Jaan Toomik

Jaan Toomik (1961) on maali-, video-, installatsiooni- ja performance’i–kunstnik, kelle loomingut iseloomustab metafüüsiline, looduslähedane ja šamanistlik vaade maailmale. Tema looduspoeetilised ning enamasti autobiograafilised teosed tegelevad igavikuliste teemadega, nagu elu ja surm, religioon ja vaimsus, sidudes inimese kehalisuse looduse ringkäiguga. Toomiku looming on kujunditelt minimalistlik, põhinedes sageli lihtsate vahenditega saavutatud meditatiivsel kordusel ja liikuvusel.

Toomik alustas 1980. aastate lõpus maalikunstnikuna. Tema varajasse loomeperioodi kuuluvad suuremõõtmelised neoekspressionistlikud maalid „Menstruatsioon“ (1989) ja „Tantsija“ (1990). 1990. aastate alguse taasiseseisvunud Eesti poliitilisest situatsioonist mõjutatult jõudis Toomik kohaspetsiifilise performance’i ja installatsiooni juurde. Üleminekuperioodil postkontseptualistlikuks kunstnikuks kujunenud Toomik lõi kunsti piire kompavaid ning ajastu meelsust ja poliitilist olukorda kommenteerivad teosed. Üks sümboolsemaid neist on installatsioon „15. mai – 1. juuni 1992“, mida eksponeeriti Eesti Näituste paviljonis kunstirühmituse S&K teisel näitusel „Artmix“. Teose moodustasid klaaspurgid kunstniku sel ajavahemikul kogutud ekskrementidega ning tema menüü kirjeldused. Praeguseks on teose järelelu ning seda ümbritsev tähendusväli muutunud Eesti kaasaegse kunsti lähiajaloos märgiliseks. Eksponeerimishetkel polnud installatsioonis midagi skandaalset, ent poleemikat tekitas installatsioon 1995. aastal, kui Eesti Ekspress sellest kirjutas. „Purki sittumine“ sai meedias metafooriks tervele Toomiku kunstipraktikale ning kogu eesti kaasaegsele kunstile, mis vähegi arusaamatu või häirivana näis. Teos taasloodi 2012. aastal Tartu Kunstimuuseumi näitusele „MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika“.

Leides installatsiooni- ja performance’i-kunstis keele, mis oli vormilt ühtaegu napp ja impersonaalne, kuid sisult sugestiivne, hakkas Toomik Eestis esimeste seas oma aktsioone videosse jäädvustama. Tema natuurpoeetilised videod on oskuslikult loodud, andes lihtsate vahenditega edasi vaimse ruumi, mis mõjub vaatajale kaasahaaravalt. 1994. aastal São Paulo biennaali jaoks valminud videoinstallatsioon „Teekond São Paulosse“ kujutab peegelkuupi, mis hõljub geograafiliselt samal joonel asuvaid linnu – Tartut, Prahat, São Paulot – läbivate jõgede pinnal. Sellele teosele järgnes Helsingis Kiasma näitusel „ARS 95“ esimest korda eksponeeritud video „Tantsides koju“ (1995), kus võib näha kunstniku transtsendentaalset tantsu laeva ahtritekil mootorimüra hüpnootilise rütmi saatel. 1997. aastal esindas Toomik koos Raoul Kurvitza ja Siim-Tanel Annusega Eestit Veneetsia biennaalil, kus ta eksponeeris kohaspetsiifilist installatsiooni, mis kujutas põhjade ja kaanteta kirstudest tehtud „vaatekoridori“.

Jaan Toomiku üks tuntumaid videoid on „Isa ja poeg“ (1998). Teos kujutab alasti kunstnikku Läänemerel uisutamas, taustaks tema poja koraalilaul. Nii see kui ka mitmed teised Toomiku tööd on sügavalt isikliku tähendusega, väljendades kunstniku komplekse, änge ja suhteid. Toomik kaotas lapsena isa ning hiljem ka venna – nii tuleb surmateema esile paljudes kunstniku teostes. „Nimetu“ (2002) on videodokumentatsioon Toomiku surnud vennale pühendatud performance’ist, milles on näha üheksa meetri kõrguselt alla hüppavat kunstnikku. Video „Tantsides isaga“ (2003) kujutab kunstnikku Jimi Hendrixi muusika järgi isa haual rokkimas.

Hilisemas loomingus ühendab Toomik installatsioonikunstniku ja dokumentalisti kogemused. Video „Nimeta (Mees)“ (2001) kujutab kunstnik Elaani, kes tammub ülesküntud põllul alasti ning tema genitaalid on pika valge nööriga seotud maas seisva vaia külge. Teoses „Peeter ja Mart“ (2001) portreteerib Toomik Parkinsoni tõbe põdevat kunstnikku Peeter Mudistit. Seda eksponeeriti Veneetsia biennaalil Francesco Bonami kureeritud peanäitusel Arsenales 2003. aastal.  2007. aastal Kumu kunstimuuseumi isikunäitusel eksponeeris kunstnik dokumentaalseid videoid, mis jutustasid eri inimeste argielulisi ning pihtimuslikke lugusid („Maiu“, „Jaanika“, mõlemad 2007 ). Muu hulgas võis näha Toomiku esimest sümbolistlik-maalilist lühifilmi „Armulaud“ (2007), mis oli filmitud 35-mm kaameraga. See leidis pälvis tunnustust Oberhauseni lühifilmifestivalil ning linastus 2011. aastal Pompidou keskuses. 2010. aastal valmis Toomiku teine lühifilm „Oleg“, mis keskendus Nõukogude armeeteenistuse mälestustele.

Toomiku linateoseid on näidatud arvukalt erinevatel filmifestivalidel. Tema täispika mängufilmi „Maastik mitme kuuga“ (2014) maailma esilinastus toimus Rotterdami rahvusvahelisel filmifestivalil. 54. Oberhauseni lühifilmifestivalil premeeriti Toomiku „Armulauda“ (2007) auhinnaga. Lühifilm „Kala“ (2018) esilinastus Fajr rahvusvahelisel filmifestivalil Teheranis.

Kuigi Toomik on rahvusvahelisel kunstiväljal tuntud peamiselt videokunstnikuna, pole ta maalikunsti kunagi päriselt hüljanud. See peegeldub ka möödunud kümnendi isikunäitustel „Smells Like Old Men’s Spirit“ (2015) ning „Esimene uni“ (2016). Toomiku viimane retrospektiivne isikunäitus „My End is My Beginning. And My Beginning is My End“ toimus 2019. aastal Moskva Moodsa Kunsti Muuseumis (kuraator Viktor Misiano).