Mia Raadik (1989) on feministlik kontseptuaalne kunstnik, kelle loomingut iseloomustab soov seada küsimuse alla ühiskonnas levinud tõekspidamised ja tuua välja selliste uskumuste tekkepõhjused. Ta on tegelnud peamiselt naiseks olemise stigmade ja vaimse tervise teemadega.
Raadik alustas näitustel esinemisega 2010. aastatel. Tema esimesi ekspositsioone iseloomustavad skeeme ja tabeleid kujutavad sarjad, mis dekonstrueerivad mõnd isiklikku, kohati ka keerulist kogemust. Raadiku magistritöö ja sellest välja kasvanud näitus Tartu Kunstimajas (2015–2016) uuris pareidooliat ehk inimtaju kalduvust näha juhuslikes struktuurides tähenduslikke kujundeid, tuues esile põllukivide mustritest kujutlusvõime abil moodustuvaid inimnägusid. Näitusel „Edekene, kas sa siis ei tea, et sellest ei räägita“ (Hobusepea galerii, 2018) jutustas kunstnik pikkade, lausa väsitavana mõjuvate tabelite ja graafikute reana loo armumisest oma ülemusse. Lisaks subjektiivsetele kogemustele tõi projekt sisse töötegemise temaatika hiliskapitalismi ajastul, mil ühe inimese saatus on taandatud reaks Exceli tabelis.
Raadiku näitus „Punasel merel kruiisimas“ (Kogo galerii, 2019) käsitles samuti indiviidi võõrandumist süsteemist. Sel korral oli sisendiks kunstniku menstruaaltsükleid jälgiv mobiilirakendus, mille kaudu ta kritiseeris niisuguste äppide toimimist. Näiteks kirjutavad säärased programmid sageli ette, mida peaks tsükli puhul pidama normaalseks. Näituse lähtepunkt oli kunstniku endometrioosi diagnoos, mis põhjustab muu hulgas valulikke menstruatsioone. Samas on ta omaenda haiguslugu jälgides avastanud ebakõlasid meditsiinisüsteemis, mis ajalooliselt ei ole naiste haigustele piisavalt tähelepanu pööranud.
Naisele suunatud sotsiaalsete ootustega jätkas Raadik ka näitusel „Menopausi Klubi. NB! Eksklusiivne“ (Projektiruum Kraam, 2019), mille eesmärk oli algatada menopausi kui ühiskondliku tabu teemaline diskussioon. Taas oli ajendiks kunstniku haigus, mille ravi võib tähendada ka varase menopausi esilekutsumist. Näitusel eksponeeris ta hoolikalt komponeeritud vannitoatarvetest ja väikestest mänguloomadest koosnevat installatsiooni. Väljapaneku pealkiri viitas menopausile kui millelegi ihaldusväärsele ja eksklusiivsele, murdes nii tavapäraseid stigmasid, mida sellega seostatakse.
Näitusel „Parim, kes sa kunagi oled“ (kuraator Corina L. Apostol, Tallinna Linnagalerii, 2020) tõstatas Raadik ilutööstuse toodete kaudu küsimusi enesehoole võimalikkusest neoliberaalses ühiskonnas. Vastandades ilutoodetega kaasaskäivaid lubadusi muuta inimene iseenda parimaks versiooniks ühe konkreetse inimese depressiooni ja sellest väljumise haiguslooga, tõi ta välja kontrasti kapitalistliku maailma ahvatluste ja päriselu telgitaguste vahel. Nii nagu näitusel „Menopausi Klubi“, ei kasutanud kunstnik ka siin enam varasematele näitustele omaseid tehnilisi graafikuid, kuid säilinud oli reaalsuse dekonstrueerimine ja seeläbi ümbritseva maailma „korrastamine“ meetodina.
Mia Raadik on õppinud Eesti Kunstiakadeemias vabasid kunste (MA, 2015). Ta on esinenud Tallinna XVI Graafikatriennaalil „Kirjaoskus-kirjaoskamatus“ (Kumu kunstimuuseum, Rundum artist-run space, 2014). Tema isikunäitused on toimunud Tartu Kunstimajas, Hobusepea galeriis, Haapsalu Linnagaleriis, Kogo galeriis, projektiruumis Kraam ja Tallinna Linnagaleriis. 2021. aasta sügisel osales ta Eesti kunstnikuna ISCP residentuuris New Yorgis.
