Eesti Kunstimuuseumi 100. juubeli puhul uurisime Marika Valgult, Eesti Kunstimuuseumi peadirektorilt aastatel 1991–2008, milline oli elu muuseumis enne Kumu ehitamist ja kuidas muutis uue muuseumihoone ehitamine siinset kunstipilti.
Eesti kunstimuuseumi peadirektorina ei olnud minu töös kõige olulisemal kohal Kumu valmisehitamine, vaid tervikliku hästi funktsioneeriva kultuuriinstitutsiooni loomine, millel on Eesti ühiskonda edasi viiv ja arendav roll – seda muidugi omas võtmes. See tähendab kindlasti rohkemat kui muuseumide ehitamist, kuigi paraku tuli selle ülesande täitmiseks just kellu järele haarata.
Minust sai kunstimuuseumi direktor 1991. aastal ja muuseas just 1. aprillil. Seega mõni kuu varem, kui Eesti taasiseseisvus. Sama aasta sügisel oli selge, et 270-aastane Kadrioru loss, mis oli tollane Eesti kunstimuuseumi peahoone, on täiesti amortiseerunud ja tuleb külastajatele sulgeda. Kadrioru lossi tehniline seisukord oli muutunud ohtlikuks Eesti kunstipärandi säilitamisele.
Elu ise oli seadnud muuseumi ette eesmärgid:
- ehitada Eesti kunstile uus muuseumihoone;
- restaureerida unikaalne Kadrioru lossiansambel ning rajada sinna Kadrioru kunstimuuseum (väliskunsti muuseum, mis Eestis paraku puudus);
- rajada lossi kööki kingituseks saadud Mikkeli erakogu muuseum.
Tagantjärele mõeldes oleks 1991. aasta sügisel kõlanud nagu stardipauk ja alanud meeletu tõkkejooks selle nimel, et edukalt eesmärkideni jõuda. Ilmselt juhtub haruharva, et ühel kultuuriasutusel on niivõrd keerulised ja rahamahukad projektid käsil ühel ja samal ajal. Pealegi ei olnud 1991. aasta vabanemisvaimustuses võimalik ette näha raskusi, mis ees ootasid: ühiskonna lõhenemine, poliitilised skandaalid, korruptsioon, rahaprobleemid.
Muuseum arenes koos Eesti ühiskonnaga ja see oli erakordselt põnev aeg. EKM jõudis oma eesmärkideni, aga see tee osutus palju pikemaks ja raskemaks, kui ma iganes olin arvanud. Ma kahtlen, kas ma oleksin 18 aastat sellel ametikohal üldse töötanud, kui poleks vaja olnud alustatud tegemisi lõpule viia. Ma ei jäta asju pooleli, kuid need asjad peavad olema vajalikud ja arukad.
Õnneks on mul muuseumijuhile väga sobiv haridus – tehnikaülikoolist majandus ja juhtimine, Tartu ülikoolist ajalugu ja kunstiajalugu – ning selle baasi toel sai juhitud ja otsustatud paljusid asju ilma eriliste probleemideta. Muuseumiasjade ajamiseks tuli suhelda paljude erinevate inimestega – ametnike, poliitikute, diplomaatide, ärimeestega jne. Õige raskeks ja tüütuks osutus lakkamatu selgitamine, miks meile on vaja kunstimuuseumit, miks meile on vaja kunsti või miks meile on üldse kultuuri vaja. Nende teemade üle ilguti avalikult. Loomulikult oli poliitilist survet, mitmes vormis. Riigikogus ja riigikogu komisjonides asju ajades tehti mulle üpris kiiresti selgeks, millised poliitilised jõud uue muuseumi ehitamist kohe kindlasti ei toeta. Alati ei jooksnud aga toetajate ja mittetoetajate piir parteide vahelt, vaid ka inimeste vahelt. Üldiselt ei olnud poliitikute suhtumine uue muuseumi ehitamisse kuni 1998. aasta lõpuni eriti kirglik, pigem ükskõikne, aga mitte ka ründav. 1999 – 2001 oli periood, kui eriti jõuliselt püüti Kumu ehitamist põhja lasta, kuid nagu näha see siiski ei õnnestunud.
Õige kursi hoidmine sõltuski põhiliselt sellest, kui suurt pilti oli oskus silme ees hoida. Tol ajal pidi jälgima hoolikalt kõike seda, mis ühiskonna ümberhäälestamisel toimus. See oli kiire ja mitte eriti dünaamiline protsess. Reageerima pidi ühtviisi kiiresti nii võimalike toetuste saamisele kui ka agressiivsetele rünnakutele.
