Naistekuu 2021. Mare Mikof: skulptuuris on nii, et kui ei pinguta, siis ei jõua kuhugi

Maria Arusoo, Kaarin Kivirähk

Alates 2016. aastast ilmuvad KKEKi ajakirjas märtsis intervjuud inspireerivate naiskunstnikega. Sel aastal on fookus eri kunstnikupõlvkondadel. 

 

Mare Mikof (1941) on tuntud ja tunnustatud skulptor, kelle loomingut võib tähelepanelik kunstihuviline näha jalutuskäikudel Tallinnas, Tartus ja mujalgi. Kas teadsite näiteks, et peale tuntud ja keskse „Hämariku“ Viru keskuse juures ja „Maanaiste“ Tartu Kunstimuuseumi ees on Mare loonud ka Kanuti aia pargi purskkaevu ehtivad „Poisid vihmavarjuga“, purskkaevu-skulptuuri „Nõmme ema“ Nõmmel, Jaan Poska bareljeefi samanimelise kooli seinal Tartus ning skulptuuri „100 000. tartlane“ Emajõe kaldal? Mare peab loomulikuks, kui skulptuurid saavad linna osaks, nii et nende autorit alati teadma ei peagi.

Mare võib öelda teravalt, aga on seejuures väga sõbralik ja avatud. Ta on hea huumorimeelega ja lõpmata uudishimulik. Ta on käinud kõikidel Veneetsia biennaalidel alates sellest ajast, kui piir lahti läks.

Kohtume Mare kodus, Eesti-aegses majas. „Minu isa oli ehitaja, arhitektid olid meie tuttavad ja seetõttu on mul kõik Eesti-aegsed arhitektid hästi teada,“ ütleb Mare. „Selle pärast meeldib mulle ka see, et elan siin, Jevgeni majas,“ kirjeldab ta oma elukohta legendaarse Eugen Habermanni projekteeritud kortermajas. Aknalaual lebab kõige värskem Wallpaper, „The Style Issue“. Stiilist Marel tõesti puudust ei tule. Tema kunagised tudengid meenutavad, et kui Mare Mikof oma lillaks värvitud huulte ja teotahtega nullindate keskel EKA skulptuuriosakonda tuli, mõjus see kui tõeline plahvatus.

Sinu kunstnikuks saamise lugu on mõnevõrra ebatüüpiline, sest enne ERKIsse minekut ja sellega paralleelselt proovisid veel kõiksugu erialasid. Kuidas sa lõpuks ikkagi skulptuuriosakonda jõudsid?

Oi, ma olen nii palju igale poole sisse astunud, et kohe piinlik rääkidagi. Kooli ajal käisin tegelikult ERKI ettevalmistuskursustel. Tahtsin minna moodi õppima, aga tundus, et ma ei saa sisse. Mu klassijuhataja ja ema toetasid kunstiõpinguid, ehitajast isa soovitas muidugi arhitektuuri. Kõige kergem oli skulptuuri saada. Aga koolis olin ma paha tüdruk ja toona oli nii, et ülikooli eksamitele tuli kaasa võtta kinnises ümbrikus iseloomustus koolist. Ma mõtlesin, et ega seal ei saa midagi head olla, tõmbasin ümbriku lahti ja lugesin. Aga siis ma ei julgenudki enam katsetele minna, sest ümbrik oli ju avatud.

Siis otsustasin hoopis Moskvasse sõita. Tahtsin õppida multikate tegijaks. Aga eksamitel minuga üldse ei tegeletud, jäeti lihtsalt tähelepanuta. Nii tekkis idee astuda hoopis Šurikovi kunstiinstituuti. Sealsed vanakesed tahtsid mind hea meelega õpetada, ilmselt nad arvasid, et minust saab järgmine Vera Muhhina. Aga isa ütles, et mine ikka Leningradi, see on vähemalt linn. Moskva polnud tõesti tollal üldse linna moodi, puulobudikud seisid keset linna.

Vahepeal oli mõte proovida Pirogovi-nimelisse meditsiiniinstituuti biokeemia erialale. Tuupisin juba vene keeles keemiat, aga siis mõtlesin, et kui keemiaga veel saan hakkama, siis füüsikaga küll mitte. Lõin käega ja läksin Tartusse, tahtsin äkki kangesti juristiks saada. Arvasin vist, et olen kõigeks võimeline. Teised tegid selgeks, et ei ole. Sain küll juurasse sisse, aga öeldi, et lähed hoopis ajalugu õppima. Kuulsin pärast teiste käest, et ega kõiki ei võetagi õigusteaduskonda, minu taust polnud ilmselt piisavalt puhas. Õppisin Tartus kaks aastat, aga tulin siis Tallinnasse tagasi ja ikkagi ERKIsse.

