Veebruari keele-eri: Kunstikeele võlurid

Vastavad toimetajad, tõlkijad ja kirjastajad!

Kes on need inimesed, kes igapäevaselt tõlgivad ja toimetavad kunstitekste ning kellele me võlgneme selle, et kunstist saab lugeda oma emakeeles? Tihti figureerivad nende nimed näituste seina- ja pressitekstides ning kunstiraamatute tegijate nimistus, kuid väga harva saab kuulda nende endi mõtteid kunstist kirjutamise, selle tõlkimise ja kirjastamise teemal.

Neeme Lopp (EKA Kirjastus)

Neeme Lopp

“Ilma kunstikeele arendamiseta hääbub ka eesti kunstikultuur”

Eesti Kunstiakadeemia kirjastus on viimastel aastatel andnud välja mitmeid olulisi eesti keelde tõlgitud rahvusvahelise kunstiteooria teoseid, mis on kiirelt saanud ka oluliseks õppematerjaliks. Küsisime kirjastuse juhilt Neeme Lopilt, mis on EKA Kirjastuse eesmärk ja millised on olnud põnevamad keeleuuendused.

EKA Kirjastuse üheks missiooniks teiste kõrval on vahendada eesti keelde akadeemilisemat laadi kunstikultuurilist mõtet. Kuna teistel kirjastustel selleks otsene vajadus puudub ja nende lähenemine võiks olla pigem populariseeriv, siis täidab EKA sellega kindlat nišši. Omamoodi on tegu kunstiteoreetilise tekstivälja kureerimisega. Siin on samad küsimused: mida, miks ja kas üldse välja anda.

Kunstiteooria tõlkimisel on samad murekohad, mis igasuguse teooria tõlkimisel, st et eesti keeles on vastav sõnavara tihti välja töötamata. Need murekohad on samas ka rõõmukohad, sest uue keele loomine on ju rahuldust pakkuv tegevus. Ma ei näe meie rolli niivõrd eesti keele rikastajana, pigem selle uue kunstikeele loomise kaudu eesti kunstikultuuri alalhoidjana, sest ilma kunstikeele arendamiseta see mingil hetkel lihtsalt hääbub.

Väga palju tuli uut keelt luua näiteks hiljuti jätkusuutlikust disainist rääkiva Ezio Manzini raamatu „Disain, kui kõik disainivad“ puhul. Keeleloome toimub tihti suurema grupi osalusel (tõlkija, toimetaja, erialaeksperdid, konsultandid Eesti Keele Instituudist jne). Näiteid on selles mainitud raamatud väga palju. Näiteks kuidas tõlkida eesti keelde suupäraselt paarikut diffuse and expert design. Kuna diffuse tähistab siin disaini, mis toimib väikses mõõtkavas pidevalt igal pool kõikide inimeste poolt, siis leidsime, et täpseim vaste sellele eesti keeles on argidisain, mitte mõni mehaaniline tõlkevaste (nagu hajusdisain).

Tõlkija ja toimetaja Martin Rünk

Martin Rünk

“On tunda, kuidas kunstiväljal mõtlevad inimesed sageli alateadlikult inglise keele vahendusel”

Martin Rünk on üks viljakamaid kunstivaldkonna tõlkijaid, kelle nime leiab sageli näituseid saatvatest trükistest. Uurisime Martinilt, mis on kunstiteksti spetsiifika ja milliste väljakutsetega ta igapäevaselt kokku puutub.

Kunstitekste olen tõlkinud kümmekond aastat: algul muude asjade kõrvalt, aga nüüd enam-vähem täisajaga. Kõik tõlkijad nõustuvad, et tõlketöö tasu on selle sisu arvestades madal, kuid kaasnev elustiil aitab seda teatud piirini tasakaalustada. Olen iseenda tööandja, saan töötada kodus, raamatukogus, kohvikus või reisil olles. Vahel mõtlen, et tõlkijad peaksid tegema ametiühingu ja hinnad umbes poole võrra üles ajama.

