Mida mõtlevad noored kunstnikud?

Lisette Lepik, Kaarin Kivirähk, Marika Agu

KKEKi ajakirja oktoobrinumbris on tähelepanu all noored kunstnikud. Küsitlesime kümmet alustavat Tallinna ja Tartu kunstnikku ja kuraatorit. Küsisime nende unistuste, soovide, vajaduste ja loominguga väljendatud väärtuste kohta. Kes on Eesti noored kunstnikud, mis on nende tulevikuplaanid ja sõnumid, mida nad soovivad edastada? 

Kertu Rannula. Foto: Zeb Coune
Kertu Rannula. Foto: Zeb Coune.

Kertu Rannula
@ladnadelreiv

Kui kaua oled kunstiga tegelenud?
Vähem teadlikult kunsti äärealadel umbes seitse aastat, rohkem läbimõeldult umbes neli aastat.

Kus ja millal oled kunsti õppinud?
Õpin Eesti Kunstiakadeemias fotograafia eriala 3. kursusel.

Millist meediumi, tehnikat ja stiili peamiselt kasutad?
Foto, video ja installatsioon.

Mida soovid oma kunstiga teistele edasi anda?
Huvitavat visuaalset kogemust, mõtteainet või äratundmisrõõmu.

Mis on alustava kunstniku jaoks kõige olulisem?
Jääda kindlaks enda huvidele. Eksperimenteerida, katsetada ja lõbutseda. Mõnikord täielikult põruda.

Milline on sinu unistuste teekond kunstnikuna? Kuhu tahaksid jõuda?
Tahaks, et kunsti tegemine oleks peamine osa elust ja elatisest.
Tahaks teha häid näitusi kodumaal ja mujal.
Suuremalt, abstraksemalt ja morbiidsemalt mõeldes tahaks kaugemas tulevikus ka peale surma mäletatud olla.

Kertu Rannula, “Mälestused miinus 50”. Autoritehnikas skulptuurid, 2020, Vitriingalerii
Kertu Rannula, „Mälestused miinus 50“. Autoritehnikas skulptuurid, 2020, Vitriingalerii.

 


 

Angela Ramirez
Angela Elizabeth Ramírez Fellowes. Foto: Ivo Rodrigues.

Angela Elizabeth Ramírez Fellowes
@alegna.goo

Kui kaua oled kunstiga tegelenud?
Kasvasin üles Mehhikos vanaema, vanaisa, ema ja tädi kunstitegemise keskel. Kuigi ma sain väga noorelt aru, et ma tahan ka ise kunsti õppida, avastasin ma seda esialgu kaudselt, õppides arhitektuuri ja linnaplaneerimist. Täielikult astusin ma pühendunud suhtesse kunstiga umbes neli aastat tagasi pärast elumuutvat sündmust, mis pani mu mõistma, et elu on liiga jõuline selleks, et oma sisemiste soovide täitmist edasi lükata. 

Kus ja millal oled kunsti õppinud?
Ma õppisin kaasaegse kunsti magistriõppes Eesti Kunstiakadeemias. Lõpetasin kooli 2021. a suvel lõputööga, mille teema oli „[in between] returning the gaze“—peegeldus kunstist kui Mateeriaga häälestumise viisist. 

Millist meediumi, tehnikat ja stiili peamiselt kasutad?
Minu jaoks on esimene hetk kunstipraktikas kui kohtumine, „teise“ äratundmine. Koha vormimine ja protsessipõhine koosolemine Mateeria, meediumi ja tehnikatega, mida ma lõpuks kasutan mõnes projektis, tulevad ilmsiks kui loomulik palve Mateerialt, millega ma töötan. Võib öelda, et nad saavad viisiks, kus n-ö vahetatakse pilke.

Selle tulemusel kattuvad minu loomingus meediumid ja tehnikad, näiteks kogumine, arhiveerimine, trükkimine, fotograafia, joonistus, video, skulptuur, installatsioon ja luule. Minu teostes on samuti kohal meediumi muutumine, areng või isegi kogu näituse teiseks muutumine.

