvustab Baltimaade remondikultuuri ning jutustab tundliku materjalikasutusega omamoodi loo.

Koostöös kunstnik Kristina Normani ja kuraator Corina L. Apostoliga valiti Bita Razavi 2022. aastal toimuvale 59. Veneetsia biennaalile Eestit esindama. Projekt nimega “Orhideliirium. Isu külluse järele” käsitleb troopiliste taimede kujutamise kaudu teemasid nagu rahvus, kuulumine ja kolonialism. Projekti on kaasatud ka Tartus sündinud ja Peterburis hariduse saanud maalikunstnik Emilie Rosalie Saal (1871-1954), kelle loomingut tuntakse eelkõige arvukate troopiliste taimede järgi, mida kunstnik 22 Indoneesias (tollal Hollandile kuulunud Ida-India saartel) veedetud aasta jooksul maalis. Ta puutus lähedalt kokku mitmete kultuuridega ning on suurepärane näide sellest, et inimesed on alati kaugemate regioonidega seotud olnud, just nagu ka “Orhideliiriumi” autorid Razavi, Norman ja Apostol, kes küll kohtusid Eestis, kuid panid aluse nende endiga seotud rahvustest ja piirkondadest kaugemale ulatuvale projektile.