Meenutaja. Raamatukogu kui märgisüsteemi kehastus. Märkmeid Tõnis Vindi raamatukogust

Elnara Taidre

Käesolev tekst räägib Tõnis Vindi (1942 – 2019) – mõjuka eesti kunstniku ja kunstimõtleja – raamatukogust eelkõige sellisena, nagu olen ise seda kogenud*. Annan endale aru, et see Eesti, eriti Nõukogude Eesti kontekstis unikaalne kollektsioon arenes aastakümneid, toimides eri koosseisudes ja mõjutades mitmeid põlvkondi eri viisil. Selle nähtuse avamiseks oleks vaja põhjalikumat uurimust, mis loodetavasti ei jää ka tulemata. Mitu säilikut on Tõnis Vindi raamatukogus, pole veel kindlaks tehtud, aga neid on tuhandeid. Need käsitlevad väga erinevate perioodide ja regioonide kunsti, visuaalset ja materiaalset kultuuri, muuhulgas eri vaimsete praktikate visuaalseid komponente: teaduslike kontseptsioonide illustratsioonid, alkeemia sümbolism, idamaade sakraalsed kujutised jpm. Lisaks raamatutele tuleks eraldi esile tuua Tõnis Vindi ajakirjade ja filmide kollektsioone.

 

Lõi ajakirjade abil tervikpildi
kaasaegsest ja vanemast kunstist

Tõnis Vindi raamatukogu „komplekteerimispõhimõte“ lähtus ühelt poolt tuntud autorite ja kunstiprotsesside sügavama tundmise, teiselt poolt aga vähetuntud nimede ja nähtuste pideva kaardistamise vajadusest. Ta hakkas teadlikult koguma raamatuid juba ERKIs õppimise ajal, 1960. aastatel. See oli omamoodi jaht – mõne aktuaalse raamatu avastamine Tallinna, Leningradi (Peterburi) või Moskva antikvariaatides, üksikutel Poola reisidel. Tundes tema huvisid, tõid talle raamatuid ka tuttavad või tuttavate kaudu tulnud külalised Moskvast, Peterburist, Pariisist, Helsingist või Lvivist, läänes ilmunud kunsti(aja)kirjandust on korduvalt jaganud väliseestlane Eda Sepp. Võiks öelda, et Tõnis Vint tõmbas teda huvitavaid raamatuid ligi, samas tema uudishimu kõige uue, aga ka vanade teadmiste uuendamise vastu oli piiritu ja pea igas raamatus leidus tema jaoks midagi tähelepanuväärset. Nõukogude aja infovaeguses olid oluliseks kogumisobjektiks ka (kunsti)ajakirjad – ta kogus neid kõikvõimalikes keeltes, paljuski reprode pärast. Teabe puudumise olukorras sai ajakirjareprode abil kildude kaupa ehitada tervikpildi väga paljudest kaasaegse ja vanema kunsti autoritest ja nähtustest. Hiljem, kui hakkasid ilmuma ja muutusid kättesaadavaks kvaliteetsed monograafiad, sai ajakirjade kogu vähendatud.

Kui mina 2000. aastate keskpaigal Tõnis Vindi raamatukoguga esimest korda kokku puutusin, tajusin seda eraldamatuna legendist – tema kujust ja tervikkunstiteosena kujundatud kodust, milles kuulub oluline osa kõrgetele, torne meenutavatele mustadele riiulitele, kõik tihedalt raamatuid täis. Keset seda ruumi istus põrandal Tõnis Vint, kes rääkis parasjagu teda huvitavatest asjadest, liikudes sujuvalt kaasaja teaduse juurest vanema kunstiajaloo, siis etnograafia ning lõpuks kaasaegse kunsti ja filmi juurde. Ta illustreeris oma juttu, avades valmispandud raamatuid valitud kohtadest, aga kui jutu sisse põikas veel mõni teema ja visuaalsest materjalist jäi puudu, võttis ta täpse käega riiulilt raamatu ja leidis üsna kohe vajaliku repro. Paljudel juhtudel teadis ta, mis raamatu mis leheküljel teemaga seostuv pilt asub.