Tõlgin palju tarbetekste ning vahel on ka mõni ilukirjanduslik tekst ette sattunud. Peamiselt töötan siiski kunsti valdkonda kuuluvate tekstidega. Kuna mul on kunstiteaduse ja kunstikriitika kirjutamise taust, siis on sellest kindlasti kasu. Aiman, mida teksti kirjutaja on soovinud öelda ja see annab kindluse tekstiga julgemalt ümber käia.

Lihtsustades võiks öelda, et kui ilukirjandus on sõnamahukas ning rõhk on keelel, siis kunstitekst rõhub kujutlusvõimele ja mõttele. Kaasaegsed kunstnikud otsivad pidevalt uusi huvitavaid teemasid ja vaatenurki, millega näitusekülastajaid haarata. See teeb ka minu töö põnevaks. Tekstides räägitakse väga harva kunsti tehnilisest poolest, pigem käsitletakse mitmesuguseid tänapäeva eluolusse puutuvaid küsimusi, näiteks töö, soolisus, kliima ja tehnoloogia.

Kõige suurem väljakutse on eesti keel ise: kuidas luua lihtsaid ja selgeid lauseid, mis algse teksti mõtet hästi edasi annaksid. Ka emakeelt tuleb õppida paremini kasutama: vaid harvadel tuleb see niisama, muu kõrvalt. Tõlkides olen keele kohta palju õppinud. Abiks on ÕS ja muud veebis leiduvad keelematerjalid, aga kindlasti ka hea koostöö keeletoimetajatega. Mulle meeldib tõlkimisel see, kui voolavaks keel muutub. Tõlkimise käigus hõljuvad sõnad abstraktsuse ja täpsuse piirimail, kuni lõpuks paika loksuvad ja püsivama kuju omandavad.

Satun töös tihti kokku enda jaoks võõraste valdkondadega. Tõlkimine on sisuliselt teabetöötlus, mille nurgakivi on oskus teavet leida ennast selle otsatusse kaotamata. Arvestades, kui palju tuleb tõlkevastete otsimisel veebis ringi luusida, on masintõlke üha laiem kasutuselevõtt paratamatu. See ei sobi võib-olla igale poole, kuid tarbetekstide puhul on sellest saamas töö tavaline osa. Sellega tuleb kohaneda.

Tõlkijana tuleb sõnavalikus ja isikupärases keelekasutuses alahoidlikum olla kui autorina. Teisele inimesele ei saa oma keeletunnetust peale suruda. Proovin tõlkides võimalikud palju eestikeelseid sõnu kasutada. Kaasaegne kunst on sedavõrd rahvusvaheline nähtus, et inglise keele surve paistab igalt poolt välja. On tunda, kuidas kunstiväljal mõtlevad inimesed (nagu ma isegi) sageli alateadlikult inglise keele vahendusel. See väljendub nii tsitaatsõnades, otsetõlkelistes väljendites kui ka võõrapärases lauseehituses. Nõuab pidevat tööd, et ennast sellest lõksust välja mõelda.

Teine oluline teema on terminoloogia: asjatundjate koostatud läbi kaalutud terminitega sõnastikud on tõlkimisel hädavajalikud. Töö kunstiterminoloogia arendamisel võiks kindlasti paremini toimida, kuid on ebaselge, kes seda peaks tegema. Üks õnnestunud näide on Fotokunstnike Ühenduse ja Anneli Porri koostatud lühisõnastik fototehnikate kohta. Tõlkijal on üksi selliseid asju raske välja mõelda, eriti kui sõnakasutusel puudub valdkondlik kokkulepe. Rohkem võiks kunstialaseid termineid lisada sõnaraamatutesse, koostada erialasõnastikke ja kasvõi kirjutada uusi Vikipeedia lehti, et otsimootorites õiged vasted esile tuleksid.

