Meenutaja. 30 aastat toidupilte kunstiüritustelt

Eelroog

Kumu avati teadupärast 2006. aastal. Kolm aastat enne seda, 22. aprillil 2003. aastal peeti peakalda ääres suurejooneliste suupistete saatel „augupidu“, kui tähistati muuseumi hoone jaoks paeastangusse lõhatud augu valmimist.

Snäkkide pakkumine ongi kunstinäituste avamistel üks levinumaid praktikaid. Mare Pedanik, kes oli 1990. aastatel mitmete kunstiürituste korralduse taga, meenutab, et avamistel pakuti siis tihti puuvilju — eeskätt neid, mida oli odavalt saada ja mida oli lihtne serveerida: viinamarju, pirnilõigukesi, talvel mandariine. Samuti olid populaarsed tikuvõileivad ja erinevad küpsised ja kõrsikud. Ühelt hetkel muutusid väga populaarseks füüsalid. Pedanik meenutab, kuidas pärast ühe SKKE aastanäituste avamist pakuti Kuku klubis banaane, mis toona polnud veel väga levinud. Külalised pistnud banaane salaja kotti, et koju kaasa võtta. Snäkke ei serveeritud päris igal kunstisündmusel, pigem pidulikematel. Siiski tundub, et mida aeg edasi, seda vähem kohtab avamisüritustel kaunilt kaetud lauakesi. Üheks erandiks on näiteks see traditsiooniliselt kaetud snäkilaud EV100 raames toimunud näituse „Sajad raamatud“ avamisel Tartu Nooruse galeriis.

Laura Linsi saatis KKEKile ERMi Heimtali muuseumis jäädvustuse, kui seal avati 2018. juulis „Toimumata jäänud tulevike“ näitus (samuti EV100 kunstiprogrammi raames). Muuseumi direktor Tiina Jürgen mainis, et toob üht teist ja paljud avamisel käinud tõid ka head ja paremat kaasa ja ootamatult kujunes välja-väga pidulik ja ülimaitsev einelaud.

KKEKi ajakirja korrespondent Soomest, Sanna Lipponen ajakirjast Edit ütleb, et Helsingis on tavapärane samuti avamistel pigem snäkkidega piirduda, kui sedagi. Levinumad toidud on viinamarjad ja kartulikrõpsud. Peenematel üritustel, näiteks seminaridel või kunstnikuvestlustel, on enamasti olemas veganvalikud.

Marusja Klimova romaanis „Majake Bois-Colombe’is“ kirjeldatakse vene immigrantide elu Pariisis 1990. aastate keskpaigas, muuhulgas ka mitmeid toidu ja kunstiga seotud aspekte. Näiteks kirjeldab Klimova vene kunstnike näituseavamist Nataša Koršunova galeriis („,kes juba ammu nõukogude kunstnikelt maale kokku ostis, korraldas oksjoneid ja maksis kunstnikele kümme protsenti saadud summast, ja nood olid väga rahul“). „Sakuska oli lauale pandud à la fourchette – tikkude otsa torgatud väikesed ananassitükid, vorstikuubikud, valekalamarjaga võileivad; liisunud vahuvein oli vastiku maitsega – võimalik, et toidu oli Nataša samuti prügikastidest leidnud, kuigi pealtnäha paistis kõik väga kena.“ Hiljem oksendab Marusjaga kaasas olnud prantslane öö läbi, aga autor ise pääseb, sest ei söö eriti.

Klimova illustreeris selle looga 1990. aastate Pariisis elavate venelaste armetut vaesust, sest prügikastist toidu otsimine polnud mitte ainult näitusega seotud detail, vaid nii toitusid paljud raamatu tegelased. Mõned kümnendid edasi ja kunstnikud pole muutunud küll otseselt jõukamaks, kuid prügikastist leitud toidu pakkumine näituseavamisel on pigem neoliberalismi kriitika, statement, ning kuna pakutakse vegantoitu, on kõhuhäda tekkimise oht oluliselt väiksem. Nii pakkus 2019. aasta avamisel prügisukeldumise teel leitud toitu kollektiiv Üle Prahi, kelle kutsusime kokku EKKMi näituseks „Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja“.

