Mare Joonsalu (1956) on Tartu Kunstimuuseumi koguhoidjana töötanud 1985. aastast. Alates 2005. aastast on ta ka muuseumi peavarahoidja. Tema hoole all on ligi 40 000 museaali eesti kunsti paremikust, muuseumi raamatukogu ja arhiiv. Koos Tiiu Talvistuga pani Joonsalu 2010. aastal kokku mahuka Pallase näituse ja monograafia, samuti on ta põhjalikult uurinud Karin Lutsu, Elmar Kitse ja Johannes Saali loomingut ja eluteed. Intervjuus meenutab Mare oma tööaastaid Tartu Kunstimuuseumis ning räägib Pallase ja Tartu olulisusest Eesti kultuuris.
Õppisid kunstiajaloolaseks ajal, kui seda eriala veel Eestis ei õpetatud. Kuidas sa kunstiajalooni jõudsid ja mida mäletad oma tudengiajast?
Tagantjärele mõeldes sain vist kunstipisiku laste kunstikoolist, kus käisin keskkooli ajal. Kõige paremini on meelde jäänud õpetaja Silvia Jõgever, kes oli maalikunstnik, väga karismaatiline isiksus. Oli kombeks, et sel ajal, kui meie pusisime oma tööde kallal, tema aina rääkis, peamiselt muidugi kunstist, aga ka muudest kultuurivaldkondadest. 1970ndate alguses õnnestus tal käia Pariisis ning kui ta tagasi tuli, siis muljed lausa voolasid tema seest: ta jutustas meile oma näitusekogemustest. Esimesed moodsa kunsti muljed ja teadmised saingi vist tema käest. Hiljem õnnestus mul korraldada Jõgeveri isikunäitus, siis kohtusime uuesti juba teises kontekstis.
Õppisin Tartu Ülikoolis ajalooteaduskonnas ja mu diplomil on kirjas, et olen omandanud ajaloo- ja ühiskonnateaduste õpetaja kutse. Ainult diplomi vahel olevalt hinnetelehelt saab teada, et olin spetsialiseerunud kunstiajaloole. Selle eriala sai valida üsna vähe inimesi, mistõttu tekkis kerge rebimine. Alternatiivid olid arheoloogia ja etnograafia. Kunstiajalugu õpetas põhiliselt Mart Eller. Temast mäletan peamiselt seda, et eksamitel oli ta hästi põhjalik. Ühe Eesti kunstiajaloo eksami tegime tema kodus. Viis-kuus õpilast istus ümber ümmarguse laua, küsitleti ringiratast ja minu meelest vältas see tunde. Sealt pääsemine oli paras kergendus. Uuemat kunsti õpetas noor karismaatiline Jaak Kangilaski. Ta oli väga huvitav lektor, keda tuldi kuulama ka teistest teaduskondadest.
Minu ajal pidas loenguid veel ka Voldemar Vaga. Üldiselt arvati, et tema loengud on kuivad, elamuse pakkus pigem see, kuidas Vaga jagas oma Euroopa kunsti muljeid – meile, kes me polnud kunagi välismaal käinud. Kuidas Vaga elavnes, kui ta vaimustunult kirjeldas näiteks Sainte-Chapelle’i klaasvitraaže!
Vagaga kohtusin hiljem veel, kui 1998. aastal muuseumi töötajana tegin 1919. aasta Eesti kunsti ülevaatenäituse rekonstruktsiooni. Vaga tuli sellise jutuga: „No ma mäletan jah, kuidas ma sellel näitusel käisin! Seal tagaseinas tõesti oli see Vabbe „Itaalia“.“ Oli fantastiline kogemus, et ma saingi rääkida inimesega, kes 1919. aastal näitusel käis ja seda mäletab! Seda teost, Vabbe „Itaaliat“, ju enam ei ole.