Julia Polujanenkova

Julia Polujanenkova

“Näen oma tööd ühe võimalusena anda inimesele võti eestikeelse kultuuri nautimiseks”

Julia Polujanenkova töötab Tartu Kunstimuuseumis kaasaegse kunstikogu hoidjana ja tõlgib tihti eestikeelseid kunstitekste vene keelde, et info kultuurist ja kunstist jõuaks ka vene keelt rääkiva publikuni. Uurisime Julialt, millisena näeb ta vene keele rolli Eesti kunstiväljal ja millised on tekstide tõlkimisega seonduvad peamised probleemid.

Sõnad „integratsioon“ ja „lõimumine“ võivad tunduda kulunud fraasidena, kuid inimesena, kes on üles kasvanud Ida-Virumaal venekeelses keskkonnas, näen siiamaani, kui keeruline on paljudel siseneda eestikeelse inforuumi, sest nii keel kui ka kultuuritaust ja teemade valik on võrreldes venekeelsega väga erinevad. Oma tööd tõlkija, tekstide autori ja kuraatorina näen ma ühe võimalusena anda inimestele võti eestikeelse kultuuri nautimiseks. Kui kultuurist huvitatud inimene saab lugeda tekste oma emakeeles, kus on ühtlasi kontekst hästi lahti seletatud, siis saab ta hiljem teha juba järgmisi samme eestikeelse kultuuri avastamisel ja uurimisel.

Nii tekstide tõlkija kui ka tarbijana tunduvad mulle (eestikeelsed) kunstitekstid tihti ülespuhutud ja liiga kontseptuaalsed. Isegi kui ma võtan aja, et sellist teksti tõlkida, ei tähenda see, et see aitaks lugejal autori mõttest aru saada. Kaasaegset kunsti käsitlevates tekstides kasutatakse palju levinud klišeesid ja ilusana kõlavaid tühja sisuga fraase. Muidugi pole see ainult Eesti probleem, vaid pigem rahvusvaheline trend.

Kirjastaja Kiwa (;paranoia)

Kiwa

“Kogu meie tegevus on keeleuuendus”

Kunstnik Kiwa on 2014. aastast kirjastanud eksperimentaalkirjandust. Kirjastus ;paranoiaga on koostööd teinud umbes 200 autorit. Kiwa tutvustab ;paranoia tegutsemispõhimõtteid ja suhet keelega.

Algselt oli ;paranoia ühekordne projekt, et kirjastada 0lematute Raamatute Antoloogia, mille eesmärk oli koondada eesti eksperimentaalkirjanduse ehk eksp’i paremik, enamasti keelega töötavatelt autoritelt (neurolingvist Erkki Luuk, psühhogeograaf Tanel Rander, semiootik Anti Saar, müstik Paavo Matsin, impampluuletaja Valdur Mikita, psühhedeeliameister Taavi Novek, popdadaist Pärtel Vissak jt). Eesti eksp-skene oli tol hetkel küllaltki tähelepanuväärne, teisalt oli mul kunstivaldkonnast palju kontakte väliskolleegidega, kes samuti tihti tekstiga töötavad. Tekkis otsus jätkata, et anda välja peavoolu ning turusituatsiooni poolt represseeritud autorite tekste. Siis selgus, et ka kirjastamine ise on eksperiment, diskursiivne praktika, mistõttu maskeerisime sisuliselt indie-kirjastuse „suuremat sorti rahvusvaheliseks korporatsiooniks“ koos kõige selle juurde kuuluvaga. Lisandus ka kunstnikuraamatu suund, mis ;paranoia puhul on raamat kui materiaalne artefakt/toode/produkt/ihaobjekt/kunstiteos. Raamatute kujundus on Tuuli Aule loodud.

