Eike Eplik (1982) on skulptor ja installatsioonikunstnik, kes kasutab jutustuste esitamiseks loodusest pärit motiive, galeriiruumi põrandast laeni, skulptuuritehnikaid klassikalisest kipsivalust paberi- ja puiduassamblaažide ning leidobjektideni. Tema kunstis kujutatud protsessid on osaliselt alateadlikud ja mitte alati lõpuni lahtiseletatavad. Eplik lähtub oma näituste ettevalmistusel improvisatsiooni põhimõttest, niivõrd kuipalju kasutatav materjal seda võimaldab.
Epliku üks esimesi näitusi „Tüdruk, kes kõiki armastas“ (2012) on tuletatud ungari kirjaniku Ervin Lázári muinasjutust „Seitsmepäine haldjas“. Sel näitusel kujutatud muinasjutulises omailmas on loomad pigem multifilmilikud, paljud on ebardid, leidub mitmest loomast või taimest kokku sulanud kimääre ja konglomeraatideks tardunud kummalisi kooslusi.
Näitus „Mõned neist lindudest lendasid selili“ (2015) tegeles ajalooliste paraadportreede ja natüürmortide komponeerimise läbimänguga, rõhutades kujutatu tegelikku kaduvust ja mööduvust. Selle eksistentsialistliku teema edasiarendus väljendus näitusel „Ilu salong“ (2017), kus kunstnik tegeles ilu konstrueerimisega, viidates selle ajutisusele ja ebaloomulikkusele. Erinevalt eelnevatest näitustest tõi „Loomulik“ (2018) esile mehaanilis-teraapilise kunstitegemisviisi – kunstnik eksponeeris installatiivses laadis skulptuure, mis jäljendasid erinevas abstraktsuse astmes loodud orgaanilisi ja looduslikke vorme.
Aastate jooksul on Eplik loonud biomorfsete vormide näol spetsiifilise sõnavara, mida ta jõudumööda täiendab ja taaskasutab vastavalt kontekstile: näiteks hobusepea, mida on eksponeeritud hübriidse ja grotesksena kaarikul asuva büstiga suhtes olevana (Artishoki biennaal, 2016) ning seesama hobusepea, millest ulatuvad välja käed, hambad, mügarad („Õhtu varjus“ koos Imat Suumanniga, 2019). Vaadeldes Epliku loodud objektide paigutust ning aimates nende repliike, on võimalik luua fantasmagoorilist narratiivi, millel ei ole otsest algust ega lõppu. Seepärast pole üksikelemendid ka eraldi pealkirjastatud – kõike esitatut peab vaatama korraga ja omavahelises suhtes.
Eike Eplik on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuurieriala (BA, 2007). Õpingute ajal täiendas ta end, töötades praktika raames eri kunstnike juures Saksamaal, Rootsis ja Soomes. Ta jätkas oma õpinguid Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonnas (MA, 2010). Eplik töötab ka Tartu Lastekunstikoolis õpetajana ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppejõuna. Ta pälvis 2006. aastal Eduard Wiiralti stipendiumi ning 2012. aastal kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT noore kunstniku produktsioonistipendiumi KUKU NUNNU. 2015. aastal oli ta Sadolini kunstipreemia nominent ja 2018. aastal autasustati Ado Vabbe nimelise stipendiumiga. Eike Eplik on üks riikliku kunstnikupalga saajaid aastatel 2021–2023. 2021. aastal autasustati teda Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga.
