Kunstnik eriolukorras. Tanja Muravskaja

Tanja Muravskaja

„Uus aeg sunnib tähelepanu pöörama sissepoole ja täidab meid surma- ja vaesumishirmuga ning paljude sassi läinud mõtetega“

 

„Kunstnik eriolukorras“ on rubriik, kus kunstnikud ja kuraatorid jagavad oma tööalast igapäeva koroonaviiruse põhjustatud karantiinis. Tanja Muravskaja jagab oma mõtteid Wielsi kunstikeskuse residentuuriateljeest Brüsselist.

 

Eriolukord tabas mind Brüsselis, kus ma viibin Wielsi kunstikeskuse residentuuris, mida Eesti poolt korraldab KKEK. Wielsi keskus suleti reedel, 13. märtsil ja sellest ajast alates on see endine modernne õllepruulikoda tühi.

Esimesel nädalal töötas suletud uste taga veel Wolfgang Tillmansi videonäitus „Today is The First Day“, näituse heli oli tühjades koridorides kuulda. Käin stuudios mõnel päeval nädalas ja kui linnaliikluse nõuded muudeti vabamaks, siis sagedamini. Sessioonid ja kohtumised mentorite ja teiste residentidega on ära jäetud. Karantiin on kestnud 42 päeva ja eriolukord muutub üha rohkem reegliks.

Tanja Muravskaja Wielsi residentuuris

Kogu linn on tühi: sõiduteel saab käia, sest autosid ei ole. Õues on soe ilm, 19 kraadi ja see on inimesed parkidesse meelitanud. Alguses keelas politsei murul pikutamise ära, kuna sel viisil viiruse edasikandumise kohta andmed puudusid. Nüüd võib murul kahekaupa istuda. Politsei tegeleb sellega, et otsib noorteseltskondi, kes on koos jookidega kusagile peitu pugenud, ja teeb igaühele neist trahvi.

Mõned suuremad näitused, milleks ma olin valmistunud, sh „Politics in Art“ MOCAK kaasaegse kunsti muuseumis Krakówis, jäid nüüd minu plaanidest välja. Lisandunud on tasustamata tööd – mõni online-projekt karantiinis ja eneseisolatsioonis olevatest kunstnikest.

Praegu on mu peamine töö suunatud tulevasele näitusele, mis on kavas korraldada koos New Yorgi kunstniku Alina Bliumisega juulis Tallinna Kunstihoone galeriis. Töötame koos kuraatori Corina Apostoliga projekti kallal ja oleme optimistlikult meelestatud.

Pandeemia on kõik inimesed „lukku pannud“. Selline uus aeg sunnib tähelepanu pöörama sissepoole ja täidab meid surma- ja vaesumishirmuga ning paljude sassi läinud mõtetega, kuidas uute olude ja määramatusega kohanduda. Tekkinud on imelik eriolukorra maailm, kus inimelu muutub puhtaks „bioloogiaks“, sattudes uue korra biovõimu ekspertide valdusse. Mida saavad kunstnikud teha sellises olukorras? Mulle tundub, et kõige olulisem on leida üksteisega solidaarsus.

Vaade Wielsi muuseumi aknast
EAS Logo