Mis on peamine sõnum, mida sa tahaksid oma teoste kaudu edastada?
Mulle pakub huvi uurida, mis on ümbritseva või meie endi poolt määratletud kui liiga väärtusetu nähtavus, sest sellised asjad suudavad—hoolimata meie hukkamõistust—meid puudutada. 

Minu jaoks on luule üks viis seada küsimuse alla keele seaduspärasus. Seega otsin ma viisi, kuidas teha kunsti nagu luuletust, mis trotsides tähendust ja kujutist, julgustaks mõistma ja peenhäälestaks kohtumisi.

Just häälestamise kaudu, ratsionaalse kooskõlastamine emotsionaalsega, universaalse isiklikuga, jõuame me lähemale võimalusele saada osa meid kogeva n-ö kellegi teise reaalsusest, mis pidevalt põgeneb. 

Mis on alustavale kunstnikule kõige olulisem?
Olles lahkunud EKA väga virgutavast keskkonnast, usun ma, et kõige olulisem asi alustavale kunstnikule on jääda ümbritsetuks edasiviivast loomingulisest keskkonnast, mis julgustab ja seab küsimuse alla isiklikke ja kollektiivseid kunstipraktikaid. 

Mis on sinu unistuste teekond kunstnikuna? Kuhu tahaksid jõuda?
Minu unistuste teekond kunstnikuna on oskus säilitada algaja mõtteviis. „Algaja mõtteviisis on palju võimalusi, aga eksperdi omas vähe,“ on öelnud Shunryu Suzuki. Tulevikus tahaksin näha end osana rahvusvahelisest kunstnike võrgustikust, mis küsib pidevalt küsimusi ja uurib kunsti sellega tegeledes. 

Angela Elizabeth Ramírez Fellowes „It is no longer I“, 2021, EKA galerii (esiplaanil).

 


 

Sarah Nõmm. Foto: Joosep Kivimäe
Sarah Nõmm. Foto: Joosep Kivimäe.

Sarah Nõmm
@sarahnomm

Kui kaua oled kunstiga tegelenud?
Olen tegelenud kunstiga seni, kuni mäletan, läbi on käidud palju erinevaid kunsti-, keraamika- ja skulptuuriringe. Olen alati olnud seotud loomingulise väljendusega.

Kus ja millal oled kunsti õppinud?
Lõpetasin tänavu Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna installatsiooni ja skulptuuri eriala.

Millist meediumi, tehnikat ja stiili peamiselt kasutad?
Raske on end niiviisi määratleda. Mu loometöös on rõhk nii materjalide kui ka uute nägemisviisidega katsetamisel. Õpin erinevaid materjale tundma ja vaatan, kuidas nad end mulle avavad. Eriti naudin ma töötamist sellise ainesega, millest esmapilgul võiks mööda vaadata.

Palju tegelen käsitööliste praktikatega—ketran lõnga, vildin ja koon kangastelgedel. Selle kõige juures hindan seda käelist ja kehalist kogemust, seda performatiivsust, mis omakorda ka aktiveerib minu keha meediumina.

Mida soovid oma kunstiga teistele edasi anda?
Ma arvan, et igaüks võib võtta mu kunstist, mida ta soovib ja parasjagu vajab. Aga mul oleks hea meel, kui saaksin edasi anda mõne uue, nihestatud viisi, kuidas mõelda, tunda, olla ja näha. Mõtteaine, millest ise edasi kujutleda.

Mis on alustava kunstniku jaoks kõige olulisem?
Vaimses plaanis on oluline, et kunsti tegemise impulss ei kaoks—tuleb elus hoida seda, mis iganes see ka poleks, mis mõnda kunstnikku sütitab. Tihtipeale on teose idee plahvatus nii suur, et kui see esmane emotsioon vaibub, on raske tööga edasi minna. Mul endal vähemalt on nii. Siis on oluline leida ja luua oma väiksed rituaalid, mis sind uuesti hingestavad. Sellistel hetkedel lähen korraks füüsilisest töötegemisest eemale: lähen metsa või sauna. 

