Kristina Norman

Kristina Norman (1979) on kunstnik, kelle interdistsiplinaarne looming hõlmab videoinstallatsioone, skulptuuriobjekte, linnalisi sekkumisi, dokumentaalfilme ja performance’it. Normani kunstipraktika on kontekstikeskne ning tema huviorbiidis on teemad, mis on seotud ideoloogiate, vastuoluliste poliitiliste protsesside ja ajaloo valupunktidega, tuues välja võimalusi kuidas ühiskonda polariseerivaid probleeme on võimalik käsitleda väljaspool teineteist välistavaid narratiive.

Märkimisväärne osa Normani loomingust tegeleb kollektiivse mälu ja identiteediga monumentide kaudu. Üks tema tuntumaid näitusi on „Järelsõda“, mis esindas 2009. aastal Eestit 53. Veneetsia biennaalil (kuraator Marco Laimre). See lähtus pronkssõduri loost: Nõukogude armee mälestusmärgist, mille Eesti valitsus lasi 2007. aastal Tallinna kesklinnast eemaldada ja mille asemele tõi Norman kullatud koopia. Sel viisil sekkudes otsis kunstnik võimalust konfliktse mälestusmärgi kaudu pöörata tähelepanu Eestis elavatele mälugruppidele. „Järelsõda“ kasvas välja mitmest varasemast, pronkssõduritemaatikat puudutavast tööst – näiteks film „Monoliit“ (2007) ja installatsioon „Community“ (2007), mis koosneb popkultuuris tuntud tegelaskujude värvidesse maalitud suveniirisuurustest pronkssõduri kujukestest (Eesti Kunstimuuseumi kogu).

Sellele järgnes film „Et meeldiks kõigile“ (2011), mis tegeles Vabadussõja Võidusamba püstitamisega. Siin oli teemaks mälumaastiku jätkuv korrastamine ja rahvusnarratiiviga vastavusse viimine vahetult pärast pronkssõduri monumendi teisaldamist. Ka see oli võimulolijate poliitilise tahte läbisurumise projekt, mis nüüd lõhestas peamiselt eestikeelset avalikkust mälestusmärgi nimetuse ja tähenduse (Vabaduse monument või Võidusammas) ning selle esteetilise kvaliteedi küsimustes. Jälgides noorte patriootliku monumendikavandi autorite ja neid suunavate poliitikute tegemisi, näidatakse filmis Võidusamba kerkimise köögipoolt.

Ka järgmised tööd „0,8 ruutmeetrit“ (2012) ja „Ühisel pinnal“ („Common Ground“, 2013) tegelevad kollektiivse mäletamise ja mälu põlistamise või kustutamise problemaatikaga ning neid seob triloogiaks mäletamise ruumiliste aspektide uurimine ja ajalooliste paralleelide kasutamise kunstiline võte. 2014. aastal osales Norman Manifesta 10 biennaalil Peterburis (kuraatorid Kasper König ja Joanna Warzsa) avaliku skulptuuri projektiga „Suveniir“ (2014) ja videoinstallatsiooniga „Raudkaar“ (2014). Tegemist oli kaheksa meetri kõrguse jõulupuud meenutava metallstruktuuriga, mis viitas Euromaidani revolutsioonile ja selle sümboliks kujunenud Yelinkale. Skulptuuri saatis video, milles ukraina kunstnik Alevtina Kakhidze meenutab Kiievis toimunut, olles ise Paleeväljakul Peterburis.

Audiovisuaalne teos „Pidulikud ruumid“ (2016) on loeng-etendus, mis käsitleb ideoloogiliste ruumide loomist ning nende eri kontekstis kasutamist. Videoteoses on tähelepanu all Eesti Ajaloomuuseumis asuva Evald Okase nõukogudemeelse pannooga seonduv poleemika – nimelt kasutavad venekeelsed koolid seda klassipildi tegemiseks. Teose dokumentaalse ainese kriitilisele käsitlusele pakub Norman välja potentsiaalse tulevikustsenaariumi, kuidas ideoloogiliselt allumatu ruum taltsutatakse.

Grupinäitusel „Riik ei ole kunstiteos“ (kuraator Katerina Gregos) eksponeeritud Normani videoteoses „Jumalad, andke tuli tagasi” (2018) laulab ooperilaulja Sofia Jernberg helilooja Märt-Matis Lille kompositsiooni „Transvaal“ Tallinna Lauluväljakul – kohas, mis on tihedalt seotud Eesti ajaloolise ärkamisaja, laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumisega 1991. aastal. Teos tõstatab järgmisi küsimusi: mis on laulupidu ja rahvus ning millised inimesed ja millised laulud rahvust esindavad.

„Kergem kui naine“ (2019) on dokumentaalpoeetiline lavastus, milles Norman vaatleb Itaalias eakaid inimesi hooldavaid Ukraina võõrtöölisi ning kõrvutab nende rasket töökoormat Itaalia naisastronaudi Samantha Cristoforetti saavutustega avakosmosesse jõudmisel. Teose läbivaks kujundiks on gravitatsioon ja selle ületamine, tuues esile naiste valikuvabaduse, ohverduse ja tugevuse. Normani teoses segunevad dokumentaalne uurimus, poeetilised paralleelid ning raskusjõudu trotsiv pilk inimelu kõige raskematele hetkedele.

59. Veneetsia biennaalil (2022) on Eesti paviljonis Kristina Normani ja Bita Razavi näitus „Orhideliirium. Isu külluse järele“ (kuraator Corina L. Apostol). Ekspositsiooni lähtepunktiks on Emilie Rosalie Saali (1871–1954) looming – troopilisi taimi kujutavad akvarellid ja maalid, mille kunstnik lõi toonastele Ida-India saartele viinud reiside käigus. Saali isikust ja tema loost lähtuvalt loovad näitusele uued teosed kunstnikud Norman ja Razavi, kes oma teostega esitavad hetkel maailmas ja Eestis olulisi küsimusi poliitika, ühiskonna, kultuuri, soo, rahvusidentiteedi ning globaalsete protsesside teemadel. Projekt peegeldab põimunud ajalugude, „võitjate“ ja „kaotajate“ suhteid ning nende mõistmise keerukust ja mitmetahulisust.