Leonhard Lapin (1947-2022) oli eesti avangardi üks tähtsamaid esindajaid. Ta alustas 1960. aastate lõpul radikaalsete kunstiuuendustega ning oli juhtfiguur eesti kunstis popkunsti, suprematismi, neoavangardi ja tegevuskunsti tutvustamisel. Lisaks sellele on ta tegutsenud arhitektuuriuuenduse vallas, uurinud ja tutvustanud zen-budismi ideid, loonud ilukirjandust, sh luulet, ning kirjutanud kunsti- ja arhitektuuriteoreetilisi artikleid.
Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuriõpingute ajal esines Lapin koos kaasüliõpilaste Ando Keskküla, Andres Toltsi, Ülevi Eljandi, Rein Metsa ja Gunnar Meyeriga Pegasuse kohvikus toimunud näitusel „SOUP ’69“, millega seostatakse popkunsti sündi Eestis. Näitusel eksponeeris Lapin popilikke koloreeritud joonistusi, mille aluseks olid suurendatud fragmendid vanadelt kitšpostkaartidelt („Jänku suudlus“). Aasta hiljem valmisid guašijoonistused, nende hulgas „Lydia Koidula“, mis oli loodud USA popikoonide portreede eeskujul.
Lapini loomingu popkunsti perioodi kuulub ka esimene Eesti originaalkoomiks „Benno Bladrikorni elurõõm, arvamused ja mõttetu surm kohvikus Pelegria“ (1970). Samuti võib esile tuua Lapini kunstnikutöö Rein Raamatu popilik-psühhedeelse visuaalse keelega joonisfilmis „Värvilind“ (1974), mille puhul väljendus tema huvi konstruktivismi, destijli ja neoplastitsismi vastu.
Lapinit mõjutas vene avangard, eriti Kazimir Malevitši suprematismiteooria. Tema teostes seguneb avangardi tühjuseidee idamaade filosoofiatega, mis 1960.–1970. aastatel Eestis levisid ning mida Lapin kokku nimetas „objektiivseks kunstiks“. Üks selle väljendusi oli geomeetriline kunst, mida Lapin eksponeeris esimest korda 1977. aasta näitusel Eesti Kunstnike Liidu nõupidamissaalis. Geomeetrilist kunsti pidas Lapin toona uue, tehnilise ja linnastunud ajastu kunstiks.
Keskseks märksõnaks Lapini loomingus saab pidada masinat, millele kunstnik on ehitanud ideed ühiskonnast ja inimsuhetest, nähes masinat kosmilise protsessi osana. Masin esineb nii arhitektuuris (masin-majad) kui ka graafilistes sarjades („Masinad“). Sel puhul kritiseerib kunstnik muu hulgas masinate seostamist vaid tootmisega ning püüab neid rakendada hoopis naudingute ja valikuvabaduse teenistusse.
Lapin on tuntud kui üks happening’i esmatutvustajaid Eestis – tema osalusel toimusid kunstiüliõpilaste aktsioonid, nagu „Mäng mannekeeniga“ (1968) ja „Trio klaveril“ (1969), mida on hiljem käsitletud Eesti performance’i-kunsti esimeste näidetena. 1990. aastatel hakkas Lapin korraldama performance’eid. Need olid sageli seotud installatsioonidega, millest tegevused lähtusid või mida tegevuste käigus kujundati. Kunstiteadlane Anu Allas on näinud just tegevuskunstis võtit, mõistmaks Lapini mitmetahulist loomingut, milles saavad teineteist välistamata kokku kõige kaugemad vastaspoolsused: absoluutne idealism ja paroodia, raskus ja kergus, tõsidus ja nali, zen’lik tühjus ja vorstivõileib – viimane viitab Lapiniperformance’ile „Suprealistlik võileib“ (2009).
Eesti taasiseseisvumise perioodi jäävad Lapini suuremahulised installatsioonid „Hommage Soomele“ Pori Kunstimuuseumis (1988), „Obelisk“ Kotkas (1990), „Struktuur ja metafüüsika“ Poris ning Helsingis (1989), samuti osalemine Rostockis Läänemere biennaalil (1992). 1994. aastal osalesid Lapin ja Jaan Toomik Eesti esindajatena São Paulo 22. biennaalil, kus Lapin käsitles metsa laastamise ja puidu töötlemise temaatika kaudu eestlase identiteeti. Eneseotsingud väljenduvad teatud mõttes ka Lapini 1980.–1990. aastate graafikas, mida kunstiteadlane Liisa Kaljula on seostanud sots art’i liikumisega („Malevitš-Molotov I“, 1989). Kõnealuse perioodi teostes on Lapin kasutanud sarnast visuaalkeelt nagu 1970. aastate objektiivses kunstis, kuid toonud sekka nõukogude sümboleid.
1990. aastatel alustas Lapin ready-made’idega („Arhitektoon karikaga“, 1996). Valmisesemetega, samuti graafika, maali ja kollaažidega on ta jätkanud ka 2010. aastatel. Lapini puhul ei tasu unustada kunstnikumüüdi rolli, mida ta on ka ise loonud ja võimendanud, esinedes klassikalise jumalanna rollis („Autoportree Veenusena“, 1980/1982) või kõrvutades end Eesti esimese maalikunstniku Johann Köleriga („Köler-Lapin“, 2001). Kunstnikumüüdi loomist on toetanud ka Lapini arvukad kirjutised.
Lapinil on olnud tähtis koht Eesti arhitektuuris: ta on uurinud 20. sajandi modernset arhitektuuri ja sellest kirjutanud, projekteerinud esinduslikke hooneid ning kuulutanud radikaalseid ehitusalaseid ideid. Märgiline on rühmitus Tallinna Kool, kuhu kuulusid peamiselt 1970. aastate alguses ERKI lõpetanud arhitektid ning kes kuulutasid radikaalseid ideid kaasaegsest arhitektuurist ja rõhutasid arhitektuuri ja ühiskonna suhet.
Leonhard Lapin on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) arhitektuuri eriala (1971). Ta on korraldanud mitteametlikke näitusi või osalenud neil: „SOUP ’69“, „Eesti edumeelne taie“, „Harku ’75“, „Arhitektuurinäitus 1978“. Lapinil on olnud isikunäitus Pori Kunstimuuseumis (1988) ning ta on osalenud Läänemere biennaalil (1992), São Paulo biennaalil (1994), SKKE 1. aastanäitusel (1993), SKKE 4. aastanäitusel (1996). Ta on välja andnud luulekogumikke Albert Trapeeži pseudonüümi alt. Lapin on võitnud rohkesti auhindu ja tunnustusi, sh Ljubljana graafikatriennaali preemia (1973), Tokio graafikabiennaali preemia (1974), Kristjan Raua nimeline kunstipreemia (1989), Eesti vabariigi kultuuripreemia (1997), Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001), Eesti Vabagraafikute Ühenduse aastapreemia (2004). 2018. aastal toimus Kumu kunstimuuseumis Lapini retrospektiivnäitus „Tühjus ja ruum“.
