Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK) on vanim kaasaegse kunsti ekspertkeskus Eestis, mis on 1992. aastast tegelenud Eesti kunstnikele ja kunstiväljale võimaluste loomisega ning korraldab Eesti paviljoni Veneetsia biennaalil.
Aili Vint on üks 1960. aastate kunstiuuendajatest ja rühmituse ANK’64 liige, kelle toonastest ribalaadis guaššmaalidest on saanud nüüdseks kunstiklassika. Viimasel ajal sobitab ta kokku oma vanu ja uusi teoseid – meremaale, popkunsti ja graafikat – ning unistab ulmenäitusest “Mere hing”, kus väikeste abstraktsete guaššmaalide suured mered muunduvad veel suuremaks.
2007. aastal ETV “Tähelaeva” saates asus Aili Vint ühel hetkel ise saatejuht Andres Raidi kohale ja hakkas temalt küsimusi küsima. Toonane krapsakus pole kuhugi kadunud. Enne kui jõuan midagi küsida, hakkab Aili jutustama.
ERKI ajal oli meil ikka päris lõbus elu. Ega me, tallinlased, ju kohe sisse ei saanud, nii et sõpradeks saime Tõnis Vindi ja teistega juba ettevalmistuskursustel ja hakkasime kohe uljalt kunstnikke mängima. Saime Instasse (kunstiinstituuti – toim) kolmandal korral sisse ja kohe hakkas väga igav. No näiteks viidi meid suvepraktikale Kohtla-Järvele, kus tuli joonistada tööstusmaastikke. Sügisel pidime hakkama neid graafilistesse tehnikatesse viima. Igav oli. Arutasime asja ja siis tuli jutuks, et Tõnis teeb kodus pilte, Malle Leis ja Kristiina van Jung (Kaasik), Jüri Arrak, Marju Mutsu, Tõnis Laanemaa, Vello Tamm, Tiiu Pallo ja Enno Ootsing teevad ka. Ja minagi tegin pilte.
Leppisime siis kokku, et võtame pildid kooli kaasa ja kui neid koos vaatasime, oli juba kindel, et tuleb näitus teha. Kus me siis teeme? Loomulikult põranda all, sest kõik tööd olid abstraktsed ja neid ametlikult näidata ei tulnud tol ajal kõne allagi. Estonia teatris oli üks ametnike tubadest antud ERKI diplomandile ja tema laenas meile näituse ajaks oma ateljeeruumi. Iga päev kutsusime kokku grupi huvilisi, keerasime ukse lukust lahti ja näitasime oma kunsti.
Alustasid kunstnikuna raudse eesriide taga Nõukogude Eestis. Kust said inspiratsiooni ja kuidas end välismaailmaga kursis hoidsid?
Meie õnneks saime ERKI Üliõpilaste Teadusliku Ühingu varjus toimetada vabalt ja iseseisvalt. Olime üllatunud, et meid toetasid – ja isegi tiivustasid – meie õppejõud-professorid Leo Soonpää, Boris Bernstein, isegi rektor Jaan Varesning kõik tolleaegsed noored kunstiteadlased: Sirje Helme, Jaak Kangilaski, Evi Pihelgas, Eha Komissarov. Nii ei osanud Venemaa poolt meile riiki juhtima sokutatud juhid kahtlustadagi, millega me, tudengihakatised, tegelikult tegelesime. Ega me isegi ei mõistnud, et õõnestame sotsrealismi alustalasid.
Tellisime endale Poola, Ungari ja Tšehhoslovakkia kunstiajakirju. Tõnis oli see, kes kõik need võimalused, kuidas ja milliseid tellida, välja nuhkis. Sealt see välismaa värske hõng meisse imbus. Aga teha, nagu välismaal tehakse, ei tulnud kõne allagi. Otsisime kõik ikka oma stiili.
Meid inspireerisid sõidud Ermitaaži ja selle vägevasse raamatukokku. Tutvusime Leningradi kunstnikega. Edasi “tungisime” Moskva alla. Ülo Sooster tutvustas meid oma põrandaalustele sõpradele. Isegi Ernst Neizvestnõi ateljeesse õnnestus meil ennast pika mangumise peale sisse kaubelda. Olime tema juures tunde. Kutsusime nad omakorda Eestisse, kuhu nemad tulid kui välismaale. Suursündmusteks olid meil ka sõidud Poola graafikatriennaalidele.
Pärast Insta lõpetamist, kui olime juba noored kunstnikud, lubati sõita terve grupiga Poola turismireisile, kus oli programmis kohtumine noorte Poola kunstnikega. Enesestmõistetavalt tahtsime kaasa võtta ka oma pildid. Aga tuli välja, et Nõukogude Liidust polnud lubatud omavoliliselt pilte välja viia, selleks tuli hankida tempel “Ne goden” (sobimatu), et ka tolliametnik piiril aru saaks, et sellise templiga teos ei kõlba kuhugi, et seda võib küll välja viia. Jõudsime piltidega Poola, aga kohalike kunstnikega oli lihtsalt üks lõbus kohtumisõhtu. Me rääkisime küll, et meil on terve näitus kaasas, aga see ei huvitanud kedagi. Nii jäigi meie esimene näitus välismaal ära!