Eesti NSV Riiklikusse Kunstiinstituuti sisseastujad 1961. aasta juulis. Vasakult: Jaak Soans, Anu Rank, Lea Peil, Mare Mikof. Taga: Ants Viitman, Ülo Õun, Heino Roolaht. Eesti Kunstimuuseumi kogu.

Sa oled kunstiuuendajate põlvkonnast. Õppisid ERKIs 1960. aastatel ja lõpetasid 1971. aastal. Samal ajal tegutsesid ANK, hiljem SOUP, Tõnis Vint korraldas oma Mustamäe salongis üritusi. Kui palju sa nendega kokku puutusid?

Tõnis oli minu jaoks ideaal, selline pidigi kunstiga tegelev inimene minu meelest olema. Mulle jäi arusaamatuks, kust ta võttis kõik selle info uuema kunsti ja mõttesuundade kohta. Kust ta teab? Siiani ei oska seda öelda. Minu õde õppis klaasikunsti ja oli Mare Vindi kursuseõde. Tema käis rohkem Tõnise juures. Mina jändasin oma skulptuuriga, see on ju aeganõudev tegevus. Nii tegelesin mina enamuse ajast savimätsimisega ja polnud nii palju aega teistega suhelda.

Sinu varaseid töid on nimetatud Eesti esimesteks hüperrealistlikeks skulptuurideks. Kuidas jõudis info Lääne kunsti uutest suundadest sinuni?

Mul vedas, et üks mu kursakaaslane oli armeenia poiss, kes oli samamoodi uudishimulik nagu mina, ja temaga koos sõitsime palju Moskvasse ja Leningradi. Üliõpilastele olid toona kõik piletid poole hinnaga, ka lennukipiletid. Nii käisime mitme Lääne riigi kunstinäitustel, korraldati näiteks Šveitsi ja Prantsusmaa ülevaatenäitusi, kus sai näha toonaste kunstnike teoseid.

Juba keskkooli ajal käisin kuulsal 1959. aasta USA näitusel Moskvas Sokolniki pargis. Eks see oli USA propaganda venelastele, aga seal oli ka suur osa kunsti. Seal nägin asju mitte pildi pealt, vaid päriselt. Mul on siiani selle näituse kataloog alles, mälestuseks.

Ma peaaegu elasin akadeemia raamatukogus, kus olid ajakirjad, näiteks inglise Studio, sakslaste Die Kunst. Igal juhul oli seal mõnus. Kui anti näiteks ülesanne hakata kompositsiooni tegema, siis kadusin kohe sinna. Teatud aja tegin küll järele välismaa eeskujusid, näiteks George Segali. Segali stiil oli selline, et võisin hindamisele ka panna. Ilma värvita, realistlik. Ega meie õppejõud ei olnud kurjad ega pahad, võisime teha, mida tahtsime.

Mare Mikofi näituse avamine Tartu Kunstimuuseumis 1979. aastal. Mare Mikof, Roman Parmas ja „Maanaised“, mis praegu asub muuseumi ees Tartu raekoja platsil. Tartu Kunstimuuseumi kogu.

Tagasi vaadates on 1960. aastate kunstnikepõlvkond saanud legendiks — oleme kuulnud lugusid, kuidas arutleti filosoofia üle, loeti salaja Lääne kunstikirjandust, omavahel suhtlesid mitme eriala inimesed. Kuidas sa oma kunstnikepõlvkonda iseloomustaksid?

Nii palju kui võimalik tehti ka kirjandusest koopiaid, või koopiate koopiaid. Aga ega kõik polnud sellised nagu Tõnis ja võib-olla ka Lapin. Ma ei saanudki aru, miks mõned mu kursusekaaslased olid tulnud kunsti õppima, ega neist ei saanudki skulptoreid. Palju oli sabassörkijaid. Skulptorid olid ju täitsa rumalad, muidu küll suured ilusad poisid. Mäletan olukorda, kus Tõnis hakkas ühel üritusel ettekannet pidama ja need skulptuuripoisid tõusid püsti ja lahkusid.

Ükskord kuulsin ütlemist „loll nagu skulptor“. Ma ajasin selle peale silmad suureks, et kas te minust räägite või? „Ei, mitte sina,“ vabandati siis. Nad mõtlesid ehk, et tulen kallale, oma tsunfti au kaitsma! Võib-olla nad ei mõelnud tõesti mind, sest ma olin ju tüdruk ega läinud üldse arvesse.

