Meenutaja. Fideelia-Signe Roots meenutab öid tondilossis ja pekiskulptuuri puruks tulistamist ehk õpet IDK osakonnas

Ootamatult potsatas mu postkasti järgmine e-mail: „Teisipäeval 07.02.2006 kl 10.00 sõit EKA hoovist Raoul Kurvitza tallu, tagasi 09.02.2006. Kaasa soojad riided ja joonistusvahendid.“

Tegemist oli järjekordse workshopiga, mis pidi meid paiskama reaalsuse äärealadele. IDK erialatunde juhendas küll professor Jaan Toomik, aga workshope andsid erinevad õppejõud, sedapuhku Raoul Kurvitz. 

Teisipäeva hommikul teele asudes valitses käre pakane. Sõitsime alguses mööda suurt maanteed, siis pöörasime kitsale külavaheteele, sealt sihile ja tollelt omakorda veel metsikumale sihile, mille lõpus asus Karja mõis. Hoone meenutas talumaja, kuna oli pealt vooderdatud puiduga ning kõrge viilkatus joonistas sinitaevale lõikava triibu. „15 kilomeetri raadiuses pole siin ühtegi hingelist, ei maju ega poode,“ teatas Raoul autost väljudes. Jaan seisis keset õue, vaadates võidukalt ringi.

Talu või mõis (nagu Kurvitz seda kutsus) olevat arvatavasti ehitatud 17. sajandil mõisnik Manntoeffeli poolt, kuid meie sinna saabumisel oli see üsna õnnetus olukorras. Akende vahelt puhus tuul ning plusskraadid õnnestus tuppa saada alles järgmise päeva õhtuks. Meie ülesanne aga oli tegeleda loominguga, sealjuures ainsatki sõna vahetamata. Selles oli omajagu põnevust, aga ka natuke hirmu.

Esimene päev kulges sisseelamise lainel. Kurvitz tegi meile maja ümbruses ringkäigu ja õhtul jagas meiega meenutusi oma kirevast kunstnikuelust nii siin- kui sealpool piiri.

Järgmisel hommikul, kui tee joodud ja tuli ahjus praksumas, istusime tolmust, tubaka- ja puudesuitsust läbiimbunud toas ja kuulasime, mida õppejõud meile seletab. Oli kätte jõudnud otsustav hetk. Pidime loetud tundide jooksul, kuni päikesevalgust veel jätkub, oma ülesandega ühele poole saama. Sealjuures leppisime kokku, et vahemikus 12.00 – 21.00 ei vaheta me omavahel ainsatki sõna muidu kui hädavajadusel. 

Ülesannetega olime hästi hakkama saanud, sest ideede puudust taolises keskkonnas tulla ei saa. Järgmisel päeval sõitsime linna, kuid mälestus kärekülmast „tondilossist“ ei tuhmu iial.

Olin EKA interdistsiplinaarsete kunstide magistrantuuri esimese aasta tudeng, kui Jaan Toomik korraldas meile semestri lõpu puhul Põhja-Kõrvemaal  33-kilomeetrise jalgsimatka. Kaasas oli ka kirjanik Tarmo Teder, kes sündmusest Sirbis kirjutas. Oli paar plusskraadi ja tugev tuul. Pärast tempokat marssimist jäime Ännijärve äärde laagrisse. 

Põhja-Kõrvemaa matk oli mu esimene nii pikk jalgsimatk looduses. Teelolek kujunes minu jaoks loomingulise protsessi sümboliks, mida olen rakendanud mitmes loomeprojektis, näiteks „Äng – 161 km palja rindkerega“ ja „Käkimäe kägu“. Nüüd on mu ühe päeva jooksul jalgsi läbitud vahemaa rekord 47 km. See rekord sündis projekti „Äng“ esimesel päeval.

Jaan Toomik tutvustas meile järgmist ülesannet: peame leidma endas omaduse, mis ei meeldi ja millest tahaks vabaneda. Sellest omadusest tuleb ehitada installatsioon säärase hoole ja armastusega, nagu läheks teos näitusele. Kui taiesed valmis saavad, veame need Haapsalu laskepolügooni, kus iga kunstnik isiklikult enda töö puruks laseb. Eelnevalt õpetavad kaitseväelased meid automaati käsitsema.