„Selle žesti eesmärk on parasiteerida olemasolevat ühiskondlikku tarbimis- ja jäätmete tekitamise korda,“ kirjeldas Üle Prahi kollektiivi aktsiooni Steph Kretowitcz AQNB lehel, „häkk, mis toimib erakordselt viljakana üleküllastunud, vältimatult ennastähvitusliku kapitalistliku süsteemi vastuseisuna.“

Eesti paviljon Veneetsia biennaalil on suurim rahvusvaheline kunstisündmus, mida Eesti riik korraldab, ning nagu kõik Veneetsia biennaali avamisi väisanud inimesed teavad, on toit nendel üritustel olulisel kohal. Avamissündmustel on aastate jooksul kaetud erinevaid einelaudasid, fotol 2005. aasta konteksti toonane KKEKi juht ja Eesti paviljoni komissar Sirje Helme. 

Pearoog

2012. aastal toimunud ART IST KUKU NU UT kunstifestivali avamisjärgsel peol oli ürituse kuraator ja Tartu Kunstimuuseumi toonane direktor Rael Artel kohal oma kuulsa vokkpanniga. „See suur vokkpann oli pikalt mu kinnisidee ja festivali ajaks sai see muretsetud,“ meenutab Artel, „Sellega on väga mõnus suurele seltskonnale süüa teha, ja protsess on ise ka vaatemänguline. Kuna avamisi oli palju ja kõik olid pikalt jalgel, siis tundus, et selline soe söök kulub päeva lõpus ära. Tooraine tuli poest, selle tõi kohale Kaisa Eiche oma Alfa Romeoga, mis tal tol ajal oli. Tegime mingit köögivilja-riisi toitu, terve pannitäis kadus 20 minutiga. Ma ise vist ei jõudnudki maitsta.“

Kui eespool poseeris Sirje Helme Veneetsia biennaali avamisel, siis selle piduliku hetkeni jõudmiseks tuleb läbida tihe installiperiood, mille oluliseks osaks on igapäevased ühislõunad. Tiim, kuhu kuuluvad kunstnik, kuraator, paviljoni komissar, produktsiooni- ja installimeeskond ning tihti veel mitmeid inimesi, elab ja töötab koos ning jagab ära ka toidutegemise kohustused. Praegune Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo meenutab, et toidu valmistamisel on oluline üksteisele mõtlemine ja hoolimise aspekt. „Koos söömine on üks moment päevas, mis on rõõmu ja puhkuse jaoks,“ räägib Maria, „Tihti tehakse pastat, ahjuköögivilju, läätsepada, alati on suur lemmik praekartul. Oleme mõningaid toiduaineid ka Eestist kaasa võtnud, näiteks hapukoort ja kaerahelbeid pudru jaoks. On märgiline, et mida lähemale jõuab avamine, seda kaootilisemaks lähevad lõunasöögid. Kui alguses on korralikult salat, soe toit ja magustoit, siis lõpuks on tihti nii, et ei jõuagi ise süüa teha ja nii oleme suurele näitusetiimile ka massiivsetes kogustes pitsat tellinud. Kohvi tehakse kohaliku Airbnb-korteri mikrosuuruses espressokannuga ja toitu tassitakse kohale poest üle Veneetsia sillakeste ja kanalite. Kunagi ostsime selle jaoks isegi spetsiaalse ratastega käru.“

Paljudele Eesti kunstivälja tundvatele inimestele seostuvad suurejoonelised toidupildid Tartu Kunstimaja ja sealse endise Kunstnike Liidu esimehe Markus Toompere kokandushobiga. „Mingi aeg üritasime Kunstimajas tegeleda Prantsuse kulinaartraditsiooni süvauuringutega,“ meenutab Toompere, „Pildil on kanamaksa parfait; konditastud part täidetud viigimarjade ja pistaatsiapähklitega; kergelt marineeritud veise süda. Kõrvale olid ka vastavalt valitud veinid. Põhjuseks oli see, et Ausma Šmite ja veel mingi jõuk lätlasi oli külas. Õhtu jooksul liitus veel ootamatult Marko Mäetamm. Oli tore istumine.“