Minu isiklik lemmik ja kõige kontseptuaalsem raamat on „Kõigi olemasolevate bändide loetelu, 1. osa“ (2014), mis on semiootik Celer Tambre kokku pandud ja see koosnebki tegelikult eksisteerivatest bändinimedest, mis ei ole välja mõeldud, nagu vahel kahtlustatakse. Lisaks sari täiesti tühje raamatuid, uusolme sari (Mäetamm, Sabolotny), ulmesari (Oreškin, Kase), Armastatud Klassikute sari punk- ja marginaalide jaoks (Velbaum, Freddy) – kõik artikuleerivad kuskil keele äärealadel.

Kirjastamine kui kunstniku­tegevus ja raamatud kui kunstivorm on sobilik interdistsiplinaarne platvorm, kus saame testida ja realiseerida ideid sügava keeletunnetusega tekstidest kuni sound-art’i ja teatrini. Oluline on raamatute esitlusformaat, mida nimetame metateatriks. Seda iseloomustavad masinlik pahaendelisus, ruumide ja institutsioonide kaaperdamine, kaksikud, eimiski, signaali puudumine, korporatiivsus jne.

Kõik see ongi keeleuuendus, paljude raamatute puhul seisneb uuendus tekstides, laiemas tähenduses ongi see, mida ;paranoia loob, kultuuriline tekst, taotlusega olla on the edge. Meil on näiteks juba kolm raamatut olematutes keeltes: pseudonüümi A. Aabal ja teised all ilmunud „Vägisõnastik“ (2020), Roomet Jakapi häälutuste transkriptsioonid „TKUN ORHA PNUL – Värvi Oma Mõistus Üle“ (2015) ja Jaan Malini kunstkeeles romaan „Maa ja ilm I“ (2015). Paul Valery „Isand Pea“ (2016) on tõlkeroboti töö, kuna raamatu sisuks oleva teadvuse meelevaldsusega sobis robot-tõlge ideaalselt.

Tõlkija Keiu Krikmann

Keiu Krikmann

International Art English teksti ei kaunista”

Keiu Krikmann on tõlkinud tekste ligi kümme aastat. Muuhulgas on just tema KKEKi kunstnike andmebaasis leiduvate biograafiate tõlgete taga. Uurisime temalt, mis on kunstiteksti ja muu eriala teksti/ilukirjanduse tõlkimise suurimad erinevused ja milliste väljakutsetega ta kõige rohkem kokku puutub.

Iga eriala tekstidel on oma spetsiifika, sõnavara ja taustsüsteem, mida tõlkija peab tundma ja mille muutumisega kursis olema. Kunstitekstide tõlkimisel tunnen end koduselt, kuna töötan sellel alal igapäevaselt ka teistes rollides – kunstivaldkonna keel on minu igapäevakeel. Ja nii palju kui ilukirjandust või luulet tõlkinud olen, siis mulle sattunud tekstid on samuti kunstivallast välja kasvanud või sellega seotud olnud. Nii et pigem võrdlen ise teistpidi: mis on teiste valdkondade erinevused kunstivaldkonnaga. Ja nii nagu kunstimaailmal on omad reeglid ja eripärad, väljenduvad need ka selle valdkonna keeles.

Tõlgin nii eesti-inglise kui inglise-eesti suunal ning kohati tundub, et eriti kaasaegset kunsti puudutavaid tekste on inglise keelde isegi lihtsam tõlkida, olgugi, et minu emakeel on eesti keel. Ingliskeelsete tekstide mass selles valdkonnas on lihtsalt nii palju suurem ja seega tuleb kunstikeele spetsiifika inglise keeles vahel isegi lihtsamalt kätte. Seetõttu, kus vähegi võimalik, loen teadlikult eesti keeles – muidu lipsab keel lihtsalt minema.

Lisaks on omaette õudus International Art English, kunstižargoon, mis lappab mitmest otsast korraga. On näha, et IAE on hakanud oma vildaka sõnastuse ja lausestusega ka eesti keelde trügima. Annan endast parima, et see tekstidest n-ö välja tõlkida, aga see ei ole alati lihtne ülesanne. Näen enda puhul samuti, et inglise keeles kirjutades tuleb see väga kergelt, olen ju selle najal õppinud ennast inglise keeles „(kunsti)professionaalselt“ väljendama, aga lisaks olen hakanud tajuma, et IAE on tasapisi eesti keelde jõudnud ja hakanud mingeid moondeid ajama, mis enamasti, olgem ausad, teksti ei kaunista.

