Milla Siim-Kaasinen (1938) on Eesti kunstiajaloos tuntud kui Ludmilla Siim, 1970ndaid defineerinud maalide autor, kelle toonastes töödes segunesid popkunst, hüperrealism ja metafüüsiline maal. Oma sõpru, näiteks Andres Toltsi, Mati Unti või Jaak Kangilaskit portreteerides ei kujutanud ta mitte ainult mõttekaaslasi, vaid ka 1970ndate Eesti vaimsust. 1977. aastal emigreerus Ludmilla Siim Soome ning seetõttu ei ole Eestis tema hilisemad tegemised enam nõnda tuntud.
Milla Siim-Kaasinen (1938) on Eesti kunstiajaloos tuntud kui Ludmilla Siim, 1970ndaid defineerinud maalide autor, kelle toonastes töödes segunesid popkunst, hüperrealism ja metafüüsiline maal. Oma sõpru, näiteks Andres Toltsi, Mati Unti või Jaak Kangilaskit portreteerides ei kujutanud ta mitte ainult mõttekaaslasi, vaid ka 1970ndate Eesti vaimsust. 1977. aastal emigreerus Ludmilla Siim Soome ning seetõttu ei ole Eestis tema hilisemad tegemised enam nõnda tuntud.
Uudiskiri käis Ludmillal külas tema Helsingi Vallila kunstnike majas asuvas avaras ateljees, et uurida, mis elu kunstiklassik praegu elab. Ludmilla maalib aktiivselt siiani ning nagu ta intervjuus räägib, ei ole tal ideedest puudust. Praegu valmistub kunstnik mitmeks näituseks. Oma teosed on ta saatnud Eesti Kunstnike Liidu kevadnäituse žüriile. Sügisel on tulemas mitu projekti, millest praegu on veel vara täpsemalt rääkida. Intervjuus jutustab Ludmilla oma õpingutest, tegemistest 1970ndatel, Soome minekust ja tähelepanekutest praeguse ühiskonna kohta.
Olete sündinud väga põnevas kohas – Kasahstanis, selle toonases pealinnas Almatõs (tollal Alma-Ata). Mida teie vanemad seal tegid ja kuidas neil tekkis mõte Tartusse kolida?
Sel ajal, kui mu vanemad kohtusid, töötasid nad mõlemad botaanikaaias. Isa oli enne töötanud sepana, kuid ta sai viga ja sellest alanud veremürgitusest jäi tema käsi töövõimetuks. Nii et ta jäi varakult pensionile, kuid see päästis ta omakorda sõjast.
Ema sugulased elasid Eestis, seetõttu kippus ta Eestisse tagasi ja kui sõja lõpus tekkis võimalus, saimegi perega 1945. aasta märtsis Tartusse kolida. Olin siis kuueaastane. Ema töötas vene-eesti keele tõlgina, isa oli kodune. Isa mind väga ei kontrollinud ja ma sain vabaduse iseseisvalt Tartus ringi liikuda ja linnaga tutvuda. Võtsin kätte ja avastasin kuueaastasena põhjalikult Tartu linna. Sestpeale olengi ennast eeskätt tartlaseks pidanud.
Keskkooli lõpetasite Tartu Kunstikoolis. Kuidas tuli nii varakult mõte kunsti õppima minna?
Koolis olin hea õpilane, ja kui oli vaja seinalehti teha või midagi muud joonistada, siis olin see alati mina. Kuid nagu ikka koolis võib juhtuda, tekkis klassis tüli, nii et ühel pool olin mina ühe grupiga ja teisel pool teised. Me ei tahtnud ka pioneeriks minna ning ka see süvendas vastuseisu. Kulminatsiooni jõudis see lugu seitsmenda klassi lõpuõhtul, kui üks tüdruk mulle kallale tuli. Siis ma otsustasingi, et selle klassiga ma edasi ei lähe ning kuigi mul oli plaan minna ülikooli, andsin järgmisel päeval avalduse kunstikooli. Kunstikoolis tutvusin oma sõbratari Maie-Ann Rauniga, kellega olime küünarnukiti koos kõik need viis aastat. Oli väga lõbus, ja kõik aastad lõpetasin kiitusega.