Naistekuu 2020. Naima Neidre: tähtis pole mitte see, kust alustad, vaid see, kus lõpetad

Milline on teie tööprotsess?

Lihtsalt hakkan tegema. Töö käigus selgub, mis sealt välja tuleb. Mingeid kavandeid ma ei tee. Algul tahtsin väga teha, koolis ju õpetati, et peab kavand olema. Paljud teevadki nii, aga mulle see ei sobi ja lihtsalt hakkan tegema. Tegelikult pole üldse tähtis, kust ma alustan − tähtis on, kus ma lõpetan. Punkti panemine on kõige olulisem.

Alguses käisin graafika eksperimentaalateljees trükkimas, aga seal oli keeruline töötada. Kui keegi ostis näiteks käekella, oli kohe viinapudel laual. Tööd teha eriti ei saanud. 1980. aastate alguses hakati ehitama Lasnamäele ateljeesid kunstnikest abielupaaridele: lisaks kolmetoalisele korteritele oli neis teine korrus ateljeepinnaks. Paljud tunnustatud kunstnikud ei tahtnud Lasnamäele minna, aga mina olin sellega nõus. Käisime ka lastega vaatamas, neile samuti väga meeldis. Siiani meeldib mulle Lasnamäel, buss sõidab kümne minutiga linna, pood on kohe kõrval ja ateljee aknast on merevaade.

Mulle sobib see, kui saan kodus töötada. Mul võttis kaks aastat, et õppida selgeks minu töödele omase peenikese joone saavutamiseks vajalik trükiplaadi pühkimise tehnika. Kuid sellest ajast alates saan ise trükkida, muretsesin endale trükipressi. Hetkel teen peamiselt akvarelle.

Olete lõpetanud Tartu Kunstikooli dekoratiivkujunduse eriala ja ERKI graafika eriala. Mida mäletate oma õpingute ajast?

Ma olen maal sündinud, aga käisin Haapsalus koolis. Seal oli kunstiõpetaja pallaslane Helju-Laine Sarnet Zauram, kes kutsus mind kunstiringi. Kõik teised lapsed käisid vehklemas, sest Haapsalus ikka kõik vehklevad, aga mina läksin kunstiringi.

Mul polnud mingit mõtet minna kunsti õppima, aga õpetaja Zauram, kes käis Tartus sõbrannadel külas, saatis mulle maale kirja, et ma võiksin tulla Tartu Kunstikooli õppima. Nii ma kohusetundliku maalapsena läksingi üksi 16-aastasena esimest korda Tartusse. Sõitsin rongiga Tartusse läbi Tallinna − ma ei teadnud isegi seda, kus see Tallinn on. Olin ainult lapsena emaga käinud seal. Õpetaja tuli mulle Tartus rongile vastu ja viis kunstikooli. Saingi sinna sisse. Mulle hirmsasti meeldis seal, see oli hoopis teine elu! Olin ju maalt, täiesti kartlik ja kogenematu. Toona said maalapsed 16-aastaselt kolhoosi liikmeks. Kuna läksin Tartusse kooli, siis visati mind hiljem kolhoosist välja.

Graafika eriala ERKIs oli tuntud oma tiheda konkursi poolest, ka paljud praegu väga tuntud graafikud ei saanud omal ajal sisse. Kuidas teil õnnestus sinna õppima saada?

Pärast Tartu Kunstikooli lõpetamist saadeti enamik meist suunamisega tööle. Kuna sain kiitusega diplomi, oli au edasi õppida. Kõik kartsid graafikasse sisse astuda. Mõni proovis eluaeg ega saanudki. Esimesel korral ma sisse ei saanud, sest olin nii närvis, et jätsin sisseastumiseksamid pooleli ja sõitsin Haapsallu. Teised rõõmustasid, et said konkurendist lahti. Järgmisel aastal läksin uuesti ja sain ikka sisse.

Lõpetasin kooli raamatuillustraatorina, Evald Okas oli minu juhendaja. Tegin diplomitööks illustratsioonid Nikolai Nekrassovi poeemile „Rüütel tunniks“, mille eest sain Saksamaalt audiplomi (1972, Leipzigist – toim). Ei ole seda siiamaani kätte saanud. Kui ma pärast ERKI lõpetamist tahtsin astuda Kunstnike Liitu – toona oli see vajalik, et saada võimalus osta materjale –, lükati Moskvast avaldus tagasi, kuna venelastele ei meeldinud mu Nekrassovi illustratsioonid. Solvusin ja mõtlesin, et polegi vaja mulle seda liitu. Kümme aastat läks mööda ja siis tehti Eesti Kunstnike Liidust ettepanek, et liituksin. Minu liitumise ajaks arvestati ikkagi 1974. aasta, kui olin esimest korda avalduse teinud.

Õppisite samal ajal koos kunstiuuendajatega, näiteks Leonhard Lapini, Tõnis Vindi, Sirje Runge ja teistega. Milline oli toonane mitteametlik tudengielu, kas käisite ka omavahel läbi?