Kindlasti üksteist julgustav ja inspireeriv keskkond nii inimese kui ka kunstnikuna. Oluline on olla kontaktis ja ümbritseda end teiste loomeinimestega, et ei toimuks omaette kapseldumist. Üksteise meeli vastastikku turgutada, et säiliks mänguline suhe kunstiga.

Heale loomele aitab kaasa ka kunstnike toetamine ja tunnustamine. Kunst sünnib siis, kui kunstnikele on loodud soodsad võimalused loometegevuseks. Et see saakski olla päevatöö, mitte õhtune diletantlik tegevus. Lõppude lõpuks on ju tulemus otseses suhtes energeetilise panusega, mida on võimalik taiestesse panna.

Milline on sinu unistuste teekond kunstnikuna? Kuhu tahaksid jõuda?
Unistuste teekond on selline, kus mul on võimalus jätkuvalt vabalt luua, olla mänguline ja eksperimenteerida. Ning et sellel, mida ma loon, oleks ka mõjuimpulss. 

Ma tunnen, et mu soovid kunstnikuna ja inimesena kattuvad üldises plaanis üsnagi palju. 

Mul on väga lihtsad ja hoomatavad unistused. Ma tahan võimalikult palju kogeda, näha, mõista ja nautida ümbritsevat.

Sarah Nõmm, „Hoitud“. Kaader videost. Pildil: Anna-Josefine Viik
Sarah Nõmm, „Hoitud“, 2021. Kaader videost. Pildil: Anna-Josefine Viik.

 


 

Ilja Jakovlev. Foto: Nele Tammeaid
Ilja Jakovlev. Foto: Nele Tammeaid.

Ilja Jakovlev 
@100ml_absenta

Kui kaua oled kunstiga tegelenud?
Kunstiga olen tegelenud nii kaua, kui ennast mäletan. „Professionaalsemalt“ juba umbes kaheksa aastat. 

Kus ja millal oled kunsti õppinud?
Narvas õppisin üheksa aastat Kesklinna Gümnaasiumis ja lõpetasin selle 2019. aastal. Samal ajal õppisin ka Narva Kunstikoolis, õnneks lõpetasin selle ka, 2018. aastal. Nüüd õpin juba Tartu Kunstikoolis, kolmandal kursusel dekoraatori erialal. 

Millist meediumi, tehnikat ja stiili peamiselt kasutad?
Tänaseks olen leidnud, et kõige paremini mul läheb õlimaaliga. Stiil on segu post-folkloorist, sümbolismist ja ekspressionismist. 

Mida soovid oma kunstiga teistele edasi anda?
Oma kunstiga tahaksin inimestele meenutada, kui mitmekülgne meie maailm on. Kui palju müstikat ja maagiat meid ümbritseb iga päev suvalistes kohtades. Suur message on pühendatud ka sellele, kui rikkad meie juured on, kui rikas oli meie esivanemate traditsioonide ja rituaalide maailm, ja sellele, et me peame seda säilitama. Tahaksin, et inimesed ei unustaks sügavamalt vaadata, küsida ja teada saada, unistada ja fantaseerida. 

Mis on alustava kunstniku jaoks kõige olulisem?
Alustava kunstniku jaoks on väga oluline õige seltskonna leidmine. See võib olla kas kool või sõbrad, aga tähtis on see, et need inimesed inspireeriks sind. Inimesed on oluline ja suur ressurss, kellelt saab motivatsiooni, abi ja tervislikku konkurentsi leida. Konkurents annab võimu ja hasarti selleks, et midagi paremat luua. 

Milline on sinu unistuste teekond kunstnikuna?
Ma mõtlen väga tihti sellele, mis on minu tulevikuteekond ja kuhu ma jõuda tahaksin. Tahaksin osaleda suurtel näitustel välismaal, näiteks Guggenheimi või MoMA muuseumis. Aga väga tahaks ka oma galerii luua ja miks mitte avada veel selle filiaali teistes paikades. Sellist galeriid, kus noored saaks vabalt oma töid eksponeerida, sest praegu on see Eestis üsna raske protsess.