Sõnade leiutamisega peab natuke ettevaatlik olema, seda saab teha siis kui selleks on olemas sobiv koht ja kontekst. Tõlkimise eesmärk on teha tekst lugejale arusaadavaks ja enamasti üksikute sõnade leiutamine selles osas ei aita. Muidugi tuleb terminoloogiat eestindada, aga iga uuendus peab paigutuma mingisse süsteemi, konteksti – see kui palju on mingi konkreetse teksti tõlkijale lubatud, sõltub väga, millise tekstiga tegu on, mis on selle roll, kes on publik jne. Nii et leiutamist on ette tulnud, aga üldiselt jään ses osas pigem tagasihoidlikuks. Aga samas – palju rohkem kui igasuguseid ametlikke uudissõnu naudin ilukirjanduslikke mõttevälgatusi ning alati jälgin põnevusega ka (interneti)slängi eestindusi, mis on oma absurdihõngulisuses ja toortõlkelisuses kohati geniaalsed.

Keeletoimetaja Ester Kangur

Ester Kangur

“Suur osa kunstitekstide loojaid on keeletundlikud ja rikka sõnavaraga”

Ester Kangur on oma töö jooksul Eesti Kunstimuuseumis toimetanud lugematul hulgal kunstitekste. KKEKi ajakiri küsis, mis on kunstiteksti suurim spetsiifika, kas nüüdisaegse ja vanema kunsti tekstid erinevad oma laadilt ning kuidas ta hindab kirjutajate taset.

Kunstitekstid on oma stiililt sageli esseistlikud ning võrreldes teiste tekstitüüpidega kindlasti keerulisema ja kujundlikuma sõnakasutusega, leidub rohkesti võrdlusi, metafoore, samuti tsitaate. Kunstikirjanduse mõistmisel tulevad kasuks selle valdkonna alased ja üldkultuurilised teadmised. Tihtipeale tekib uute terminite puhul vajadus moodsa kunstiteadusliku sõnaraamatu järele. Palju sõltub ka teksti ülesandest ja eesmärgist – näiteks kunstimuuseumi haridusprogramme tutvustavad kirjutised on oma väljendusviisilt tarbetekstid. Mõni teine kunstitekst aga võib pakkuda emotsioone ja osadustunnet.

Varasemat kunsti käsitlevad tekstid teeb väärtuslikuks ajalooline mõõde mineviku vahendamisel. Sageli esineb rohkem fakte, aastaarve, viiteid ajaloosündmustele ja -isikutele, religioonile. Samuti võib välja tuua uurimusliku aspekti. Vanema kunsti kirjeldused on konservatiivsema sõnakasutusega kui nüüdiskunstitekstid. Viimastes esineb rohkem võõr- ja tsitaatsõnu ning toorlaene, aga ka kõnekeelset sõnavara ja moesõnu, sest kirjutajad on sageli noorema põlvkonna esindajad. Kui rääkida näiteks nüüdisaegse kontseptuaalse kunsti väljapanekutest, meenuvad esimese hooga sõnad „diskursus“, „narratiiv“, „marginaalne“, „destruktiivne“, „nihestama“, „tõukuma“, „initsieerima“.

