Kuraator eriolukorras. Indrek Grigor

Indrek Grigor

„Praegune vabadus on näiline
ning piiratud kitsaste tegevusvaldkondadega
nagu remont või kevadised aiatööd“

 

„Kunstnik eriolukorras“ on rubriik, kus kunstnikud ja kuraatorid jagavad oma tööalast igapäeva koroonaviiruse põhjustatud karantiinis.

Indrek Grigor kirjutab KKEKi ajakirjale oma tehtud ja tegemata töödest karantiinis, mõtiskleb distantsõppe ja maailmakodanikuks olemise üle ning jagab rohkelt Youtube’i videosid.

–––

See, et aprilli sündmused ära jäävad, oli märtsi keskel selge, kuigi näiteks Riia fotokunsti biennaali peakuraator oli märtsi lõpuni veendunud, et aprillis toimub kõik juba plaanipäraselt. Pidin Šelda Puķītel aitama üht festivali näitustest Riias installeerida ja ise kureerisin aprilli lõppu sümpoosioni. Kummastki projektist ei tea, kas need on lükkunud kurat teab kuhu, või igaveseks maha maetud. Jätkame vaikselt töötamist lootuses, et 12. juunil avanema pidav „Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu“ Tartu Kunstimuuseumis, saab plaanikohaselt avaneda, kuigi tegelikult ma sellesse ei usu. Aga vähemalt selles võib muuseumi puhul suhteliselt kindel olla, et ühel hetkel näitus ikkagi avaneb.

Kodugalerii jäi avamata

Kolisime suve keskel võrdlemisi halvas seisukorras üürikorterisse. Nagu me kõik teame, siis kolimisele järgneb mitu aastat lahtipakkimata kaste. Näitus aga on selline formaat, kus asjad saavad alati avamiseks lahtipakitud ja omale kohale asetatud. Et lõputust kastide otsas elamisest pääseda, otsustasime kolimise näituse installeerimiseks nimetada. Seadsime omale avamise kuupäeva ja sai isegi avasündmus väljamõeldud ning seda ääri-veeri ka planeeritud. Plaan oli kõik seinad valgeks võõbata, raamaturiiul ja muu pudi-padi paika saada ning siis kutsuda võimalust mööda kõik kunstnikud, kelle teosed meie kogus on, külla ning nad saavad ise valida, kuhu nende teose riputame. Tegelikkuses läks nii, et kuigi ma pean end võimekaks akutrell-kuraatoriks ja ma tahan uskuda, et pelgalt minu tõttu ei ole ükski näitus riputamata jäänud (kuigi on olnud väga kriitilisi olukordi), siis see kodune kunstiprojekt läks täiesti kõrbema. Isegi praegu, kus algselt seatud tähtajast on kuus kuud möödas, ei ole kodune galerii ikka veel näituseks valmis.

Et olukord nii lootusetu ei tunduks, oleme hakanud siiski ise vaikselt kunstikogu seina riputama. Ja rubriigis „toeta kohalikku ettevõtlust“ viisin kaks hiljuti laekunud Inga Meldere tööd raamimisse.

Taskuhääling toimib endiselt

See, et ma päevakajalisest meediast suurt ei hooli, ei tähenda, et ma meediat ei tarbiks. Kuulan võrdlemisi palju taskuhäälingu saateid. Ja selles ei ole koroonast tingitult midagi oluliselt muutunud. Šelda jälgib paari ameeriklase late night show tüüpi saadet, mis alustuseks hakkasid toimuma ilma auditooriumita stuudios ja siis kolisid saatejuhi koju. Need said küll alustuseks päris valusa löögi ning tänini on tunda, et suurtel ja kallistel teleproduktsiooni firmadel puudub võimekus toota kvaliteetset kodustuudio sisu.

Tegelikult on mind üllatanud ja seeläbi huvitama hakanud, kuidas erinevad päevakajaliste teemade suhtes võrdlemisi ükskõiksed saated maailma vallutanud teemale reageerivad. Näiteks vastu ootusi tegi hoopis Radiolab, mitte Freakonomics rea arvudele pühendatud saateid.

Radiolab
Radiolab

Disainile kõige laiemas tähenduses pühendatud 99% Invisible alustas sellega, et saatejuht Roman Mars tegi ringkäigu oma majas, kuid jõudis hiljuti saateni, mis oli enesestmõistetavalt pühendatud WC-paberi ajaloole. Kui teid huvitab, kellele kuulub rulli patent, võtke kuulata. Ühe paberitehase juurde avatud müügipunkti taga seisvast mitme miili pikkusest autode järjekorrast leidis ajakirjanik ka naisterahva, kes mäletas lapsepõlvest ajalehepaberi kasutamist (ajakirjanik läks kohe leili: “Tell me all about it”) ning lõpumoraal oli, et 70% maailmast ei kasuta tualetis paberit.

Kuid absoluutselt parim koroonast mõjutatud saade oli fantaasia ja ulme žanri rolli popkultuuris vaatleva Imganiry Worlds Podast’i episood World of Warcraft’i tabanud pandeemiast ehk Currupted Blood incident’ist. Ei oleks osanud arvata, et see, mida maailma praegu reaalsuses kogeb, on juba 15 aastat tagasi virtuaalmaailmas läbimängitud ning väidetavalt on toonase mängijate käitumise põhjal tehtud ka järeldusi selle kohta, kuidas inimesed pärismaailmas pandeemia korral käituvad. Loe Ran Baliceri selleteemalist analüüsi siit.

Kas Youtube’i vahendusel õppimine
on tingimata halvem kui auditooriumis?