Ilja Jakovlev „Sügis“
Ilja Jakovlev „Sügis“, 2021.

 


 

Helena Aadli. Foto: Nele Tammeaid
Helena Aadli. Foto: Nele Tammeaid.

Helena Aadli
@helenaaadli

Kui kaua oled kunstiga tegelenud?
Esimene mälestus kunstihuvist jääb lasteaia aegadesse. Täpselt on meeles elamus, kui avastasin mõneaastasena, et roosat ja sinist värvipliiatsit üksteise peal kasutades saab violetse tooni. Ühtlasi soovisin tollal saada mingil seletamatul põhjusel kunstnikuks. Tõsisem huvi süvenes teismelisena, kui leidsin aega hakata tegelema kujutava kunstiga ning tol hetkel andsin väikese sõrme. 

Kus ja millal oled kunsti õppinud?
Lõpetasin 2021. aastal Tartu Ülikooli kunstiajaloo erialal.

Millist meediumi, tehnikat ja stiili peamiselt kasutad?
Olen aru saanud, et kõige enam istub mulle millegi uurimine, mis nõuab süvenemist ja punktide ühendamist—teatud detektiiviroll on alati põnev, isegi siis, kui teema ei pruugi üleliia meelierutav olla. 

Kirjutamisega olen ka järk-järgult rohkem sõbraks hakanud saama. Mulle pakkus pinget debüütnäituse „Lähteala. Tartu Kunstikool 70“ kureerimine, kuigi kogu kureerimismaailm on mulle veel väga värske ja uus. Näituse kontseptsiooni väljatöötamine, seoste loomine ning sellest terviku villimine oli äärmiselt huvitav protsess. Muidugi on alati iseasi see, kas ja kuidas taotlus vaatajani jõuab. 

Mida soovid oma kunstiga/projektidega teistele edasi anda?
Eks ikka võimalikult hästi projektist tulenevat kontseptsiooni ja mõttekäike. Samas võiks tajutav olla ideaalis piisavalt tugev ja huvitav, et seda saaks kogeda ka ilma kaastekstita.  

Mis on alustava kunstniku/kuraatori jaoks kõige olulisem?
Ma arvan, et alustava ükskõik kellena aktualiseerub enda positsioneerimine—esile kerkib igikestev küsimus, kes olen mina? Vähemalt minu jaoks on olnud osati keeruline leida just see julgus end kuhugi asetada. 

Vast kõige-kõige olulisem on alustava kuraatori jaoks idee ning selle läbitöötamise oskus, et see mõte, seosed ja töö jõuaks vaatajani. Kindlasti ka mingit sorti seoste genereerimise võime, mis on igal kuraatoril isemoodi. 

Välises kontekstis on tähtis see, et noori ning alustavaid inimesi usaldataks ning antaks neile võimalusi, et nähtaks noori kui omaette värsket väärtust. 

Milline on sinu unistuste teekond kunstnikuna/kuraatorina? Kuhu tahaksid jõuda?
Mu unistuste teekond oleks minna sügavuti, ükskõik, mis projekt parasjagu käsil on. Tahaksin jõuda tähendusliku koostööni ja huvitavate mõttesümbioosideni.

Helena Aadli kureeritud näituse „Lähteala“ plakat. Disain: Mai Bauvald ja Sigrid Liira
Helena Aadli kureeritud näituse „Lähteala“ plakat, 2021. Disain: Mai Bauvald ja Sigrid Liira.

 


 

Kristina Mirjam Villand ja Sidney Lepp. Foto: Joosep Kivimäe
Kristina Mirjam Villand ja Sidney Lepp. Foto: Joosep Kivimäe.

Kristina Mirjam Villand
@fukknugget

Kui kaua oled kunstiga tegelenud?
Neli aastat.

Kus ja millal oled kunsti õppinud?
Lõpetasin Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppe 2021. aastal.