Võib öelda, et suur osa kunstitekstide loojaid on keeletundlikud ja rikka sõnavaraga. Siiski tuleb keeletoimetajal vaeva näha tõlketekstidega ning võidelda kantseliitlike väljendite, sõnaohtruse ja -korduste ning sõnade tähenduse ebamäärastamise vastu. Näiteks võõrsõna „artikuleerima“ tähendab eesti keeles ainult häälikute moodustamist, ingliskeelne articulate aga ka sõnadesse panemist või tõlgendamist. Seega tuleb toimetajal sõna „artikuleerima“ asendada. Toon siinkohal veel paar analoogilist näidet: eesti keeles on „idiosünkraatiline“ meditsiiniline termin ülitundlikkuse kohta, kuid ingliskeelsel sõnal idiosyncratic on teinegi tähendus – „isikupärane“, ning seega ei saa eestikeelses tekstis võõrsõna kasutada, sest tekib tähendusnihe. Ühes tekstis esines sõna „episteemiline“, mis on otsetõlge ingliskeelsest sõnast epistemic, õige eestikeelne sõna on hoopis „epistemoloogiline“.

Kuigi enamasti hakkab silma väär sõnakasutus, siis kõige kurvemaks teeb just võõrmõjulise lauseehituse (täiendkõrvallause vale asend, mis muudab lause tähendust) ja ühildumisvigade vohamine (nt: õige on „sarnanema kellega“, mitte „sarnanema kellele“) ning võõrapäraste sõnaühendite ja fraseologismide ülevõtmine (nt: õige on „kõrguselt kolmas maja“, mitte „kolmandaks kõrgeim maja“).

Ehkki ülaltoodud näited pärinevad kunstitekstidest, soovisin nende varal pigem viidata praegu valitsevatele kõrvalekalletele üldises keelekasutuses, sealhulgas ajakirjanduskeeles.
Iga kirjutaja võiks seista heakeelsuse eest, kaitsta ja kasutada kõiki keele rikkusi.

Kirjastajad Ott Kagovere ja Indrek Sirkel (Lugemik)

Ott Kagovere ja Indrek Sirkel

“Teinekord imestame, kuidas mõni kaasautor on pakkunud justkui uue keele ja viisi, kuidas kunstist mõelda”

Lugemik on üle kümne aasta andnud välja Eesti kaasaegsete kunstnike raamatuid, pakkudes platvormi ka noorematele kunstnikele ning levitades oma raamatuid edukalt rahvusvaheliselt. Uurisime, mida tähendab graafilise disaini taustaga kirjastajatele keel ning miks on nii paljud Lugemiku raamatud ainult ingliskeelsed.

Tekst ja selles kasutatav keel on meie jaoks väga tähtis. Tihti juhtub nii, et toimetame meie raamatutesse tellitud tekstid ja/või tõlked põhjalikult üle. Kui leiame, et keelekasutus ei ole piisavalt täpne, mänguline, leidlik nagu materjal, millest tekst räägib, võime veeta tunde seda arutades ja paika loksutades. Teinekord aga imestame, kuidas mõni kaasautor on suutnud nii täpselt ja tabavalt mõnd tööd või sündmust avada ning seeläbi pakkudes justkui uue keele, uue viisi kunstist mõelda ja rääkida. Selles mõttes oleme tõesti veidi tahtmatult sattunud kunstikeele arendaja rolli. Seda mitte otseselt ise kirjutades, kuid pakkudes platvormi kaasaegsest kunstist kirjutamiseks ja nende kirjutiste levitamiseks.

Anname endast parima, et kirjastada trükiseid nii eesti kui ka inglise keeles, aga alati ei pruugi see õnnestuda. Peale seitset aastat rahvusvahelistel raamatumessidel osalemist on selge, et ainult ingliskeelset raamatut on lihtsam levitada kui kakskeelset. Hea praktika on sel juhul trükkida raamatud kahe erikeelse väljaandena (eesti + inglise). See on ka tootmise seisukohast ökonoomsem, sest võimaldab trükkida raamatu tekstiosad eraldi ja pildileheküljed koos.

Kirjastaja Renita Raudsepp (EKMi kirjastusosakond)

Renita Raudsepp

Renita Raudsepp on Eesti Kunstimuuseumi kirjastusosakonda juhtinud juba alates 2005. aastast. Uurisime, mida tähendab igapäevane töö näitusekataloogide väljaandmisega ja milline on muuseumi vastutus kunstiajaloo kirjutamise alal.

