Meenutaja. Elu Lasnamäe ateljeekorterites: „Kui korter käes oli, selgus tegelikkus.“

Ateljeekorteri saamiseks pidi taotlejal olema eelnevaid tunnustusi, paar pidi olema kindlasti abielus ning vähemalt üks abielupaari osalistest juba väga edukas kunstnik, kasuks tuli ka paljulapseline pere. Ühel hetkel hakkasid sellistele tingimustele vastavad inimesed otsa saama. Need, kes suutsid oma elujärge parandada või need, kes hakkasid lahutama, vahetasid kortereid juba ümber. Pinda vajavad lastega pered hakkasid samuti otsa lõppema, kuigi veel ehitati viimaseid kortereid üheksakorruselistesse majadesse, igas majas kaks ateljeekorterit kõrvuti.

Minu vanematel, Eve Kasel ja Jüri Kaarmal, ei olnud sel hetkel ühiseid lapsi, seega kujunes nende jaoks ateljeekorteri taotlemine väga pingeliseks. Siiski õnnestus neil lõpuks saada kõige viimane ateljeekorter, mis ehitati. Nii kolisidki nad rajooni lõppu, Priislesse 1985. aastal. Korterist avanes kaks erinevat merevaadet, kuulda oli lehma ammumist, kuked kiresid lähitalus veel mitmeid aastaid, kuni linnaosa edasi ehitati. Talupidamistele oli uus linn kukile ehitatud.  

Suur ateljee oli tol ajal luksus, sest tavapäraselt tuli kunstnikel leppida väikeste, räämas ja enamasti keldrikorrusel asuvate ruumidega. Lasnamäe korterateljeed on aga laiad ja avarad, aknad kahel pool. Samas peitus neis suurtes akendes oht: trepikojad polnud siis lukus ja tihti liikus katustel, otse akende taga, võõraid. Nii pidid klaasid olema trellidega kaitstud. Sageli kaeti katusepoolsed aknad võõraste pilkude eest lausa paberiga. Nõnda kadus aga osa ateljeeruumi võlust ja eelisest.

Ateljeekorteri mööblit ja tehnikat tuli oodata väga kaua, näiteks pesumasina ja telefoni tulekut ootasime seitse aastat. Standardsed kraanikauss ja pliit olid korteris olemas, aga need said kohe ümber vahetatud. Kõikides tubades oli klassikaline Lasnamäe korteritele omane ruudumustriga kaseparkett. Köögis ja esikus oli tumepunane reliin nagu ateljeeski, see sai esikus samuti kaseparketi vastu vahetatud. Kõik toad olid tapetseeritud, tualett ja vannituba olid eraldi nagu tol ajal kombeks.

Korteris olid sisseehitatud seinakapid, teise korruse ateljee kõrval asus kaks väikest konkut, mida kunstnikud tihti oma vajadustele vastavalt ümber tegid. Isa tegi ühest väiksest kamorkast fotolabori. Signe ja Kalju Kivi ehitasid paljulapselise perena pisut suuremasse konkuruumi hoopis magamistoa. Eve meenutab, et Sirje Helme oli üks esimesi, kes tegi kogu ateljeeruumi ümber elutoaks.

Korter oli juriidiliselt jaotatud kaheks: alumine korteriosa kuulus linnale, ülemine ateljee osa Kunstifondile. Korterit ei saanud müüa, vaid ainult teise kunstnikest abielupaariga vahetada.

Algusaastad olid olme mõttes kohutavad. Igal nädalal juhtus midagi torudega, eriti kõrgematel korrustel, kus kunstnikud elasid. Siis marssisid sisse korteriühistu liikmed ühes lõugava komisjoniga ja läksid korteri peale torusid kontrollima. Arvatavasti ujutasimegi iga nädal mõned naabrid üle, sest torud olid nii halvasti paigaldatud. Paneelmajade ehituslikud ebatäpsused süvenevad korruste kasvades. Seetõttu on kümnendal korrusel ka näiteks silmnähtavalt viltused seinad. Ümberringi toimusid pidevad lõhkamistööd seoses ümberkondse ehitusega, mis samuti võis niigi ime läbi koos püsinud torustiku nihkesse ajada. Sooja vee katkestused kestsid suveperioodil vahel lausa kolm kuud. Ateljeekorterile oli planeeritud eraldi tualett alumiste korruste köögipüstaku kohal, mille torustiku purunemine võis alumistele elanikele tähendada täiendavaid ootamatusi.

Igal nädalal juhtus midagi torudega, eriti kõrgematel korrustel, kus kunstnikud elasid.

Ühistu koosolekud olid eriti just algusaastatel väga stressirohked ning enamuse, st „nõukogude inimese“ jõud jäi peale. Eesti- ja venekeelseid inimesi oli toona Lasnamäel umbes pooleks. Olümpiamängude aegu toimus venestamispoliitika teine laine, mille käigus tehti koole venekeelseks ja toodi juurde venekeelseid töölisi. Nagu üleüldse Nõukogude Liidus tavaks oli, polnud viisakat suhtlemist ka Lasnamäel, ei bussis, tänaval ega poodides. Bussis sõimasid ühed teisi fašistideks, nood karjusid vastu, et minge koju või õppige keel ära. Kunstiinimestele oli selline reaalsus eriliselt närutav.

Tagantjärele võib minevikku ilustada ja mõelda, kui hea oli saada suure ateljeega korter, aga kõik, mis seal ümber oli, oli siiski „paras laga“. Kogu infrastuktuur puudus täielikult. Otsene, kiire bussiühendus Priisle ja kesklinna vahel tekkis alles 2000. aastal, kui pandi käima liin nr 68. Eve eesmärgiks Lasnamäele kolides oli kiirelt omandada auto, et kogu eelnevalt kirjeldatut natukenegi vältida ja linna “pimesi” läbida. Mõnede aastate pärast peale kolimist see tal õnnestuski ja sai juhuse tahtel valge, mitte hõbedase, sest viimast peeti uhkemaks ja neid ärandati suurema tõenäosusega.

Tegelikult tahetigi Lasnamäelt ainult ära. Ateljeekorterit oleks saanud nautida vaid siis, kui oleks kõik see, mis on siin tänasel päeval – poed, bussid, koolid, lasteaiad, lisaks maakodu või teine koht, kuhu vahelduseks „ära saada“. 2000. aastate alguses oli eriti eestlastest noorte perede lahkumine Lasnamäelt juba massiline. Enamus minu lasteaia-, ja koolikaaslastest kolisid väga kaugele; samuti on siit praeguseks lahkunud pea kõik omal ajal siia asunud kunstnikupered. Tänapäeval on Lasnamäe pigem rahulik, vaikne ja väga anonüümne linnaosa. Negatiivne kuvand on aga ajaloo tõttu säilinud, seda nii siit lahkunud elanike jaoks, kui ka näiteks teistest Eesti piirkondadest pärit inimestele, kes pole iial Lasnamäele sattunudki.

Sellises ateljees tänasel päeval elada ja töötada on siiski väga mõnus – valgust ja ruumi on palju, vaated on väga inspireerivad. Pigem muutuvad aeg-ajalt raskeks vabakutselisuse ning kodus töötamise elu juurde käiv töö ja puhkuse piiride hägustumine. Selle vastu aitab vast looduses või kesklinnas käimine, lühemaks või pikemaks perioodiks äraminek.