Meenutaja. „Kui õnnestus mõni maal välismaale müüa, sai valuutapoest lastele banaane osta“ ehk kunsti- ja pereelu 1980.–1990. aastatel

Kai Kaljo

Jaanuari perede eri lõpetab „Meenutaja“, kus kunstnik Kai Kaljo vestles viie naiskunstnikuga sellest, milline oli pere roll kunstniku elus kolmkümmend aastat tagasi ja kuidas mõjutas seda üleminekuaeg 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses.


Kui me 1980ndatel ERKIs õppisime, valmistati meid ette ühe maailma jaoks. Sealt väljudes ootas ees juba teine. Kunstnikuks saada oli tol ajal palju raskem kui praegu. Näiteks maali erialale võeti kuni 1982. aastani vastu kaks inimest aastas ja oli tavaline, et tegime sisseastumiseksameid mitu korda. Selle tulemusel oli kunstnikke palju vähem kui praegu. Õppimine ise kestis kuus aastat ja selle aja jooksul oli loomulik, et paljudel tekkisid pere ja lapsed.

Ma ei mäleta, et keegi oleks lapsi saades muretsenud selle pärast, kas need hakkavad tulevikus rahvusvahelist karjääri segama, sest sellisest asjast polnud kaheksakümnendatel kombeks undki näha. Pigem muretseti näiteks selle pärast, kust saada lastele sellised jalanõud, mis nende jalgu ei deformeeriks. Õnneks tulid varsti valuutapoed ja kui õnnestus mõni maal välismaale müüa, siis sai sealt lastele banaane osta. 

„Ma ei mäleta, et keegi oleks lapsi saades muretsenud selle pärast, kas need hakkavad tulevikus rahvusvahelist karjääri segama, sest sellisest asjast polnud kaheksakümnendatel kombeks undki näha.”

Minu vanemad olid kunstnikud ja lapsepõlves olin selle üle uhke. Minu isa kirjutas 1970. aastate keskel mulle saadetud kirjas: „Pole ilusamat elukutset kunstnikust”. Aga kui minu poeg ühel päeval 1990. aastate lõpus koolist tulles lubas sinna enam mitte tagasi minna, kuna klassivend oli öelnud, et tema isa on purkisittuja, avastasin, et selline väärtuste ümberhindamine oli toimunud kõigest umbes kümne aastaga.

Vestlesin nende muutuste teemal viie naiskunstnikuga. Esitasin küsimuse, kuidas tulid sina ja sinu pere toime muutustega 1980. ja 1990. aastate vahetusel. Peaaegu kõik vastasid alustuseks: „No ei tea, kas minul on ikka üldse õige pere“. Ilmselt oleme kõik liiga palju vaadanud ahjukana reklaami, kus pereema võtab ahjust välja täiuslikult küpsenud prae, laua taga ootamas „täiuslik“ pere. 

Eve Kiiler „Eesti kodud“, 1992
Eve Kiiler, seeriast „Eesti kodud“ (1992)

Eve meenutab:
„Nõukogude ajast oli veel säilinud tava igas asutuses palgal hoida ühte või mitut kujundajat ja ka kunstikoolide lõpetajad ikka said kuskile tööle. Kuna arvutiajastu alles võttis hoogu, siis igapäevane kujundus ei olnud veel igale sekretärile jõukohane ja kunstnik oli tarviline tegelane, mitte muidusööja. 

Üheksakümnendate esimestel aastatel olid korraga tohutu inflatsioon ja kaupade puudus. Enne Eesti krooni tulekut oli ootamatult võimalik vabakutselisena ära elada isegi maalide müügist. Kõik osteti nädalaga ära, mida galerii-poodi sai viidud.“

Seda viimast kinnitavad kõik.

Silvi:
„Minuni ei jõudnud kuidagi see teema, et kunstnikud peaksid kuidagi virelema või…

Seda tunnet ei olnud, et nüüd järsku ei müü mitte midagi. Praktiliselt kõik, mis sa galeriisse viisid, see „läks ära“. Mul on isegi kahju, et tol hetkel ei taibanud neid pildistada.

Mul oli kunagi selline unenägu, et oli suur näitusesaal, 1990. aastate algus ja Malle Leisi tööd olid seina peal. Ma tõstsin Malle Leisi üles ja selle taga oli minu töö.“

Pille:
„Tegin tol ajal suuri guaššmaale, mis kõik ära osteti. Ühe maali tegemiseks kulus keskmiselt kolm päeva ja saadud rahast sain elada kuu aega. See aeg lõppes suhteliselt äkki ära, sest poodi hakkasid tulema asjad, mille nimel tasus raha alles hoida“.

Piret:
„Sain Kunstnike Liidust Lasnamäele ateljee-korteri, mille nõukogude aja lõpus sain erastada. Kuna mu poeg lasteaeda minna ei tahtnud, siis oli ta mul ateljees kaasas.“

Eve:
„Ühelt poolt oli tohutu vaesus ja justnagu polnud midagi saada, kuid lihtsalt äraelamiseks vajalikuga mittetoimetulemise hirmu ka nagu polnud. Pigem oli perele kooperatiivkorteri ja auto ostmine üleöö võimalikuks saanud.

