Kunstnik eriolukorras. Dénes Farkas

Dénes Farkas

On aega tööalaseid mõtteid korrastada, aga raha selle eest ei maksta

Kunstnik eriolukorras on rubriik, kus kunstnikud ja kuraatorid jagavad oma tööalast igapäeva koroonaviiruse põhjustatud karantiinis.
Dénes Farkas kirjutab oma argipäevast, ärajäänud näitusest Buenos Aireses ja mõtetest, mis karantiinis olles tekivad.

–––

Päevad on muutunud niivõrd sarnasteks, et raske on neil vahet teha. Kohati tundub, et aeg ei liigugi enam. Samas tekitab masendust mõte, et kõik need uued õhtud tulevad nii kiiresti ning jälle ei olegi jõudnud midagi teha.

Hommikuti otsustan, et kasutan selle erakorralise võimaluse ära, et lugeda, mõelda, joonistada, kirjutada. Nendest plaanidest jääb päris palju tegemata.

Mingil määral naudin ka, et lihtsalt ei peagi kuskile minema ja midagi tegema. Päev päeva järel aga hakkan vaikselt kohanema ja tänaseks on isegi tekkinud mingisugune rutiinilaadne harjumus asjade peale konstruktiivsemalt mõelda.

Arhiveerimine rahustab

Sain kõik oma vanad ja uued kõvaketad kokku korjatud ja nendelt kõik andmed ühte kohta salvestatud, millega olen maadelnud juba ilmselt üle kümne aasta. Suhtlen oma galeristidega ja saan saata nendele materjale uute ideede ja vanade teoste kohta, mida nad on küsinud juba aastaid. Arhiveerimine ja arhiiviga tegelemine tundub selles situatsioonis rahustav ja viib mõtted toimetulekumuredest eemale.

Jalutan ateljeesse. Saan teada, et üks ots – uksest ukseni – on täpselt 4 kilomeetrit, ehk kokku edasi-tagasi 8 kilomeetrit. Sain mõned asjad koristatud: kruvid ja tööriistad sorteeritud, aga motivatsiooni midagi teha eriti ei ole. Istutan eelmisel aastal EKKMi näituse jaoks valminud Kalle Hammi ja Dzamil Kamangeri installatsioonist minule pärandatud oleandri (maailma üks mürgisemaid taimi) suuremasse potti, mida olen edasi lükanud mitu kuud.

Ärajäänud näitus ja residentuur Lõuna-Ameerikas

Hetkel peaksin olema Argentiinas Buenos Aireses oma näitust installimas ja kuu lõpuks oli kokku lepitud residentuur Lõuna-Argentiina viinamarjaistanduses, kuhu ma muidugi ka ei pääse. Selle asemel pean paluma Kulkalt kasutamise tähtaja pikendust, ehk saavad sügisel (või siis lõunapoolkera kevadel) need projektid tehtud. Kuigi praegu tundub Ladina-Ameerikasse sõitmine ulmelisena.

Istun arvuti ees, nüüd juba igapäevaseks kujunenud töökoosolekul Valge Kuubi installitiimiga. Kahjuks on Skype´i vahendusel keeruline tööd teha ehk näituseid üles panna. On vähemalt aega mõelda ja tööalaseid mõtteid korrastada, aga selle eest keegi raha ei maksa ja uued, põnevad mõtted võivad muutuda kergesti teostamata unistusteks. Saime just uued näitused Kunstihoones üles, kui selgus, et neid ei lastagi kellelgi vaadata. Esmalt oli kahju muidugi kunstnikest, kes olid pikalt nendeks etteasteteks valmistunud. Sarnaselt olen ka mina Buenos Airese näituseks vähemalt aasta otsa tööd teinud. Paari päeva möödudes aga jõuab ka majanduslik aspekt kohale ja tulevik tundub järsku päris tume.

 

Kodus jooksmise võimalikkusest

Suhtlen oma vanematega iga õhtu põgusalt arvutis. On muidugi muret tekitav mõelda, kuidas nad hakkama saavad, aga õnneks on vend kohapeal neile abiks ja viib neile toidupakid vajadusel värava taha. Ungaris (mu vanemate kodus) on kevad ja raske on kodus püsida, siiski loodan, et nad seda teevad.

Päeval tundub, et kõik on hakanud pärast eriolukorra kehtestamist väljas jooksmas käima. Tavaliselt olen jooksnud enne tööpäeva algust, aga praegu puudub motivatsioon nii vara ärgata. Esimesel erinädalal proovisin joosta toas, distantseerumaks, ja see oli isegi päris talutav. Kuus kilomeetrit iga päev, ühest toast teise, kindlasti naabrite suureks rõõmuks.

Kuigi toas jooksmine oli naljakas ja kuidagi sotsiaalse eraldatuse mõttes eetiliselt isegi vastuvõetavam, otsustasin mõned päevad tagasi pigem oodata ööpimedust, et saaksin jälle vabas õhus rahulikult oma pooletunnist üksilduses müttamist harrastada.

EAS Logo