„See elukas sai ette võetud 2017. aastal Tartu Kunstnike Liidu aastanäituse ajal, mida kujundas Peeter Krosmann,” kirjeldab Markus Toompere ülalolevat fotot, „Põhimõtteliselt on tegu siis konditastud kalkuniga, mille sees on konditastud part, mille sees on omakorda konditastud kana. Kihtide vahele läks toorvorstist-salveist ja kuivatatud jõhvikatest täidis. Pille Neeve käest sain kalkuni ja pardi. Selle eluka tegemine oli äärmiselt töömahukas ja ka füüsiliselt raske, prae kogumass tuli 20 kg kanti. Kogu selle ettevõtmise kulminatsiooniks oli see, et mu ahi ütles üles ja praad jäi keskelt suts toores. Tuleb välja, et 20 kg külma liha on koduse ahju jaoks liiast.“

Suurejoonelisi sööminguid on toimunud ka Tallinna kunstiüritustel. Need fotod on tehtud Kadrioru pargi ja lossi 285. sünnipäeva tähistamisel Kadrioru pargis 22. juulil 2004. aastal.

Joogid

Joogid, alates pakiveinidest ja sponsorõlledest kuni limonaadide ja smuutideni, on vast kõige levinum sort erinevatest võimalikest kunstisündmustel pakutavatest söödavatest-joodavatest võimalustest. Sanna Lipponen räägib, et Soomes on pakivein tavaliselt kesksemate institutsioonide tunnus, väiksemad projektiruumid kaasavad sponsoreid – näiteks oli vahepeal populaarne Kyrö pruulikoja džinn, mida kohtas Helsingis palju. Ta ise on oma projekti Unknown Cargo avamistel teinud koostööd ka Hartwalliga ja serveerinud nende legendaarset longerot. 

Eha Komissarov meenutab, et 1990. aastatel oli ta suur sõber Saku õlletehasega. Tihti toodi avamistele äsja valminud uudistoodet Rocki õlut, mille peale toonases Eesti kunstimuuseumis Rotermanni soolalaos pahandati, et see meelitavat kaasaegse kunsti sündmustele joodikuid. Üks meeldejäävamaid hetki oli Komissarovi jaoks Ülo Soosteri näituse avamisüritus „veel Putini eelsel ajal“, kui vene saadik tõi külalistele kõige peenemad Kremli vodkad. 

1997. aastal toimunud kunstnikegrupi F.F.F.F. näituse „E-meedium“ avamiseks Linnagaleriis valmis lausa installatsiooni mõõtu joogiväljapanek, mis koosnes TRIPi apelsinimahla pakkidest. F.F.F.F. liikmed Maria Valdma ja Berit Teeäär meenutavad: „Võtsime väikestel mahlapakkidel kõrred lahti, spreitasime pakid hõbedaseks, lasime kuivada, siis süstisime kuskilt nurgast, volditud koha vahelt viina sisse ja kleepisime tsellofaanis kõrred tagasi. Nii et klassikaline screwdriver.“ Näitus tegeles ehte kui edastatava meediumiga.

Maria Valdma jagas ka hetke enne rahvusvahelise ehtekunstinäituse „Millenium II“ (1997) avamist, kui suures tünnis segati kokku booli. „Tünni läksid Sovetskoje, Sprite ja võib-olla ka sutsuke viina,“ arvab Valdma.

Tartu Kunstimuuseumis serveeriti pahaaimamatutele külastajatele 2015. aastal grupinäituse „Noorus kui elustiil” avamisel samuti viina, kuid siis segati see kokku energiajoogiga. Tegemist oli osaga poola kunstniku Krzysztof Bagiński performance’ist, mille käigus tiirles publiku seas ringi veebikaameraga robottolmuimeja, mis edastas reaalajas toimuvat ekraanile. Selle juurde käis ka joogi sisse kukkunud helisev telefon, kuid keegi joogihuvilistest ei võtnud „MAMA“ kõnet vastu. Joogi kahanedes volüüm ja meeleolud aina tõusid (muusikat mängis Paul Lepasson), päädides lõpuks muuseumitöötajate ümberkehastumisega turvatöötajateks.

