Selle kuu „Meenutajas“ pühime tolmu Eesti kunstihariduse episoodilt nullindatest, mil kaasaegse kunsti väljale vajutas sügava jälje lühiajaliselt eksisteerinud interdistsiplinaarne osakond Eesti Kunstiakadeemias, mida juhatas kunstnik Jaan Toomik aastatel 2000-2010. See osakond (lühidalt IDK) põles ereda leegina ajalooliste osakondade (nagu keraamika või graafika) kõrval, mis hiljuti tähistasid oma 100. juubeleid. Andnud osakonna juhatamise üle oma õpilasele Erik Alaloogale, muutus see mõne aastaga liiga kitsapiiriliseks ja nii otsustati õppekava 2013. aastal sulgeda. Kutsusin Jaan Toomiku KKEKi arhiivi, et rääkida lahti IDK eluloo – selle tõusu ja languse.
Meenutaja. Jaan Toomik legendaarsest IDK õppeprogrammist: „Tollal ei olnud inimesed nii konservatiivsed ja materialistlikud“
Nõudlus kaasaegse kunsti õppe järele tekkis Ando Keskküla rektoriks olemise ajal, kes andis Toomikule ülesande panna kokku vastav programm. Kasutades ära oma isiklikku edu rahvusvahelise kunstnikuna, õnnestus tal 1999. aastal viibida prestiižses Chicago linna residentuuris. Sealjuures andis ta loenguid Chicago Kunstiinstituudis, mis on üks vanemaid kaasaegset kunsti metoodiliselt õpetavaid asutusi. Selle kogemuse baasilt koostas Toomik võimalikult laiapõhjalise õppekava Eesti Kunstiakadeemiale eesmärgiga kaardistada ala, kus tekib kaasaegne kunst. Nii saidki osaks ainekavast teiste seas näiteks filmikunsti ajalugu (õpetas Jaan Ruus), filosoofia (Jaanus Adamson), idamaade kultuur (Priit Kelder), performance’i ajalugu, kaasaegne muusika (Igor Garšnek), anarhismi (Alexander Brener), kuid ka füüsist toetavad taiji või jooga. Akadeemilises õppeasutuses oli see esimene sellist sorti õppeprogramm Baltimaades.
Teine oluline referents õppekava koostamisel oli Ameerikas 1933. aastal asutatud Black Mountain College, mille eeskujul viidi tudengeid ootamatusse, ekstreemsetesse oludesse, mitmepäevastele rabamatkadele, koopasse, lõbumajadesse, mahajäetud majadesse või vanglasse – et nad tunnetaksid kuulajaskonda-vaatajaskonda teistmoodi. Keha asetamisega uude kohta sai piirsituatsiooni kiiremini kätte. Sealjuures kutsus Toomik tudengite juurde n-ö huvitavaid isiksusi, kummalisi tegelasi kultuurilistelt äärealadelt. Näiteks käisid läbi seksitöötajad, šamaanid, kirjanikud, luuletajad, režissöörid.
Kui küsida, kuidas erines IDK õpe samal ajal Pärnus Academia Non Gratas õpetatuga, siis Toomiku sõnul oli IDK süsteemsem ja mitte nii spontaanne kui omaalgatuslik Non Grata. Non Grata taustaga Merike Estna ja Margus „Sorge“ Tiitsmaa tulid EKAsse üle just seetõttu. Kuid sarnaselt tehti väljasõite näiteks Turusse või Berliini, ööbiti skvottides ja organiseeriti välknäituseid.
IDKsse õppima asudes pühitseti tudeng septembris n-ö initsiatsiooniriituse käigus Jägala joal. Värsked tudengid ronisid veekardina alla ja hüppasid sealt vette. Mitmed neist ei olnud kujutava kunsti alalt, vaid näiteks näitekunstist – Katrin Essenson, Riina Maidre, Krõõt Juurak, oli ka välistudengeid. Toomiku sõnul ei julgeks ta praegu enam midagi sellist ette võtta, kuid „tollal ei olnud inimesed nii konservatiivsed ja materialistlikud“.
2000. aastatel korraldas Toomik rahvusvahelist kaasaegse kunsti festivali „Kananahk“ (2001, 2002) Rakveres, Mohni saarel (2003), Viinistus (2004) koos Paul Rodgersi ja Teet Veispakuga ja „Seanahk“ Haapsalus (2010, 2011). Mitmed välismaised kunstnikud, kes seal osalesid pole hiljem Eestis esinenud, näiteks Oleg Kulik, Steina Vasulka, Eglė Rakauskaitė, Johannes Deimling (kellega koos kureeriti ka 2011. aasta üritust). Festivale saatis Toomiku sõnul alati suur publikuhuvi, kuna suvel teisi sündmuseid eriti ei toimunud. Näiteks Mohni saarele viidi 1000 külastajat ja selleks oli spetsiaalselt renditud laev, mis viis inimesi üle lahe. Igasuguseid ohutuseeskirju eiranud laevnik lasti töölt seetõttu lahti ja Toomik ise pidi Keskkonnaministeeriumile aru andma miks nii palju inimesi viidi looduskaitsealale.
Festivalid oli osa IDK õppest, tegemist oli suvepraktikaga, andes võimaluse õpilastele taas kord tundmatus kohas vette hüpata – nad võtsid osa festivali organisatoorsest tööst, vormistasid oma teosed, kontekstualiseerisid ennast ülejäänud kollektiivse vaimuga. Seda, mida aasta või paari jooksul oli koolis õpitud ja ideeliselt arendatud, sai festivalil praktiliselt realiseerida.
Nimi „Kananahk“ viitas ameerika OffOff teatrigrupi etendusele „Gooseflesh“, mille autoritega Dolores Wilbergi ja Michael Stammiga. Toomik Chicagos viibides tutvus. „Gooseflesh“ sai võetud ka festivali juhtmõtteks, et kõik esitatud tööd peaksid tekitama kananaha. Sealtkaudu jõudis Külli Kaatsi „Avifauna“ kaasaegse kunsti suurnäitusele Manifesta ja saksakeelne kunstiajakiri Kunstforum avaldas Viinistus toimunud festivalist arvustuse. Festivalidelt said tuule tiibadesse mitmed teisedki kunstnikud. Lisaks eelmainitutele õppisid interdistsiplinaarse kunsti osakonnas mitmed praegu tuntud kunstnikud, nagu näiteks Sandra Jõgeva, Margus Tamm, Erik Alalooga, Silja Saarepuu, Fideelia-Signe Roots.