Muuseumikirjastusena on Eesti Kunstimuuseumi kirjastuse tegevus spetsiifiline, raamatuid antakse välja, järgides ennekõike muuseumi näitusekava ja üldisi uurimissuundi. Raamatute käsikirjade autorid on enamasti muuseumi kuraatorid ja spetsialistid, aga tellime koostööd autoritelt ka väljaspoolt muuseumi. Muuseum adub oma suurt vastutust kunstikirjutiste alal, aga meie eesmärk ei ole haarata kogu Eesti kunstivälja, vaid piirduda siiski muuseumi tegevusega seotud trükistega. Üldistades võib öelda, et muuseumi raamatud on põhiliselt kahte liiki: näitustega kaasnevad kataloogid ja nn teemaraamatud ning tunduvalt harvemini mahukad monograafiad, millest viimaste eesmärk on olla oluliseks uurimuseks ja panuseks Eesti kunstiajaloo seisukohalt (näiteks Johann Köleri monograafia, mille autor on Mai Levin). Samuti annab muuseum välja ajakirja Eesti Kunstimuuseumi Toimetised. Muuseumi rolli kunstiajaloo kirjutamisel läbi aegade on põhjalikumalt käsitletud ka eelmisel aastal ilmunud raamatus „Eesti Kunstimuuseum 100“.

Järjepidevalt ja üsna suurel hulgal kvaliteetsete reproduktsioonidega mitmekeelsete kunstiraamatute kirjastamine on väga kulukas igas kirjastamisprotsessi etapis. Anname endale selgesti aru, et raamatuid on võimalik välja anda vaid tänu sellele, et kirjastamise osalised kulud on sisse arvestatud muuseumi üldeelarvesse.

Raamatute tiraažid pole enamasti suured, kuid esineb ka kordustrükke, kuna raamatud on väga kiiresti läbi müüdud (viimastel aastatel nt „Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst“, „Michel Sittow“, „Vabad hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis“, „Konrad Mägi“).

Kirjastusosakonna argipäev on ühest küljest samasugune nagu teistelgi kirjastustel, aga teisest küljest väga erinev, sest osakonna tegevusväli ulatub raamatutest reklaamtrükisteni, suveniirtrükistest näituste saaligraafikani. Üks tähtsamaid märksõnu on sujuva meeskonnatöö korraldamine, sest projektimeeskonnad koosnevad spetsialistidest, kel igaühel on oma roll ja vastutus lõpptulemuse teostumiseks. Ka töö maht on suur, sest osakond koordineerib kõigi Eesti Kunstimuuseumi koosseisu kuuluva viie muuseumi trükiste teostamist algteksti laekumisest trükikotta saatmiseni.

Lisaks osakonna töötajatale (keeletoimetajad ja graafilised disainerid) on pidevalt kaasatud ka erinevad spetsialistid väljaspoolt muuseumi: nii eesti keele kui ka võõrkeelte toimetajad, tõlgid, graafilised disainerid. Pikaajaline koostöösuhe on teine väga oluline märksõna, sest muuseumi väljaanded on keeleliselt erialaspetsiifilised, kujundused ja trükikvaliteet nõudlik. Kunstiteoste reproduktsioonid vajavad nii professionaalset pilditöötlusoskust kui ka trükikoja asjatundlikku tööd. Tulemusrikka koostöö eelduseks toimetamise või tõlkimise osas on vastava erialakeele ja -mõistete tundmine, millele aitabki ennekõike kaasa eelnev samalaadne töökogemus, aga ka valmisolek uute teadmiste omandamiseks. Uute püsipartnerite leidmine on suhteliselt keerukas, sest Eesti väiksusest tingituna on vastavate spetsialistide ring suhteliselt kompaktne ja samas ka hõivatud.

EAS Logo
Toeta meid