„Ükskord kuulsin ütlemist „loll nagu skulptor“. Ma ajasin selle peale silmad suureks, et kas te minust räägite või?“

„Eesti kunstiajaloo“ kuuendas köites leiab sinu nime peatükist „Naisskulptorite esiletõus“. Sinu õppejõud olid mehed, kui palju sa kohtasid suhtumist, et mis see tüdruk siin teeb?

Võib-olla ütles seda näiteks [Jaak] Soans, võib-olla [Matti] Varik ütles, et naised on viletsamad kunstnikud, nemad ikka parimad. Aga ega asi nii hull ka polnud. [Jaan] Vares oli meie õppejõud ja samal ajal ka rektor. Tema võttis ERKIsse nii minu kui ka Ellen Kolgi. Ta hoidis küll meid väga.

Kuidas end kunstnikuna leidsid, kuidas su käekiri välja kujunes? Kui kerge või raske on leida kunstnikuna oma häält?

Alguses olin üldse hädas skulptuuri tegemisega, siis ma veel eriti tark ja osav ei olnud. Mäletan, et vist oli teise kursuse lõpp, kui sain äkki aru, et mul on tegelikult realistlikku modelleerimist väga vaja. Siis läks olemine väga kergeks, sest tundsin, et see, mida ma õpin, on ikka väga vajalik asi. Skulptuuris on nii, et kui ei pinguta, siis ei jõua kuhugi. Alguses tuligi palju jännata, et teostada oma idee või teema materjalis.

Minu jaoks on oluline vabadus igas mõttes, et saaksin tegeleda sellega, mida õigeks pean. Ma tean, et kui üks asi on hea, siis selle peale olen valmis ma raiskama aega lõputult, aga lollust püüan vältida. See käib ka oma hääle leidmise kohta. Mõelda, et sul on nii vähe aega, aga pead seda raiskama mingi rumaluse peale!

Kas sul oli ka mõtteid proovida suletud süsteemist välja pääseda?

Ära räägi! Peale keskkooli tahtsingi kõigepealt merelaevandusse tööle minna, et ära hüpata. Mõtlesin, et lähen kaubalaevale ettekandjaks või kokaks. Tegin avalduse ära, aga öeldi, et teate, nii kaua kuni teie vend elab, te välismaale ei lähe. Mu vend elas Londonis.

1980. aastatel, kui olid parimad aastad ja oleks ju võinud minna, kui mingi auk oleks tekkinud, hakkasin mõtlema, et mu ema ja isa on vanad ja haiged. Sain aru, et kui ma ära hüppaksin, siis oleks kohutav mõelda, kuidas nemad seda üle elavad. KGB oleks neil kogu aeg ukse taga olnud. Milleks oma sugulastele nii teha?!

Ükskord juhtus naljakas lugu, et käisime Moskva grupiga Itaalias. Kõik võeti ritta ja käidi grupiga igal pool. Firenzes aga mõtlesin, et teen, mis ma tahan. Käisin poodides, ja kui tagasi hotelli jõudsin, siis äkki vaatas kogu grupp mind hirmunud nägudega. Grupijuht tuli tänama, et ma ära ei hüpanud. Arvati ilmselt, et jälle üks eestlane on läinud.

Mare Mikofi „Hämarik“ Viru keskuse ees. Foto: Pjotr Mahhonin, Wikipedia.

Oled paljude linnaruumis asuvate skulptuuride autor. Avalikku ruumi skulptuuri teha on keeruline — see peab justkui meeldima kõigile. Mis on sulle linnaruumis töötamise juures oluline ja kuidas negatiivse tagasisidega toime tuled?

Monumentide puhul on koht kõige tähtsam. Kõigepealt tuleb otsida kohta ja alles siis mõelda skulptuurile. Nii ei saa, et tõstad skulptuuri ühest kohast teise ja vaatad, kuidas sobib. Isegi kõige parem skulptuur ei sobi igale poole. Kui töötad koos hea arhitektiga, siis on kõik korras. Villu [Vilen Künnapu] on tegelikult selline, aga eks ta on ka vahel imelik ja annab tellijale liiga palju järele. Tegelikult on ta andekas inimene. [Künnapu projekteeritud Viru keskuse juures asuvat] „Hämarikku“ sõimati, aga tema sai ikka rohkem kui mina. Kogu ta perekond sõimati läbi. Negatiivse tagasisidega on nii, et mõnikord tundub, et ongi halb teos. Aga Viru piigaga sellist tunnet ei olnud. Rahvas ei saa tihti üldse skulptuurist aru. Kui sa oled näiteks Peterburist ja kasvanud üles nende paljaste tüdrukute kujudega, mida seal kõik pargid täis on, siis ei ehmataks „Hämarik“ üldse kedagi.