Millist meediumi, tehnikat ja stiili peamiselt kasutad?
On igati paslik öelda, et meedium muutub aja jooksul ja vastavalt vajadusele. Minu paari viimase aasta loomingut võiks iseloomustada sõnadega interaktsioonid linnaruumis, paste-up ja ruumiinstallatsioon. 

Mida soovid oma kunstiga teistele edasi anda?
Alternatiivset vaatepunkti. 

Mis on alustava kunstniku jaoks kõige olulisem?
Olulisim on ehk sisemine tung. Kõik muu tuleb ise. Vestlused kaasteelistega. Tasub ka oma kodumaalt mõneks ajaks välja saada, muidu on liiga üksluine.

Milline on sinu unistuste teekond kunstnikuna?
Unistuste teekonnaga käiks kaasas vaba võimalus luua, ilma et peaks ressursside pärast põdema.

Kuhu tahaksid jõuda?
Tahan jõuda kõikidele suurematele näituseavamistele.

Kristina Mirjam Villand, „A Regular House“, 2018
Kristina Mirjam Villand, „A Regular House“, 2018.

Sidney Lepp
@5elj0

Kui kaua oled kunstiga tegelenud?
Tõsisemalt umbes viis aastat.

Kus ja millal oled kunsti õppinud?
Eesti Kunstiakadeemia, kaasaegne kunst, magistriõpe, 2021. aasta.

Millist meediumi, tehnikat ja stiili peamiselt kasutad?
Interaktsioonid, mis on dokumenteeritud video või fotona. Installatsioonid. Enamasti dikteerib projekt meediumi. 

Mida soovid oma kunstiga teistele edasi anda?
Tekitada küsimusi olemasolevate väärtuste kohta, mille abil võiks avada uusi uksi ja aknaid.

Mis on alustava kunstniku jaoks kõige olulisem?
Kõige olulisem on eneseusaldus ja järjepidevus. Tähtis on luua diskussioone ja mitte käia teiste jälgedes.

Milline on sinu unistuste teekond kunstnikuna?
Unistuste teekond on täis künkaid ja kände. Lõpus on vikerkaar 🙂

Kuhu tahaksid jõuda?
Tahaksin jätta oma jälje rahvusvahelisele kunstikaardile. Osaleda suurematel näitustel ja biennaalidel. 

Sidney Lepp, “Do More Of What Makes You Happy”, foto näituselt “Geil Studio Parking Space Exhibition” 2020. Kunstniku loal.
Sidney Lepp, „Do More Of What Makes You Happy“, foto näituselt „Geil Studio Parking Space Exhibition“, 2020.

 


 

Kertu Klementi. Foto: Joosep Kivimäe
Kertu Klementi. Foto: Joosep Kivimäe.

Kertu Klementi
@k3rtuk

Kui kaua oled kunstiga tegelenud?
Kunstiga olen tegelenud lapsest saati. See puudutab igat osa minu elust ning on alati olnud selline tükk minust, ilma milleta ei oskaks ma end ette kujutada. 

Kus ja millal oled kunsti õppinud?
Õpin Eesti Kunstiakadeemias graafilist disaini.

Millist meediumi, tehnikat ja stiili peamiselt kasutad?
Mulle väga meeldib katsetada erinevate tehnikate ja meediumidega ning on veel palju meediume, mis mulle tohutult huvi pakuvad, kuid ei ole neid veel päris oma kätega katsetada jõudnud.

Kõige tavalisem minu jaoks on ikka joonistamine ja maalimine, õli- või akrüülvärvidega, sest nendega olen kõige tuttavam. Ka digitaalne kunst ning fotokunst on mulle olulised ning mulle meeldib neid omavahel kokku segada. Hiljuti sain ka piisavalt julgust alustada tänavakunstiga, mida olen juba mõnda aega teha tahtnud. Lisaks sellele on mul juba pikalt olnud südames soov hakata ka tätoveerimist õppima ning loodan tulevikus sellest ühe oma peamise meediumi teha.