Ma ei suutnud leida endas ühtegi nii halba omadust, mille oleksin pidanud lausa püssiga sodiks laskma. Ja millist tehnikat kasutada? Ma polnud iial skulptuuri ega installatsiooni teinud. Kui mu abikaasa Sven sellest kuulis, mainis ta midagi seoses pekiga. Mõte näis hea. Mulle tõepoolest ei meeldi kehale kogunev rasv, öelgu teised pealegi, et naise kehal peabki pekki olema. Kuigi üritan trenni teha ja mõnikord isegi dieeti pidada, ei kao see kuhugi, sest nagu arstid väidavad, on tselluliidist peaaegu võimatu vabaneda. Teatavasti väljendub rasvakiht visuaalsel vaatlemisel enamasti krobelise tselluliidina. Olen küll näiliselt sale, aga mu rasvaprotsent on tegelikult kõrgem, kui see olema peaks. Niisiis valisin selleks omaduseks rasva ja kuna tselluliit koguneb naistel põhiliselt alakehasse, otsustasin ehitada seapekist naise alakeha. Mõeldud-tehtud. Kui Toomik sellest kuulis, ei võtnud ta mind tõsiselt ja arvas, et ma pole tunniks ette valmistanud. Manitses mind ja käskis rohkem süveneda. Pikapeale jõudis talle kohale, et mõtlen seda täiesti tõsiselt. Siis andis ta mulle Paul Rodgersi kontakti, et saaksin temaga aru pidada, kuidas seapekist installatsiooni ehitada.

Järgnes pikk ettevalmistus- ja teostusperiood, mil pidasin telefonis nõu nii Paul Rodgersi kui Anna-Danielaga. Sven tellis Vastse-Kuuste lihakombinaadist 300 krooni eest suure hunniku pekiribasid. Kui hiljem EKA rahandusosakonnast küsima läksin, kas arve 15 kilole seapekile on kohal, pidi ametnik naeruhoos laua alla vajuma. Talle tundus säärases koguses peki tellimine täiesti pöörasena.

Kuna mul oli skulptuuris vähe kogemusi, tuli appi kursavend Sorge. Ehitasime puitkarkassi ja lasime selle makrofleksiga üle. Pekiribade lisamine jäi viimasele õhtule, sest soolamata pekk läheb kiiresti halvaks. Kinnitasime peki grilltikkudega makrofleksile. Kui teos valmis sai, värvisin ta ülaosa roosaks. „Nunnu alakeha,“ rõõmustasin.

Järgmine hommik algas varakult nagu kaitseväelastel ikka. Kell 8 kogunesime IDK-s. Installatsioonide laadimine järelkärusse võttis omajagu aega, nii et saabusime Haapsallu suure hilinemisega. Tund Kaitseväe majas toimus koolipinkidega klassiruumis. Algus oli paljutõotav. Kaitseväe vormis mees karjus: „Õppusteks valmis! Seis! Valvel! Tervist!“ Ma polnud terve igaviku sellist korda saanud nautida. Siis jaotati meid paarideks ja iga paar sai automaadi.

Polügoon asus Haapsalust kolme kilomeetri kaugusel. Kohale jõudes toimus esmalt õppus:  kaitseväelased käskisid meil matile kõhuli viskuda, pidime kõrvaklapid pähe panema. Laskma pidime kuni salve tühjenemiseni ja salves oli 20 padrunit. Pidime tabama papist meest kõhu peale, aga ma prillideta ei näinud, et tal on kõhul märklaud ja arvasin, et sihtima peab näkku ja nii lendasidki kuulid ilusti mehikese silmnäkku.

Järgnevalt tulistasime kunstiteoseid kolmes voorus. Esmalt tassisime installatsioonid oma kohtadele. Neile jäid parajad vahed, et keegi kogemata võõrast teost ei laseks. Võtsime uuesti lamamisasendid matil, panime kuulid salve ning klapid pähe. Filmiti ja pildistati hoolega. Olin põnevusega oodanud, kuidas mu nunnu rasvarull kuulirahe all kokku variseb, kuid midagi sellist paraku ei juhtunud. Ta jäi üldjoontes püsti ja terveks, välja arvatud tagumiku piirkond: kuulid sisenesid kiirusega 790 m/s alakõhtu ja väljusid tagumikust, jättes pekiribad naljakalt harali. Kurvalt nentisin, et arstidel oli õigus: tselluliidist on VÕIMATU vabaneda!

Seekordne retk oli seotud Jaani antud ülesandega märkida üles oma nädala jooksul nähtud unenäod. Unenägude teemal olime ennegi vestelnud. Jaan oli korduvalt uurinud, kas mul on üleloomulikke võimeid.  Olin vastanud, et mõnikord näen prohvetlikke unenägusid, mispeale Jaan kostis: „Siis on korras, väga hea!”.

