Mihkel Ilus (1987) on visuaalkunstnik, kes tegutseb maali laiendatud väljal. Ta töötab sageli suuremõõtmeliste installatsioonidega, kus maaliga seonduv lähenemine on kesksel kohal. Olulise osa tema tegevusest moodustab formaadikriitika ning kaasaegse näitusekultuuri ja etenduskunsti põimimine. Viimasel ajal tegeleb peamiselt objektse kunsti erinevuste uurimisega black-box– ja white-cube-tingimustes.
Üks esimesi Ilusa maalikriitilisi näitusi oli „Robusto“ (2013), kus ta eksponeeris konstruktivistlikke arhitektoonilisi objekte, mille küljes rippusid rohmakalt kinnitatud ekspressiivsed lõuendipinnad. Üksikuid esteetilisi võtteid ja sarnast lõuendikäsitlust jätkas Ilus sarjas „Esimene meetod“ (2014), kus ta katsetas lõuendist paljaks nülitud alusraamidel ornamente ning teisi dekoratiivset tulemust tagavaid lahendusi.
Tema magistritööks esitatud „Väljalaske tööruum“ (2015) ütles lõuendipinnast täielikult lahti, eksponeerides päevavalguslampidest loodud mahukat installatsiooni. Endise sukavabriku tingimustest ja materiaalsest mälust ajendatud situatsionistlik töö järgis maali kirjeldamiseks kasutatavaid kompositsioonilisi termineid, nagu pinge, rütm, kujund, faktuur, kontuur, võimaldades seega ka maali või maalilisust palju vabamalt mõista.
Näitus „Pista see endale seina“ (2017) tegeles maali algosadega, lahutades eelmiste näitustega võrreldes veel selgemini maalikogemuse sõltuvaks maaliraamide materjalidest ning maalistuudios, aga ka töökodades kasutatavatest tööriistadest. Ilus tõi esile nii lõuendi standardsust imiteerivad, pilavad ja fetišeerivad vahendid (vineerist pannaldega lõuendist koormarihmad, lauajalad), maaliosiste ümbertöötlused (suured puidust tapid, kompositsioonid õlivärviga) kui ka vormimängu (puidust kaared, vimplid), millest ükski ei ole tavapärases mõttes kujutav maaliobjekt. Näitus „Kuidas saaksingi teisiti“ (Hordaland Kunstsenter Bergenis, kuraator Siim Preiman, 2018) jätkas eelnevalt mängu maaliosistega, kasutades monokroomset visuaalkeelt.
Mihkel Ilus on analüüsinud näitusekogemust koostöös Hannes Aasametsaga näitusel „Ilmumispunkt“ (2014) ja koos Marten Eskoga näitusel „Tupik“ (2016). „Tupik“ kujutas endast ajas arenevat väljapanekut, mis oli jaotatud kuude vaatusesse ja kaheksateistkümnesse peatükki koos filmiepiloogiga. Vaatajad olid oodatud galeriid külastama mitmel korral, et saada osa pidevast muutumisest – objektide, materjalide ja mõtte ajutisusest. Näituse autorid visualiseerisid teadmatust, mis tekib valikute ja otsuste langetamisel, kasutades väljendusvahendina näitusekultuuri spetsiifikat ning materjalide ülekantud tähendusi.
Ilus on muu hulgas eri teatrites ja näitusepaikades teinud koostööd etenduskunstnik Henri Hütiga projektis „Kapriisid“ (1, 2, III, eelvõim, 3,5 2011–2018), kus autorite rollid publiku, esineja ja lavamehe vahel pidevalt vahelduvad. Performatiivne installatsioon „Kapriisid“ on jätkuv projekt, mis on sümbioos etenduskunstide ja näitusekultuuri praktikatest. Selle autorid mängivad läbi teatri ja kujutava kunsti dekonstrueerimise stsenaariume, tuues esile rekvisiite, mille kasutamisel luuakse ühine etendamise ja eksponeerimise kontekst.
Mihkel Ilus on õppinud maalikunsti Tartu Ülikoolis (BA, 2010) ja Eesti Kunstiakadeemias (MA, 2015). Ta on osalenud grupinäitustel, kaaskureerinud noorte kunstnike näitusi Tallinna Kunstihoones ja mujal, kaaslavastanud ja osalenud etenduskunsti projektides. Teda on autasustatud Eesti Kultuuriministeeriumi poolt välja antava Eduard Wiiralti stipendiumiga (2012).
