Minu jaoks oli kõige olulisem õppejõud Ly Lestberg, kellega on siiamaani säilinud väga hea kontakt. Aga kindlasti on kõigil meie põlvkonna inimestel EKAst meeles ka Kaido Ole ja Marko Mäetamme omavahelised vestlused. Tund lõppes ja nad rääkisid ja rääkisid — lõputult. Ükskord oli näiteks selline olukord, et Kaido ise poseeris maalitunnis tudengitele. No siis maalisime teda, aga kuna ta kogu aeg rääkis, siis tema suu jäi kõigil töödel hägune. 

Väga meeldis ka Tiit Pääsuke, kes andis joonistamist. Temaga peetud vestlused olid sügavad. Ta on meeldiv ja hooliv inimene. Kuna ma praegu õpetan ise EKAs joonistamist, siis on ta mulle eeskujuks. Kool oli meile teine kodu, me praktiliselt elasime seal ja erinevate erialade vahel oli palju suhtlust. Arvan, et praegu uues majas on see jälle nii, pausi oli tunda siis, kui maja vahepeal ei olnud.

Ütled küll, et erialal ei olnud sinu jaoks vahet, aga ometi oled juba aastaid väga pühendunud just graafika valdkonna edendamisele. Oled kureerinud graafikanäituseid, tutvustanud noori graafikuid ning eelmisel aastal tähistasid kaasaegset graafikat edendava platvormi graafika.ee kümnendat tegutsemisaastat. Mis suunas graafika liigub ja mida soovid sina selles arendada?

Mind huvitab kultuur kõige laiemas mõttes, aga minu sõnavara kuulub graafika keelde. Graafika on meediumina alati lähtunud ümbritsevast olukorrast. Näiteks nullindate alguses oli palju digigraafikat, uuendati tehnoloogiaid. Ajaga kaasas käimine on minu jaoks võtmesõna. Ma tahaksin, et graafikat ei käsitletaks millegi iganenuna, vaid see oleks osa kaasaegse kunsti väljast. Selle jaoks olen endale eesmärgiks seadnud, et ma ei tegele ainult iseenda loominguga, vaid mõtestan välja laiemalt. See on tegelikult väga väsitav, palju lihtsam on tegeleda ainult enda asjadega. Nii olen õppinud väga hindama ka kultuuritöötajate panust, samuti olen teadlikult andnud tegijatele tagasisidet, kui mulle mõni näitus on väga meeldinud. Tänapäeval on seda lihtne teha, võid näiteks Facebookis kirjutada. 

Kui kerge või raske on leida kunstis oma hääl ja kui oluline see üldse tänapäeval on? Sa oled oma hääle leidmisest teinud 2017. aastal Kraamis näituse „Hääle õigus“. 

Oma hääl on miski, millele kunstnik peab kogu aeg mõtlema. Oma teema ülesleidmine on väga oluline. Kui rääkida konkreetselt sellest näitusest, siis see rääkis minu jaoks naisest kui autorist. Näitus oli pühendatud kõigile ägedatele naistele. See algas sellest, et lugesin Kim Gordoni autobiograafiat ja sain aru, kui tihe võib olla naisautorite vaheline toetusvõrgustik, millised seosed seal tekivad kunstnike vahel. Naiste solidaarsus on minu jaoks väga oluline. Mina olen tundnud, et mulle on küll olulised sõprussuhted üldiselt ja veel eriti olulised on sõprussuhted naistega. Need annavad vaimset tuge. Ja mul on väga hea meel, kui keegi neist on teinud hea näituse või muu loomingulise projekti. Kadedust selline asi küll kindlasti ei tekita. 

2011. aastal esinesid seeriaga „Utoopiline T-linn“, kus kritiseerisid muu hulgas loomemajandust ja kultuuri sildi riputamist mitmete küsitavate ettevõtmiste ja kaubamajade külge. Kuidas kümme aastat hiljem sellele seeriale tagasi vaatad ja kuhu sinu silmis on Tallinn suuna võtnud?

