Tanel Rander

Tanel Rander (1980) on kunstnik, kuraator ja kirjanik, kelle loominguline tegevus jaguneb keele ja psühholoogia tasandil toimivateks eksperimentaalseteks, performatiivseteks praktikateks ning kriitiliseks Ida-Euroopa diskursuse ja dekoloniaalsusega seotud uurimuseks. Randeri loomingu mõtteline keskpunkt on subjektiivsuse ning seda kujundava sisemise ja välise surve vaheline pinge.

Üks Randeri fookusi on olnud psühhogeograafia, millelt ta on eemaldanud situatsioonilise tausta, leides et sotsialismijärgses perifeerias Lääne suurlinnadest pärit subjektiivsusega samastumine toob kaasa hulgaliselt probleeme. Alates 2010. aastast on tema looming olnud uurimuslik ja osaliselt teoreetiline. See on keskendunud Ida-Euroopa diskursusele, mida ta on püüdnud iseseisvalt lahti mõtestada, toetudes dekoloniaalsuse kontseptsioonile. Selle uurimusega on seotud kolm näituseprojekti: „Decolonize This“ (2012, Y Galerii, Tartu), „Piire pole – vahet pole?“ (2013, Tartu Kunstimaja) ja „Rinde-Ida“ (2015, LCCA, Riia). Tema näitust „Kolmas tee“ (2016, Tallinna Linnagalerii) võib vaadelda kui kuueaastase uurimuse vahekokkuvõtet. Antud projektis avab ta institutsionaalse kaasaegse kunsti genealoogiat ning esitleb omaenda loodud kuvandit Ida-Euroopa diskursusest, kasutades selles keskse kujundina hübriidi giljotiinist ja Kazimir Malevitši „Mustast ruudust“. Giljotiiniefekt – nagu Rander seda sõnastab – seisneb Ida-Euroopa 1989. aastale järgnenud kultuurilises, ent mitte sisulises revolutsioonis, mille käigus langesid inimpeade asemel pronksist pead. Muu hulgas uurib Rander sel näitusel võimalusi, kuidas tuua kunstikonteksti tagasi need langenud pead ehk sotsialistlik monumentaalkunst, võtmata neilt nende algset tähendust. „Kolmas tee“ on käimasolev protsess, mis täieneb vastavalt sellele, kuidas kujuneb olukord Ida-Euroopas ning seda saatev mainsteam-diskursus.

Aastatel 2017–2018 viis Rander Eesti ja Läti piirilinnades Valgas ja Valkas läbi kollektiivset uurimust, mille pealkiri „Sada paplit“ parafraseerib Eesti Vabariigi valitsuse korraldatud kampaaniat „Eesti 100 tamme“, kutsudes rahvast üles vabariigi juubeli puhul tammepuid istutama. Projekt keskendus rahvusliku identiteedi piiripealsele osale ning uurib, kas ja kuidas see osa väljendub kahe rahvusriigi ühises piirilinnas.

Tanel Rander on teinud koostööd erinevate kunstnike ja gruppidega. Kauaaegne koostöö seob teda keeleteadlase ja kirjaniku Erkki Luugiga: näitused „Kesktalvine hnott” (2010, Tallinna Linnagalerii) ja Uridaadi lõpp“ (2010, Y Galerii, Tartu), kahasse kirjutatud raamat „Tammeöö“ (2012) ning suur hulk avalikke esinemisi. Rander on töötanud koos loomingulise rühmitusega 10 × 10 meetrit: aktsioon „Inimmetsandus“ (2012, Kiasma, Helsingi) ja performance „Mees üle parda“ (2013, Kanuti Gildi Saal). Koos Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärvega on ta kaaslavastanud teatrietenduse „Oh My God!“ (2013, Von Krahli Teater). 2016. aastal ilmus Margaret Tali ja Tanel Randeri ühiselt toimetatud rahvusvaheline artiklikogumik „Arhiivid ja allumatus. Visuaalkultuuri muutuvad taktikad Ida-Euroopas“.

Tanel Rander on korraldanud psühhogeograafilisi ekspeditsioone, sümpoosione ja seminare iseseisvalt ning koostöös mitmesuguste institutsioonidega nii Eestis kui ka mujal. 2014. aastal kureeris ta Y Galeriis näituse „Halli laeva oodates“, mis keskendus koos Ukraina sõjaga Balti riikides puhkenud kollektiivsele hirmule ning militariseerimisele. 2016. aastal kureeris ta Tartu Kunstimajas ja Nooruse galeriis rahvusvahelise grupinäituse „Tõotatud valgus“, mis kritiseeris teadmisi kui osa Lääne modernsuse valgustuslikust missioonist.

Aastatel 2017-2018 viis Rander Eesti-Läti piirilinnas Valga/Valka läbi kollektiivset uurimust, mis keskendus piiridele ja institutsionaalse kultuuri toimimisele kahe riigi vahel jagatud linnas. Projekt kandis nime „Sada paplit“, mille käigus korraldas ja kureeris Rander näitusi, loovisikute residentuure ja avas iseseisva näitusepinna „Brīvības galerija“. Brīvības tähendab läti keeles vabadust ja see lähtub projekti kesksest ideest – ühendlinn Valgkast.

„Sada paplit” on edasi arenenud laiemaks koostööprojektiks nimega „Transbordering Laboratory“, mis tegeleb üleeuroopalise piirilinnade võrgustiku loomisega, selleks et jagada kogemusi ja teadmisi ning luua võimalused mobiilsuseks erinevate piirikontekstide vahel. Projekti partnerid on Michael Kurzwelly, kes veab Saksa-Poola piiril asuvaid initsiatiive Slubfurt ja Nowa Amerika ning Miha Kosovel, kes peab SIoveenia-Itaalia piiril asuvat omaalgatuslikku kultuurikeskust Carinarnica.