See oli periood, mil Tõnis Vint oma raamatuid enam välja ei laenutanud. Nagu ta selgitas, läks neid liiga palju kaduma. Aga kohapeal ei varjanud ta midagi – näitas nii vanu kui ka uusi raamatuid, mille kollektsioon täienes pidevalt. Kui ta ise ei saanud enam uusi raamatuid otsida, võttis selle ülesande üle tema abikaasa Eva Vint, tänu kellele raamatukogu säilib ja on ka kenasti kosunud. Samal ajal nihkus loengute fookus raamatutega illustreeritud jutust filmidele: nägin esimest korda mitmeid Luis Buñueli, Alfred Hitchcocki, Aleksandr Sokurovi filme. Aga Tõnis Vinti köitsid uuemad, vahel ka populaarfilmid – Christopher Nolani „Algus“, Joseph Kosinski „Tron“ (mõlemad 2010). Ka jaapani animatsioonis leidis ta motiive, mis seostusid arhetüüpsete narratiividega.

Tõnis Vindi raamatukogu aastatel 2011 - 2013

Raamatud
kui kommunikatsioonivahendid

Tõnis Vindi loengupidamises raamatute abil oli teatud performatiivsust. Raamatukogu aktiviseerus omaniku kaudu, kes oli seda koostanud vastavalt oma märgisüsteemile – visuaalsete märkide isikupärasele kontseptsioonile. Selle abil sai ta vabalt rännata ruumis ja ajas, taotledes oma käsitluses teatud ajaülest universaalsust. Võtaksin selle meetodi kokku kui kujutiste võrdleva uurimise: raamatukogu oli selle vahetuks kehastuseks. Nagu ühele korralikule märgisüsteemile kohane, leidus selles vastuseid pea igale küsimusele. Üheks meeldejäävamaks loenguks kujunes käsitlus kummalise valguse motiivist ruumis. Selles kõrvutas ta Fra Angelico ja Caravaggio, Jan Vermeeri ja Vilhelm Hammershøi, Giorgio de Chirico ja Edward Hopperi maale, tuues – vastavalt ajastu sõnavarale sakraalset või müstilist, metafüüsilist või kummastavat – valgust esile omaette kontseptuaalse elemendina. Loengu kulminatsiooniks oli Aleksandr Sokurovi film „Moolok“ (1999). Mitmetunnine kvaliteetsete kunstireprode vaatlemine oli silma häälestanud väga tundlikuks, võimaldades panna tähele ja nautida valgust esteetilise keskkonna, meeleolu ja tähenduse loojana.

Mulle tundub, et Tõnis Vindi jaoks olid tema raamatud ka kommunikatsiooniviisiks nii vanade tuttavate kui uute inimestega: see oli justkui külalise „äratundmine“, temaga kontakti leidmine varasemate sugulasnähtuste, n-ö eelkäijate esiletoomise kaudu. Ta nägi kunsti ja laiemalt visuaalse kultuuri ajalugu korduvate tsüklitena, kus eri fenomenid tulevad tagasi uues kvaliteedis, kuid püsiva tähenduskeskmega äratuntavatena. Mäletan, kuidas ta Tõnis Saadojale näitas uhkelt Richard Estese „kõige viimast kataloogi“ ja Tanja Muravskajale tippfotograafide kaastööga värskeid moeajakirju. Kui ta kuulis, et minu doktoritöö tegeleb omamütoloogiaga, rääkis järgmisel loengul nn haldjamaalist (briti kunstiteaduses on Fairy painting täiesti tõsiseltvõetav mõiste) – prerafaeliitidest, William Blake’ist ja Richard Daddist. Viimane oli minu jaoks uus nimi, aga aasta pärast märkasin, et tema kohta on just ilmunud monograafia, kirjastajaks autoriteetne Tate’i muuseum. Tõnis Vindi loengutes olen esimest korda kuulnud üsna paljudest eri perioodide kunstnikest ja nähtustest, aga ka õppinud kunstiteose ja laiemalt visuaalse kujutise vaatamist.

* Tänan arutelu ja asjalike täpsustuste eest Eva Vinti.

 

Veel samas ajakirjanumbris:
Kuhu minna & mida teha 28.09 – 04.10

EAS Logo