Lasteaiakohtade puudujääki ei tuntud ja vanaemad said ka pensionile minna juba 55-aastaselt. Mis omakorda tähendas, et kui alates 1989. aastast piirid lahti läksid, siis sai palju reisida ja vanemad olid alati abiks, et laste pärast kuhugi minemata ei jääks. Omapead reisimiseks raha poleks kuidagi olnud. Aga eksootilisi Eesti kunstnikke kutsuti lakkamatult igale poole näitustele ja konverentsidele, nii et piletiraha ja muud kulud olid lahkete kutsujate poolt. Päevarahade kasutamisel oldi kokkuhoidlik, sest siis oli võimalik kodus säästudest hea veel hulk aega elada.“

Minul endal oli samuti õnn olla nende hulgas, kes sai üheksakümnendatel kunstnikuna palju reisida ja kellel oli samuti 55-aastaselt pensionile jäänud ema, kes aitas alati last hoida.

Valuutakursid olid alguses sellised, et välismaal saadud päevaraha kulutamine näiteks trammipiletitele tundus raiskamisena, kuna nii palju oli hädavajalikke asju, mida Eestis polnud saada. Kui läksime näiteks videofestivalilt leitud uute sõpradega restorani Amsterdamis, siis „mul polnud“ kunagi kõht tühi.

Mõnikord sain lapse kaasa võtta, näiteks näituse „After the Wall“ avamisele koos ülipiduliku õhtusöögiga Moderna Museetis, kuhu kunstnikud olid kutsutud koos lastega. Residentuuridesse ma ei oleks tahtnud minna kellegagi koos, sest nende mõte ju ongi võimaldada argielust eemaldumist. Kui kuskil lähemal, Helsingis ja Loviisas olin, siis said lähedased mul külas käia. Mu poeg ongi oma isaga rohkem residentuurides käinud kui minuga.       

Lilian Mosolainen „Leda ja luik“, 1989, Eesti Kunstimuuseum
Lilian Mosolainen „Leda ja luik“ (1989). Eesti Kunstimuuseum

Lastel olid muidugi isad ka ja nemadki aitasid, näiteks Lilianil oli oma mehega kokkulepe, et ta saab ühe päeva nädalas iseendale. Et teeb, mida tahab. Võib ka maalida. See võib praegu naljakas tunduda, aga tolle aja kontekstis, 1980. aastatel, oli isegi nagu progressiivne. Suuremaks saades kohanes nende poeg kunstnikueluga: ei seganud, kui ema teises toas maalis, ja temast sai kõige usaldusväärsem ja mõistvam kodune kunstikriitik.

Silvi mees maalis vahepeal koguni peldikus, kui nad kolme lapsega kahetoalises korteris elasid. Temaga oli muuseas kunagi juhtunud selline lugu, et ta pidi viiendas klassis äärepealt koolist välja visatama, kuna läks koos sõpradega öösel salaja keldrisse kipspead joonistama, et kunstnikuks saada!

Piretil olnud koguni ükskord niisugune mees, kes nõudnud, et ta töölt ära tuleks ja maalima hakkaks! See olla olnud tal egoismist: et endale paremat ja heatujulisemat naist saada. 

Raskem on kirjutada sellest, mida pole. Või mis oleks võinud olla.  

Enamasti me ei tunnista endale, mis meie arvates oleks võinud teisiti olla või mida me oleksime rohkem tahtnud. Tegelikult alles nüüd, 60-aastasena, elan ma esimest korda elus üksi ja praegu meeldib see mulle väga. Kahe kuuga teen mõnikord rohkem tööd kui mõnel teisel perioodil kahe aastaga. Samas olin ma 20- või 40-aastaselt hoopis teine inimene hoopis teiste vajaduste ja ülesannetega. 

Keegi minu vestluspartneritest ei ole nüüdseks enam koos oma laste isaga. Kõige pikem suhe kestis 25 aastat. Kuna isad olid ka kunstnikud, siis on nad enamasti endale leidnud uue, väga toetava partneri. 

Mina ei tunne meie põlvkonnast vist ühtegi naist, kes oleks öelnud, et ta põhimõtteliselt ei soovinud lapsi. Kui oligi nii, siis seda ei sobinud välja öelda, sest maa tuli täita lastega ning ei tajutud Eesti sidet ülerahvastumisega. Keegi mainis, et polnud ka raha viljatusravi jaoks ja nii ta jäi.

Silvi:
„Minu jaoks on kõik üks tervik, mida ei saa osadeks jaotada. Ei saa öelda, et sellest pallist üks sektor on kõige tähtsam, vaid ta on osa sellest kõige tähtsamast. Laste sünniga toimub inimese arengus tohutu muutus, mis võimaldab saavutada sügavamaid tasandeid ka kunstis.“

 


Vestlesid:
Eve Kiiler, Pille Jänes, Silvi Lepparu, Piret Rohusaar, Lilian Mosolainen ja Kai Kaljo

Jaanuar 2021 Tallinnas

EAS Logo