Vint organiseeris näituseid ja tõi tundi raamatuid, ta tahtis meid harida. Käisime tal kodus, kus ta loenguid pidas. Tegin kaastööd poolpõrandaalusele ajakirjale Hees. Käisime palju ka Moskvas ja Leningradis, külastasime Kabakovi ja teiste põrandaaluste kunstnike ateljeesid. See oli huvitav aeg. Pärast ERKIt, nagu ikka, läheb igaüks oma teed. Mina hakkasin tegema vabagraafikat, aga ka raamatuillustratsiooni. Olen teinud töid Eesti Raamatule, illustreerinud kolm Hando Runneli lasteraamatut ja luulekogusid.

Töötasin vahepeal liha- ja piimatööstuse konstrueerimise ja tehnoloogia büroos, Tõnis Vint oli ka seal ja tegelikult tema pakkuski mulle oma poolt koha. Kujundasin lihakonservide, vorstide, piimatoodete ja jäätiste etikette. Ükskord pidin tegema parteibosside poe valikusse kuuluva täissuitsuvorsti etiketi kujunduse. Ma polnud seda vorsti enne näinud. Mulle anti täissuitsuvorst, et näeksin, milline see üldse on. Hiljem lubati endale jätta.

Johannes Saar ja Juta Kivimäe on teie loomingut iseloomustades rääkinud naiselikust sisekaemusest ja tundlikkusest. Kas te nõustute sellega?

Jah, üldiselt olen pigem tundeinimene. Ju siis see väljendub minu töödes. Kui mul oli Draakoni galeriis personaalnäitus, oli enne mind sealsamas Jüri Arraku loomamaalide näitus. Samal ajal kui ma oma töid üles panin, tulid kaks tursket meest lihakombinaadist Arraku loomapildile järele. Galeriist pakuti, et äkki võtate uuelt näituselt ka midagi, aga nemad ütlesid minu pilte vaadates, et ah, mis, naiselik värk. Eks rääkisin Jürkale ka ja naersime.

Kuidas arvate, kas naise töötamine kunstnikuna on kuidagi erinev kui mehe töötamine kunstnikuna?

Kunagi juhtus selline lugu, et olime koos paljude teiste naisgraafikutega töökojas ja sinna tuli Heinz Valk, kes ütles: „Ah, teie, pitsikudujad.“ Kinkisime hiljem nalja pärast Heinzile sünnipäevaks piprakauna ja nõudsime, et ta selle ära sööks.

Naiskunstnikud on terves maailmas olnud tagaplaanil. On palju andekaid naiskunstnikke, kelle tööd on peidus muuseumi ladudes.

Teid on seostatud Para’89 rühmitusega. Rühmituse juhte Jüri Palmi ja Ilmar Malinit on iseloomustatud kui egotsentrilisi mehi, kes ka üsna pea tülli pöörasid. Kuidas te sinna sattusite ja kuidas vastu pidasite?

Jüri Palm elas siin vastas, käis minu juures külas. Tartu poolelt organiseerisid seda Ilmar Malin ja Enn Tegova. Eks Malin ja Palm olid seal põhilised, aga kuna elasin lähedal, siis kutsuti mind ka. Hiljem hajus see rühmitus ära ja ega ma pole kunagi aktivist olnud, et oleksin seda ise edasi vedanud. Jüri oli, jah, konfliktne ja üsna eriline kuju, kuid mina sain temaga kenasti läbi.

Kui vaatate tagasi sellele ajale, kui alustasite, ja praegusele, siis mis on kunstis olnud kõige suurem muutus?

Varem oli näitustel žürii, kes valis kunstnikke, nüüd valib kuraator ise, keda ta võtab. Keda ei taheta, see ei saagi näitust teha. Muidugi võiks isikunäituseid teha, aga mina pole suur näitusetegija, sest need võtavad kogu energia ja ma lähen alati hirmus pabinasse. Seetõttu oli mul väga hea meel, kui Tamara pakkus Linnagaleriis näitust teha, sest siis on keegi, kes aitab organiseerida.

Teine muutus on muidugi piiride avanemine. Vanasti tahtsin nii hirmsasti reisida, nüüd meeldib mulle paikne eluviis. Nõukogude ajal õnnestus mul siiski veidi reisida, käisin Indias ja Nepaalis. Olin kaks aastat järjekorras ja lõpuks oleksin napilt lennukist maha jäänud. Olen käinud ka reisidel Euroopas. Mind taheti lausa Saksamaale Leipzigisse õppima saata koos Silvi Liiva, Enn Kärmase, Rein Mägari ja Illimar Pauliga. Mul olid juba kohvrid peaaegu pakitud, aga siis tuli otsus, et naisi ei saadeta, sest järsku nad lähevad seal mehele ega tulegi enam tagasi. Nii et meid Silviga ei lubatudki, kuid mehed läksid.

Kes on teile uuema aja kunstnikest meelde jäänud, kelle tegemisi jälgite?

Tiit Pääsuke on mulle ikka meeldinud, samuti Rait Prääts. Käisin vaatamas ka Toomiku viimast näitust uuenenud ARSi projektiruumis, see täitsa meeldis. Samuti oli meeldejääv Katja Novitskova näitus Kumus.

Teksti keeletoimetas Riste Uuesoo.