Arhiivikuller. „Gräffiti patrull“ (1998)

Kaarin Kivirähk

22.04.2020

Kuvatõmmis Kiwa videost „Gräffiti patrull“ (1998)

KKEKi ajakirja igal kolmapäeval ilmuv eriprojekt „Arhiivikuller“ tutvustab lugejatele videoteoseid arhiivist. KKEKi videoarhiivi kuulub üle 500 teose erinevatelt autoritelt. Vanim dateeritud teos pärineb aastast 1988, uusim aastast 2020. Videoarhiivi nimekirjaga saab tutvuda siin.

Videoteos on veebis vaadatav nädala jooksul, tekst jääb lugemiseks ka edaspidiseks.

Kiwa „Gräffiti patrull“ (1998, 2 min 41 s)

Kiwa videoteos „Gräffiti patrull“ jutustab lühikese loo kunstnikust, kes soovib Euroopa Liidu ametihoone peale teha grafitit. Kergelt koomilise alalhoidlikkusega proovib peategelane kohalikust ELi kontorist reeglite rikkumiseks luba küsida.

Euroopa Liitu astumisega 2004. aastal kaasnes ka mitmete uute reeglite ja regulatsioonide omaksvõtt. Kiwa teoses võib näha aga laiemat viidet Eesti püüdlikkusele võtta maksku mis maksab omaks lääne kultuuriruumi reeglid, et suures Euroopa riikide peres võimalikult „oma“ tunduda, isegi kui selleks tegelikult oskustest ja kultuurist puudu jääb. Videos kõlavas telefonikõnes kostub taustaks pidev koera haukumine, kohatised plahvatused ning ka video hallisegune visuaal rõhutab nägemust Eestist kui kolkakülast, milles peen Euroopa Liidu kontor koos ainult inglise keelt rääkiva telefonile vastajaga mõjub kui ülim võõrkeha.

Videoteost sai vaadata vahemikus 22.04 – 28.04.2020

Kiwa ise meenutab grafiti kasutamist 1990. aastatel kui reaktsiooni „jätkuvale eesti turvamaali traditsioonile, mis isegi veel 1990. aastate lõpus näis meie kunstiväljal prevaleerivat,“ esindades uut kunstniku tüüpi, kes „pole mitte bareti ja pintsliga boheem, vaid kapuutsi ja spreipurkidega anarhopoppar.“

Videoteose tausta kommenteerib Kiwa nii: „Ma ei olnud (ega ole) Euroopa Liidu vastu nagu ekstremistid, fundamentalistid ja populistid, kas tahavad Euroopa lõhestamist, vaid tollal oli oht, et järjekordne liit oma nõudmistega mõjub paljudes valdkondades ühtlustavalt ja nivelleerivalt. Mul ei olnud seejuures rahvuslase positsioon, vaid pigem suverääni oma ja anarhistlikud poliitilised vaated, kes on a priori kõigi riikide ja süsteemide vastu. Pigem on see video karikatuurne ja veidi ambivalentne, et ei annaks selget poliitilist vastust.“

Koroonapandeemiast tingitud eriolukord meenutab tahes-tahtmata Muumitrolli-lugude „Ohtlikust jaanipäevast“ tuntud parki, mille Pargivaht on keelavaid regulatsioone täis riputanud. Isegi kui kõik need reeglid on loodud meie enda kaitseks, tekitab pidev valve, regulatsioonid ja Mupo lindid ümber mänguväljakute siiski veidralt kõheda tunde. Kuidas võiks Kiwa tegelane reageerida sellises maailmas?

Loe rohkem Kiwa loomingu kohta Eesti kunstnike andmebaasist.

*Eelmistel nädalatel „Arhiivikulleris“*:
Anu Juurak „Matsalu projekt I“ (2002)
Jass Kaselaan ja Raul Viitung „Harilik Eesti sigakass“ (2007)
Eléonore de Montesquiou „Women of Cerbère“ (2015)
Netti Nüganen „i’m rules“ (2017)