Mida soovid oma kunstiga teistele edasi anda?
Ma teen üldjuhul kunsti selleks, et kujutada mingisugust endas eksisteerivat sisemaailma ning tuua see füüsilisse maailma. Ma ei tee alati kunsti selleks, et midagi olulist öelda või kellelegi midagi tõestada—pigem loon ikka endale. Vahel on minus küll olnud mingi lootus, et kui keegi peaks mõnda minu teost nägema, siis ta tunneb sama tunnet, mida sellesse teosesse panin. Seega soovin oma kunstiga edasi anda mingit tunnet…  müstilist tunnet.

Mis on alustava kunstniku jaoks kõige olulisem?
Olen palju näinud, et alustavad kunstnikud või kunstihuvilised võrdlevad enda oskusi inimeste oskustega, kes on oma erialal neist kauem tegutsenud. Oluline on, et see ei muutuks ebamotiveerivaks, vaid pigem julgustaks ja inspireeriks jätkama sellega, mis meeldib. Siis võib mõne aja pärast tagasi vaadates märgata, kui suur areng on enesele märkamata toimunud.

Milline on sinu unistuste teekond kunstnikuna? Kuhu tahaksid jõuda?
Minu unistuste teekond kunstnikuna… tunnen, et soovin end alati ümbritseda inimestega, kes on huvitatud samadest asjadest nagu mina. Luua koos põnevaid projekte ja üritusi, teha tööd, olla õnnelik… Tean, et elu viib mind sinna, kuhu ma jõudma pean, seega vaatan, mis järgmisena juhtub ning kuhu ma edasi liigun.

Kertu-Klementi grupinäitusel „Peitus“, Tartu 2021
Kertu-Klementi grupinäitusel „Peitus“, Tartu 2021

 


 

Stina Leek. Foto: Nele Tammeaid
Stina Leek. Foto: Nele Tammeaid.

Stina Leek
@stina.leek

Kui kaua oled kunstiga tegelenud?
Kunstiga olen tegelenud erinevates vormides terve elu. Kunstnikuna olen hakanud end defineerima kunagi viimaste aastate jooksul. 

Kus ja millal oled kunsti õppinud?
Olen õppinud Pallases, lõpetasin meediadisaini osakonna aastal 2016.

Millist meediumi, tehnikat ja stiili peamiselt kasutad?
Pintslid seinal või markerid paberil või mis iganes millel iganes tegelikult? Tänaseks päevaks väljendub mu looming tugevalt ka töös Ajuokse kogukonnaga, kus olen läbivalt nii kuraatori, kultuurikorraldaja kui kunstilise juhi rollis. 

Mida soovid oma kunstiga teistele edasi anda?
Ausalt öeldes mitte midagi. Mu enda looming on vaid minu jaoks, see on puhtalt minu isiklik eneseväljendus. Mulle küll meeldib mõelda, et mu kunst pakub ka teistele mingit toetust pakkuvat äratundmist, kuid see pole eesmärk. Mu looming on väljund nende frustreerivate emotsioonide jaoks, mida kuhugi mujale paigutada ei oska. 

Ajuoksega aga olen otseselt ülesandeks võtnud teiste loominguliste inimeste julgustamise ning motiveerimise—olgu selleks platvormi/väljundi pakkumine või lihtsalt siira entusiasmi ülesnäitamine. Ärge mõelge üle, lihtsalt looge—nii lihtne see tegelikult ongi. 

Mis on alustava kunstniku jaoks kõige olulisem?
Ausus ja siirus. Kerge on ennast meid ümbritsevasse mürasse ära kaotada; lihtne on arvata, et miski / keegi muu on palju parem. Tegelikult meie unikaalsus enda tooruses on kõige hindamatum tegur üldse. Ära otsi heakskiitu—otsi iseennast.

Milline on sinu unistuste teekond kunstnikuna?
Tänases hetkes oskan unistada vaid tasakaalust. Toorelt kõigest läbi pressida on lõbus, aga mitte jätkusuutlik. Loodan, et oskan selle enda jaoks leida. 

