Alates 2016. aastast ilmuvad KKEKi ajakirjas märtsis intervjuud inspireerivate naiskunstnikega. Sel aastal on fookus eri kunstnikupõlvkondadel.
Mare Mikof (1941) on tuntud ja tunnustatud skulptor, kelle loomingut võib tähelepanelik kunstihuviline näha jalutuskäikudel Tallinnas, Tartus ja mujalgi. Kas teadsite näiteks, et peale tuntud ja keskse „Hämariku“ Viru keskuse juures ja „Maanaiste“ Tartu Kunstimuuseumi ees on Mare loonud ka Kanuti aia pargi purskkaevu ehtivad „Poisid vihmavarjuga“, purskkaevu-skulptuuri „Nõmme ema“ Nõmmel, Jaan Poska bareljeefi samanimelise kooli seinal Tartus ning skulptuuri „100 000. tartlane“ Emajõe kaldal? Mare peab loomulikuks, kui skulptuurid saavad linna osaks, nii et nende autorit alati teadma ei peagi.
Mare võib öelda teravalt, aga on seejuures väga sõbralik ja avatud. Ta on hea huumorimeelega ja lõpmata uudishimulik. Ta on käinud kõikidel Veneetsia biennaalidel alates sellest ajast, kui piir lahti läks.
Kohtume Mare kodus, Eesti-aegses majas. „Minu isa oli ehitaja, arhitektid olid meie tuttavad ja seetõttu on mul kõik Eesti-aegsed arhitektid hästi teada,“ ütleb Mare. „Selle pärast meeldib mulle ka see, et elan siin, Jevgeni majas,“ kirjeldab ta oma elukohta legendaarse Eugen Habermanni projekteeritud kortermajas. Aknalaual lebab kõige värskem Wallpaper, „The Style Issue“. Stiilist Marel tõesti puudust ei tule. Tema kunagised tudengid meenutavad, et kui Mare Mikof oma lillaks värvitud huulte ja teotahtega nullindate keskel EKA skulptuuriosakonda tuli, mõjus see kui tõeline plahvatus.
