Mariina Mälk (1949) on kauaaegne ETV toimetaja ja produtsent, kes oma telekarjääri jooksul on teinud palju filme ja saateid, sealhulgas töötanud ETV programmi peatoimetajana. Kui vaadata ETV arhiivist kunstisaateid ja -filme, leiab Mariina nime peaaegu iga saate tegijate seast. 1990ndatel käisid tema käe all valminud filmid Eesti kaasaegsetest kunstnikest („Milius künkal“, „Siim-Tanel Annus“, „Opus Petra“ (Ando Keskkülast) ja „DeStudio“ (Herkki-Erich Merilast ja Peeter Lauritsast), „Akadeemia läheb taevasse”(Mari Kurismaast)) rahvusvahelistel kunstifilmide festivalidel. Praegu tunnevad kunstiinimesed Mariinat peamiselt kultuurisaate „OP“ toimetaja ja produtsendina, keda võib tihti kohata näituste avamisel teraselt uue kunstiga tutvumas.
Intervjuus räägib Mariina Mälk, kui palju mõjutab kunst tema igapäevaelu, milline on olnud koostöö režissööridega ning kuidas kultuurisaadete tegemine on aja jooksul muutunud.
Õppisid Tartus ajakirjandust, ometi tundsid algusest peale huvi ka kunsti vastu. Kust see huvi alguse sai?
Minu esimene mälestus kunstiga kokkupuutumisest oligi Tartus, kus me elasime ja kus mu ema töötas raudteejaama vastas asunud võõrastemaja juhatajana. Seal nägin ajakirja, mille keskel oli vaheleht maali reproga. Mäletan Ilja Repini maali hullunud Ivan Julmast ja tema pojast. Siis ma veel muidugi ei teadnud, et see on Repin ning ajakiri on Venemaa üks vanemaid nädalakirju Ogonjok. Veel mäletan kuldse Šiva kujuga pilti. Hiljem kolisime perega Tallinna ja ma hakkasin käima Nõmme 34. algkoolis. Tol ajal rippus Nõmme raudteejaamas seinal Šiškini „Hommik männimetsas“ kolme karuga. Nii et Ogonjoki vahendusel oli mul esimene kokkupuude visuaalse kunstiga, sealt edasi juba kunst linnakeskkonnas.
Minu esimene tudengitöökoht oli ajalehe Edasi toimetuses, seejärel töötasin etnograafiamuuseumis, nüüdses ERMis, kus kirjeldasin muinasaegseid ehteid. Aasta oli siis 1970, kui muuseumi kunstnik Lembit Lepp visandas minust siuh-sauh portree ja andis selle mulle. Tartu Ülikoolis õppides sain tuttavaks kunstnik Jüri Marraniga, kes avaldas soovi portreteerida mind ja mu toonast kursusekaaslast, praegust abikaasat Andrest. Marran oli suur melomaan ja küsis, mis muusikat ma kuulata tahan, kui ta mind maalib. Minul oli muidugi ükskõik, enamasti õppisin sel ajal, kui ta maalis. Mõned neist teostest on mul nüüd kodus seintel.