Tegelikult mulle see eriolukorra kehtestatud uus internetipõhine suhtlus-normaalsus meeldib. Nähes EKA uudiskirja jagamas YouTube videosid, mõtlesin kohe, et näe – olude sunnil hakkab lõpuks lahenema paradoks, mille üle ma ise õpetades korduvalt mõelnud olen. Nimelt, miks kogunevad üliõpilased auditooriumisse selleks, et kuulata minu loengut, kui nad võiksid istuda kodus ja vaadata YouTube’ist näiteks Yale’i ülikooli professori Paul Fry loengukursust, mis sisuliselt katab suuremat osa sellest, mida mina semiootikast rääkides oluliseks pean. Professori märksa pikem pedagoogikogemus ja kahtlemata sügavad teadmised muudavad tema kursuse aga oluliselt sisulisemaks kui minu saamatu esinemise.

Lohutust EKA infokirjades jagus aga täpselt nii kauaks kuni Tarvo Hanno Varres, kellele ma paljude teiste seas oma kimbatust kurtnud olen, jagas mulle Facebookis järgmist sõnumit:

Ma saan aru, mis selle postitusega öelda on tahetud, aga ma ei ole kindlasti nõus väitega, et professor Fry loengud on labane raamatuteadmiste tagumine. Ning ma ei võta mööndusteta omaks ka väidet, nagu nende vaatamine YouTube’i vahendusel oleks tingimata halvem viis õppimiseks kui auditooriumis kohalviibimine. Need kahtlemata on klassikalised vanakooli loengud, mille suhtes ma nostalgiahõngulist kiindumust tunnen. Ent esmane (kuigi mitte tingimata peamine) vahe nende reaalajas esitamise ja YouTube’is vaatamise vahel on asjaolu, et ühel juhul peavad lapsed ilusti koolis istuma, samas kui kodus kügelemise korral puudub institutsionaalne kontroll õpilase üle. See paneb õpetaja ja kooli nõrgemasse positsiooni. Kuid samas asetab ka enamuse vastutusest õpilasele. Ning küsimus on, kas viimane on midagi sellist, mida me tahame? Võib-olla ei tohi õpilastele jätta õigust ise liiga palju otsustada? Ma arvan, et enamus kutselisi õppejõude arvavad nii ja selle poolt on võimalik veenvalt ja praktikapõhiselt argumenteerida. Samas, mis alust on meil anda õpetajale mingigi võim olukorras, kus ei ole põhjust arvata, et ka õpetaja teaks paremini kui õpilane, mida ta teeb?

Praegune vabadus on näiline

Silidaarsus

Nagu hea lugeja/vaataja on võinud veenduda, ei ole koroona minu elu ja tegevust kuigivõrd mõjutanud, ent üritades siia päeviku lõppu leida kedagi, kelle elu karantiin radikaalselt mõjutanud on, võtsin ühendust Riias elava kriitiku ja kuraatori Valts Miķelsonsiga, kelle rahvusvaheliste reiside graafik, mis 100% ulatuses seotud näituste külastusega, ajab mulle alati hirmu nahka.

Miķelsons on juba aastaid muutuva järjepidevusega eksperimenteerinud erinevate pildipõhiste kunstikriitika formaatidega, mida ta publitseerib Facebookis. Kaks järjepidevamat sarja on olnud „The Avant-garde of Everyday Life“ – selles kahte kujutist ja tsitaati ühendavas formaadis kirjutas Valts kõik 2014. aastal Artishoki biennaali tekstid. Hiljuti, aga veel enne piiride sulgemist, alustas Valts uue seeriga „Last Week’s 5 from …“ – kokkuvõtet möödunud nädala jooksul nähtud näitustest.

5 from 4

Kui mulle tundub kaela sadanud karantiin võimalusena, mida, mulle näib, ma ära kasutada ei oska ehk kriis kipub raisku minema, siis Valts on võtnud otse vastupidise seisukoha. Olukord tuleb lihtsalt välja kannatada, kuni saab võimalikuks normaalse elutegevuse juurde naasta. Praegune vabadus on näiline ning piiratud kitsastele tegevusvaldkondadega nagu remont või kevadised aiatööd. Samas möönab ta, et eriolukorra eelne maailma avatus ei pruugi enam taastuda. Ning sarnaselt Peeter Krosmanniga, kes on koos oma leedukast elukaaslasega kinni Kreekas, sest üks pool paarist ei saanud naasta Leetu, teine Eestisse, nii on Läti riigi pass sundinud ka Valtsi oma senise elukorralduse jätkusuutlikuses kahtlema ning tekitanud suisa identiteedikriisi. Maailmakodaniku staatus osutus ootamatult illusiooniks.

Vestluse lõpus tõi Valts välja tõsiasja, millele ma enne tähelepanu ei olnud pööranud, nimelt sport näib olevat sarnases olukorras kunstiga. The New Yorkeris ilmus aprilli algul Louisa Thomase artikkel „Watching ESPN During the Coronavirus Lockdown“, kus ajakirjanik võttis vaadata spordiuudiste kanali, eesmärgiga saada teada, millest räägib kutseline spordimaailm, kui sporti ei toimu ja veendus, et seda, millest rääkida, leiab alati. Ja mitte vähe.

Ent nii nagu Valts ütleb, et muuseumide ja galeriide pakutav online sisu on meelelahutuslik aseaine, nii leiab ka Thomas, et spordiuudised ei paku päevakajalisele õudusele vaheldust, kui sporti pole. Võib küll näidata legendaarsete võistluste korduseid, nii nagu Tartu Kunstimaja publitseerib Facebookis möödunud näituste arhiivfotosid ja Tartu Uus Teater edastab möödunud lavastuste salvestusi, aga lõpuks on see kõik vähemalt oma praeguses vormis viljatu nostalgitsemine. „Still, I miss the irreplaceable intensity of now,“ sedastab Thomas oma artikli viimase lõigu alguses.

EAS Logo