Oled teinud mitmeid silmapaistvaid portreid kultuuri- ja ühiskonnategelastest (Jaak Olep, Gustav Naan, Peeter Volkonski, Paul Keres, Jüri Vilms jt). Kuidas sa need modellid oled valinud ja miks just kõik mehed?

Erinevatel põhjustel. Olep tegeles skulptuuriga, tema naine oli minu sõbranna. Volkonski on nii markantne kuju, kuidagi lihtsalt tundus, et on vaja. Gustav Naani vist keegi soovitas mulle ja ta ise tuli hea meelega Raja tänavale poseerima. Ja kogu poseerimise aja rääkis oma elust ja probleemidest. Sel ajal polnud mul kahjuks võimalik seda kõike lindistada. See oli väga huvitav ja arendav aeg.

Skulptor Mare Mikof koos kunstiteadlase Jaak Kangilaskiga temast loodud kipsportree juures, 1981. Eesti Rahvusarhiiv.

Alati ei teki modelliga huvitavat suhet. Mõnikord on see väga pealiskaudne ja üldse mitte huvitav. Keres ja Vilms olid mõlemad tellimustööd. Aga huvitav on, et inimesel on ju kõik näos olemas: kurjus, minevik — kõik! Ma saan portreed tehes süvenedes inimesest palju rohkem teada, ja mitte ainult selle pärast, et mõni neist — nagu Naan — ise lobises. Iseloom kujundab inimese vormi, teisiti ei saagi olla. Ka pärast pikki aastaid jääb inimene ikka samaks. Kangilaski on ikka Kangilaski, Volkonski on ikka Volkonski. Mõnikord tunnen neile ainult kaasa, et nad on vanaks jäänud. Aga elu on selline! Mis teha.

Viimasel ajal on räägitud sellest, et võiks olla rohkem olulistele naistele pühendatud monumente. Kelle skulptuurist sa ise puudust tunned? Keda tahaksid kujutada?

Esiteks, skulptuur on ju nii kallis kunst, et selle tegemiseks peab olema sponsor. Kui riik telliks, siis muidugi teeks! Tahaksin teha Kersti Kaljulaidi. Olen ka teisi presidente kujutanud.

Kui olulised on sinu jaoks materjalid?

Ma ei mõtle tegelikult üldse kohe materjalile, vaid sellele, kuidas idee teostatud saaks. Vahel saaks võib-olla isegi ilma materjalita teha? Monumendi puhul, vastupidi, on materjalid väga tähtsad. Efermeersed materjalid pole monumendi jaoks. Ma arvan, et valdan hästi metalli: pronksi ja alumiiniumit. Neid viimistlen ka ise, ei taha omaenda tööd käest ära anda, vaid ise ka lõpetada.

Mare Mikof oma kodus tänavu märtsis, taustaks Malle Leisi portree kunstnikust. Foto: Tõnis Jürgens

Skulptuuri tegemine on füüsiliselt raske töö. Kuidas sa end vormis hoiad ja kas vahel on ka tundunud, et enam ei jaksa?

Olen karm eit, töötan ikka regulaarselt. Pigem on niipidi, et skulptuur hoiab mind vormis.

Kunagi jagasime sõbranna Aili Vahtrapuuga ära, et tema on Louise Bourgeois ja mina Louise Nevelson. Mul on siiani alles üks ajakiri, milles oli lugu Nevelsoniga. Ta ütles seal, et tema ateljee kõrval on tantsusaal, kus ta käib tantsimas! Loo juures oli ka väga lahe pilt, kus proual olid imelikud pikad kunstripsmed. Need olid mutid, kes elasid kogu oma elu skulptuurile. Minu jaoks ei ole see pühendumine, ma lihtsalt pean nii tegutsema. Kui tükk aega pole teinud, siis mingid ideed kuhjuvad.

Tolm ja gaasid on muidugi õudsed mürgid ja vaenlased. Noorena ma ei osanud neid karta, elu õpetab. Kuid Nevelsoni ja Bourgeois’d vaadates lepitab meid veidi see, et mõlemad Luised surid kõrges vanuses. Skulptorid ei ole lühiajalised.

 

 

Intervjuude keeletoimetaja on Riste Uuesoo.

EAS Logo
Toeta meid