Mare Vint on Eesti graafikaklassik, kelle esteetilised ideaalmaastikud on Eesti kunsti ühed tuntumad sümbolid. 2017. aasta kevad on Mare Vindile kiire ja toimekas aeg: tulekul on mitu juubelinäitust, üks neist Kumu kunstimuuseumis koos temast 40 aastat noorema Jaanus Sammaga.
Kuidas sul tuli mõte hakata kunstnikuks? Kuidas vanemad selle otsuse peale reageerisid?
Minu perekonnaga on niiviisi, et isa ma ei mäleta, kuigi olen täitsa isa tütar. Isa hukkus õnnetuses, kui mina olin pooleteiseaastane ja vend kahenädalane. Ema aktsepteeris kõiki mu otsuseid, kunagi ei sundinud ta mind kuskile ringi või trenni. Isegi kui temalt nõu küsisin, siis ütles ta, et sa oled tark tüdruk, küll sa ise tead kõige paremini. Mul on alles üks joonistus, mille tegin nelja-aastaselt ja võiks öelda, et kogu mu looming on selle joonistuse erinevad variatsioonid. Teismelisena joonistasin vähem, nagu noorte puhul ikka. Keskkooli lõpus, 10. klassis, olin valiku ees: kas minna õppima saksa keelt või kunsti. Kunst jäi peale.
Ometi ei õppinud sa ERKIs mitte graafikat, mille poolest oled tuntud, vaid klaasikunsti?
Sellel on proosaline põhjus. Klaasi erialale sisseastumisel ei olnud konkurss nii suur kui graafikasse. Mina mõtlesin, et milleks aastaid kaotada. Ja saingi esimesel aastal kohe sisse. Klaas meeldis mulle ka materjalina. Diplomitööna tegin Tuljaku restoranile värvilised klaasid – küll need olid kihvtid, ja kahju, et neid nüüd nii vähe alles on jäänud. Käisin hiljuti renoveeritud Tuljakus, mis oli nii kenasti korda tehtud! Väga autentne! Hea, et Vello Asi ise ka aitas! Kuid graafika oli ikkagi minu esimene valik ja pärast kooli lõpetamist pole ma klaasi teinud. Kooli ajal sai natuke graafikat tehtud, kuid mitte palju. Ma ei oska siiani eriti trükkida, kui rääkida trükigraafikast. Kui väga tahaks, õpiks ära, aga litograafiat kindlasti mitte – see on nii keeruline.