2014. aasta aprillis kureeris Indrek Grigor Riias LCCAs Margit Lõhmuse näituse. Markus Toompere meenutab toonast aktsiooni jookidega: „Kuna eestlased teavad, et lätlased on ju vaesed, siis sai otsustatud, et võtame igaks juhuks avamise joogid ise kaasa. Kuna tol hetkel käsitööõlle buum oli alles alguses, siis sai võetud assortii väiketootjate õlledest ning üks viieliitrine pakivein. Tegelikult hiljem lisandus valikusse nipet-näpet veel. Kui me Riiga jõudsime ja bussijaamast LCCA kontori suunas liikuma hakkasime, sulasid mul kohvri rattad raskuse tõttu lihtsalt üles ja ma pidin seda kandamit süles tassima.“

Kris Lemsalu „Birth V – Hi and Bye“ Veneetsia näitust (2019) ette valmistades õnnestus sõlmida Belgia õlletootja Leffega diil, mille alusel lubati Eesti paviljoni avamisürituseks 2000 pudelit õlut. Ainsaks tingimuseks oli, et viis-kuus inimest avamisel peavad panema selga Leffe särgid. See sai korraldatud ning isegi vaatamata avamisele saabunud sadadele külalistele, jäi rohkelt Leffesid alles. Mais toimunud avamise jaoks saadud õlled tarbiti ära alles sügiseks. 

Tort

Mõnevõrra üllatuslikult on kunstisündmustel aegade jooksul üsna palju pakutud ka torti. Või on nendest lihtsalt kõige rohkem jäädvustusi? Siiski on ka tordifenomene, millest artikli jaoks fotosid ei õnnestunud leida. Näiteks olnud Marika Valgu juhitud Eesti Kunstimuuseumis olnud tavaks igaks avamiseks tellida uhke martsipanitort. Kahjuks ühestki muuseumi martsipanitordist meil hetkel fotosid pakkuda pole.

Kõige vanem praeguses valikus tort pärineb aastast 1998, mis valmis toonase SKKE (praegu KKEK) viiendaks sünnipäevaks. Fotod on tehtud Kuku klubis, mille kohta saaks ilmselt kunsti, toidu ja joogi teemal täiesti eraldi artikli kirjutada. Tordi peal on kuulus Sorose ruuduke, mis ühendas kõiki võrgustikku kuulunud kunstikeskuseid. Mare Pedanik meenutab, et sellise tordi tellimine oli toona üsna keeruline, sest martsipanist kaunistuste tegemine tortidele ei olnud veel nii levinud. Võimalik, et tort telliti lausa legendaarse kondiitri Kuno Plaani juurest.

Nautigem magustoite!

Laias laastus pole 30 aasta jooksul kunstisündmuste toidukultuuris väga palju muutunud. Ehk on kvaliteetsemaks läinud pakutavad alkohoolsed joogid ja laiemaks toitude ampluaa. Kui nullindate alguses toimunud „KanaNaha“ festivalil serveeriti performance’i käigus võileibu alasti naise keha pealt, siis 2021. aastal tekitaks selline aktsioon ilmselt küsimusi. Tahaks loota, et aina rohkem mõeldakse toidu jätkusuutlikkusele ja pakutakse vegantoitu. Isegi Kumu üsna konservatiivsesse Reval Cafésse olla siginenud mõned taimsed valikud.

Kuigi Neeme Raud soovitas lisada toidukuulutuse näituse pressiteatele turunduslikel eesmärkidel, siis lisaks sellele on toidul ka oluline roll hoolivuse ja külalislahkuse märgina või osa näituse kontseptsioonist. Loodame, et meenutus ja fotod inspireerisid märkama näituse korraldajate ja kunstnike tööd ning mõtlema pakutava toidu eesmärkide ja vormi peale!