Stina Leek, grupinäitusel „Peitus“, Tartu, 2021. Foto: Ruudu Rahumaru
Stina Leek, grupinäitusel „Peitus“, Tartu, 2021. Foto: Ruudu Rahumaru

 


 

Brigit Arop. Foto: Joosep Kivimäe
Brigit Arop. Foto: Joosep Kivimäe.

Brigit Arop
@brigit_arop

Kui kaua oled kunstiga tegelenud?
Korraldasin näitusi juba lasteaias, ise joonistasin ja valisin välja, kuidas pilte seinal või ukse peal näidata. Põhikooli ja gümnaasiumi ajal olin rohkem seotud teatriga. Alles peale gümnaasiumi lõpetamist jõudsin moel või teisel tagasi kunsti juurde, kõigepealt läbi Protesti keskkonna ja inimeste. Peale seda hakkasin Tartus semiootikat õppima ja valisin kõrvalerialaks kunstiajaloo.

Kus ja millal oled kunsti õppinud?
Õpin Eesti Kunstiakadeemia kuraatoriõppe magistrantuuris teist aastat.

Millist meediumi, tehnikat ja stiili peamiselt kasutad?
Kureerimine, aga ka tekst. 

Mida soovid oma kunstiga/projektidega teistele edasi anda?
Olen praegu sellises kohas, et soovin jutustada isiklikku laadi lugusid, mis võiksid meid inimestena üksteisele vaimselt ja emotsionaalselt lähemale tuua. Tahan koos kunstnikega juhtida tähelepanu viisidele, kuidas üksteist paremini mõista, seejuures näidates, et kaasaegne kunst ei pea olema hirmutav või arusaamatu. Sellepärast meeldib mulle katsetada erinevate formaatidega, mis toovad kunsti ja elu üksteisele ka näituste tegemise mõttes lähemale, näiteks olen kureerinud nii vitriingalerii väljapanekut kui ka korterinäitust.

Mis on alustava kunstniku/kuraatori jaoks kõige olulisem?
Ma arvan, et alustava kuraatori jaoks on oluline leida mõttekaaslased, küünarnukitunne ümbritsevate loomeinimestega. Kunsti tegemine või näituse kureerimine ei toimu vaakumis, oluline on rääkida teiste inimestega, põrgatada ideid, leida kaaslasi, kellega koos luua ühine teadmiste- ja kogemusruum, mis inspireerib julgelt katsetama, erinevaid lähenemisi proovima, aga on turvaline koht ka eksimiseks.

Olen ise veel otsimise ja mängimise faasis, eksperimenteerin erinevate ideedega, proovin avatud olla. Minu senine kogemus on, et praktika käigus tekib osa inimestega mingi säde või klapp, osa asju jääb pikemaks ajaks meie vahele õhku, arenevad kuhugi edasi ning millalgi märkad, et oled endale uue mõttekaaslase leidnud, kellega soovid veel koostööd teha. Selle seltskonna avastamine ja hoidmine on mulle oluline.

Milline on sinu unistuste teekond kunstnikuna/kuraatorina? Kuhu tahaksid jõuda?
Olen ettevaatlik unistuste teekonna ettekujutamisel, sest pean oluliseks ka teekonna ennustamatust, äpardusi ja rajalt kõrvale kaldumisi. Tahaksin ühel päeval olla kuraator, kellel on tugev koostöövõrgustik, kunsti- ja kultuuriajalooline pädevus kureerida eripalgelisi näitusi, millel on häält tõstatamaks olulisi aja- ja kohanärvi puudutavaid küsimusi. Tahaksin saada aina paremaks kirjutajaks, avaldada ka loomingulisematel alustel koostatud tekste.

Vaade Brigit Aropi kureeritud näitusele Lasnamäe korteris. Fotol Sophie Durandi teos. Foto: Joosep Kivimäe
Vaade Brigit Aropi kureeritud näitusele Lasnamäe korteris. Fotol Sophie Durandi teos. Foto: Joosep Kivimäe

Teksti keeletoimetaja on Riste Uuesoo.

Toeta meid