Oli huvitav, et siis, kümmekond aastat tagasi kasutati kultuuri mingi muu poliitika varjamiseks. Näiteks Solarise ja Viru keskuseid esitleti mõlemat algselt kultuurikeskustena. Metro Plaza kirjeldas, kuidas nad hakkavad linnas kultuuri esikohale seadma. See kõik oli täiesti jabur, aga tänapäeval enam isegi ei üritata näidata end kultuursena. Loomemajandus oli kümme aastat tagasi väga oluline teema ja näiteks Rotermanni kvartalit luues oli idee toetada kunstnike tegutsemist seal. Nüüd puudub isegi selline illusioon. Põhjala tehas on alati olnud kinnisvaraprojekt, pole müüti, et seda tehakse kunstnikele. Keegi ei näe vaeva, et väita, nagu oleks Porto Franco uus kultuurikeskus. 

Võitsid Tallinna XVII graafikatriennaali peapreemia tööga „Tüdruk nutitelefoni valguses“ ja „Poiss nutitelefoni ja padjaga“ (mõlemad 2017). Kuidas see kujund lapsest tehnoloogilise seadme valguse paistel sinuni jõudis?

Oli soe suvepäev ja otsisin vennalast, kelle leidsin toast laua all telefoniga istumas. Kardinad olid ette tõmmatud ja telefonist kiirgas vanaaegsena mõjuvat valgust. Sellest pildist inspireerudes otsustasin teha sama stseeni ofordi tehnikas. Lasin lastel hiljem selleks eraldi poose võtta ja meil oli väga lõbus. Mulle näidati lemmikasendeid „telos istumiseks“. 

Oled tegev kunstnikerühmituses 10 x 10 ja toimetate praegu Kanuti Gildi SAALi ajakirja Magasin. Miks selle ette võtsite ja mis plaanid on? Miks on sulle oluline rühmitusse kuuluda?

Ma ei saa öelda, et mul oleks kindlasti vajadus rühmitustesse kuuluda, aga samas on mul hea meel kolleegidega suhelda ja seetõttu olen tegelikult päris palju eri kollektiivides olnud, teinud kirjandusajakirja, bändi. 10 x 10-sse sattusin nii, et paar aastat tagasi palus Epp Kubu, et kas ma ei seisaks ühe performance’i raames kaks minutit laval, tegema ei pidanud midagi. Ja nii ma siis kuidagi sattusin sinna ja kohe võtsin kandva rolli. Kanutiga on läbi aastate head suhted olnud ja etenduskunstid on minu jaoks üks põnevamaid kunstivorme. Magasini toimetamine on tegelikult päris suur töö, mis on muidugi huvitav ka. Praeguses olukorras, kus teatrid on kinni, on keeruline midagi teha. Seal on veel keerulisem kui kunstivaldkonnas. 

Mida vajab kunstnik? Kas olemasolevatest struktuuridest piisab või peab need ise leiutama?

Arvan, et praegusel ajal vajab kunstnik eeskätt stabiilsust. Viimane aasta on näidanud, et vabakutseliste olukord on ikka päris keeruline. Kunstnikud toimivad projektipõhistena, aga see ei tekita stabiilsust ja kriis tõi välja, kui habras see süsteem on. Ma ei usu, et juurde oleks vaja uut institutsiooni, kuid olemasolevad võiksid olla tugevamad ja jätkusuutlikumad. Meie institutsioonidel on palju toredaid algatusi, aga kui kuskil töötab vaid paar inimest, siis on projekte raske ellu viia. Võiks olla rohkem alternatiivseid kohtasid, nagu näiteks oli projektiruum Kraam.

Mis sinu arvates iseloomustab sinu kunstnikupõlvkonda? 

Tundub, et meie põlvkonnas on palju interdistsiplinaarsust. Inimesed tegutsevad mitmes valdkonnas ja meediumide vahel on voolavus. Nullindate alguses avanes maailm ja me oleme saanud rohkem reisida kui vanemad põlvkonnad. Kui läksid 2000ndatel näitusele, siis pidid seal alati olema digitaalsed vahendid, interaktiivsus. Näitusesaalis käis foonina alati mingi susin, mis tuli algelistest elektriprojektoritest. Olen paar korda 1990. aastate lõpus töötanud saalivalvurina Rotermanni soolalao keldris. Mäletan üht Marco Laimre videot, kus oli ka heli ja tuli tossu ning valvurina saalis istuda oli väga raske. Järgmisel päeval läksin juba kõrvaklappidega. Selline oli toonane trend. Joonistusi näiteks toona ei näinud. Usun, et kõik see tuleb praegu ringiga tagasi, graafika alles kogub hoogu. Keraamika ju on juba täielik hitt.