Koopasuu ees läitsime küünlad ja taskulambid ning ronisime sisse. Mida kaugemale läksime, seda pimedamaks muutus, kuni ainsaks valgusallikaks jäidki meie küünlad ja taskulambid. Tegelikult polnudki see niivõrd koobas kui tunnel. Kõndima pidime mööda ääri, sest keskel laiutas kraav, kus savine vesi põlvini ulatus. Kraaviperv oli libe, nii et kui astuda veidi hooletult, võis vette sulpsatada. Kõrgust oli sel tunnelil napilt: kui tõstsin pea, lõin selle vastu lage. Umbes kilomeetri pärast leidsime kuiva seinaorva ja istusime. Jaan puhus ära kõik küünlad ja palus kustutada taskulambid. Pimedam enam olla ei saanud! Kui tavalises pimeduses harjuvad silmad kiiresti, hakates eraldama kontuure ja varjusid, siis maa all seda ei juhtu. Seal valitseb igavene pimedus. Kui sinna ilma valgusallikata eksid, oled surnud.

Istusime koopas ja rääkisime oma unenägudest, mida Jaan oli palunud nädala jooksul üles kirjutada. Aeg-ajalt tuhises mõni nahkhiir mööda. Jaan süütas vahepeal taskulambi, et meile unenägude raamatut lugeda. Ta selgitas, et maa alla minek on kui alateadvusse minek. Lõpuks hakkas niiskus ligi hiilima ja läksime välja. Päike pimestas, nii et silmadel hakkas valus. Alguses nagu ei tahtnudki koopast välja tulla ega bussi ronida. Veelgi vähem tahtsin tagasi linna sõita.

Toomik kutsus tudengeid osalema oma uues videos „Hare Christmas”. Selle ideega läksime kaasa kuuekesi: Sorge, Eero, Daniel, Katrin, Lagle ja mina. Video mõte seisnes selles, et liigume ja laulame linnaruumis nagu krišnaiidid, kuid oleme riietatud jõuluvanadeks. Laulda tuli piisavalt valjult, et hääl lindile jääks. Liigutuste osas läksime Jaaniga vaidlema. Jaan seletas, et tema tähelepanekud on näidanud, et mehed liiguvad ees ja naised taga. Mehed laulavad mikrofoni ja liiguvad marsistiilis, aga tüdrukud keerutavad küljelt küljele. Mina ei olnud nõus. See tundus sulaselge soolise diskrimineerimisena, et inimesed paigutatakse ritta soo alusel ja kuna olen naissoost, ei tohi ma esireas marssida, vaid pean leppima tagumises reas keerlemisega. Ei iial! Jaan nägi, et tal ei õnnestu mind soorolli suruda ja me leppisime kokku, et meie Sorgega marsime keskmises reas. Sorge mängib trummi. Esireas marsiks Eero, võimendi üle õla ning karjuks mikrofoni „hare krišna, hare krišna…” ja me ühineksime temaga hetke pärast.

Peale kurnavaid proove jõudis tähtis päev kätte. Esmalt kogunesime Jaani ateljeesse, kus kostümeerisime end jõuluvanadeks ja päkapikkudeks. Asusime teele. Sihiks oli Raekoja plats, kust pidime edasi lauldes Viru keskuse poole liikuma. Jaan jättis meid kangi alla ootama ja läks ise filmioperaator Urmas Sepale vastu. Ootusärevus kasvas. Lõpuks nägime Jaani eemalt viipamas. Läks lahti! Marssisime „Hare Krišnat” üürates kuni jõulukuuseni, kus vihast puhisev Jaan meid peatas: me olevat vale teed pidi liikunud! Suundusime vanale kohale kangi alla ning alustasime uuesti. Olin enese üle uhke, et laulan täiest kõrist ja üldse ei pabista. Mulle on ju elevant kõrva peale astunud ja seetõttu häbenen teiste ees laulda. Nüüd läks kõik korda: lauluhääl oli hea, sõnad peas ja siht selge. Jõudsime Urmase ning Jaanini, olles samal ajal lisaks Urmase kaamerale sadade turistide kaamerate tules. Tegime veel mitu võtet ja viimasel võttel tabas meid Arte telekanal. Arte kaameramees hirnus naerda ning kui me vöötraja ees seisma jäime, uuris, kas selline jõuluvanade marss ongi eestlaste traditsioon.

Videot „Hare Christmas” näidati Kumus Jaan Toomiku isikunäitusel. „Panin taustale siiski krišnaiitide originaalheli. Te laulsite liiga nõrga häälega,” nentis Jaan hiljem.

Veel samas ajakirjanumbris:
Avatud konkursid: töö- ja praktikapakkumised, stipendiumikonkursid
Kunstnik eriolukorras. Tanja Muravskaja