Mis veel on muutunud selle ajaga, kui sa alustasid?

Vahel tundub, et kunstnikud on saanud rohkem eneseteadlikuks selle osas, mida nad teevad. Ka kultuuriruum, kus kunstnikud viibivad, on laiahaardelisem, ulatudes üle kogu maailma. Rohkem on ka enese teadlikku reklaamimist, nii kunstnike kui ka institutsioonide poolt. 

Aga mis on sinu enda loomingus miski, mis on alati samaks jäänud?

Mulle on alati meeldinud jutustada lugusid ja teha seda just näituse formaadis. Mul on palju huvisid, aga näitusel suudan need kokku tuua. Mulle tõesti meeldib väga ilukirjandust lugeda ning mul on kirjanduse valdkonnas ka palju mõttekaaslasi. Eesti naiste luulet olen palju lugenud, sest olen seda ka kujundanud. Viimati avaldas muljet näiteks Larissa Joonase viimane luulekogu. 

Näitusel isikliku loo jutustamisega võib ju tekkida küsimus, et kellel seda vaja on. Aga mul on olnud olukordi, kus inimesed on tulnud ütlema, et nad on ka täpselt samamoodi tundnud, ja on tänanud. Ma valin küll aktuaalseid teemasid, aga samas ka mõistan, mis on minu teema ja mis mitte. Alati ei pea panustama kunstnikuna, seda saab ju teha ka aktiivse kodanikuna.

„Minu jaoks on kõige olulisem olla hea inimene. Kunstnikuks olemine on teisel kohal.“

Milliseid kunstnikupõlvkondasid imetled, endale eeskujuks sead?

Vanema põlvkonna kunstnikest olid mul toredad vestlused Mare Vindiga, jätkuvalt on Vello Vinnaga. Mõlema puhul on meeldinud nende positiivne ja kaasaegne suhtumine. Vello kutsusin ühele oma näitusele ja ta tuligi! Mäletan veel, et graafikakoda oli siis kinni ja vedasin ta hoopis Kanuti residentuuri keldrisse. See oli päris jabur kogemus. 

Asi ei ole üldse põlvkondades, vaid selles, kes sind inspireerivad inimestena. Noorematest meeldivad väga Kadri Toomi ja Helen Tago teosed. Krista Möldri ja Sirja-Liisa Eelma viimased näitused olid väga head. Ede Raadikut jälgin huviga, samuti Eva Mustoneni, kellega me oleme palju suhelnud, mulle meeldib tema loomingu absurdsus ja oma kiiks selle juures. Meis on palju sarnast. Tartus on mu mõttekaaslane Eike Eplik. 

Alati ei pea su kunstnikest sõprade asjad meeldima, aga on nii tore, kui meeldivad. Olen palju seotud oma tudengite tegemistega ja jälgin neid ka. Eelmisel aastal juhendasin näiteks Riin Maidet, tal on väga huvitavad mõtted.

Mis on su tulevikuplaanid, kuhu sooviksid jõuda?

Inimesed on erinevad, kuhu keegi jõuda tahab. Minu jaoks on kõige olulisem olla hea inimene. Kunstnikuks olemine on teisel kohal. Mul on vedanud, et mul on palju pikaajalisi sõpru, keda ma usaldan ja kes mind toetavad. Ma ei pea tõmblema ja mõtlema, kellega on kasulikum suhelda. Minus tekitaks frustratsiooni, kui peaksin mõtlema, et pean karjääri nimel tegema just selliseid näituseid sellistes kohtades. Iseendaks jäämine ja selle äratundmine, mis rõõmustab igapäevases elus, on kõige olulisemad.

Intervjuu keeletoimetaja oli Riste Uuesoo.