Oled üks jaapanipärase rakukeraamika tehnoloogia eksperte Eestis – 2010. aastal andsid välja käsiraamatu paljud aastate vältel kogutud teadmistest ja kogemustest. Kuidas raku juurde jõudsid?
Kui olime esimesel kursusel, siis sattusime Dagmar Kotli kursusele ikebanat õppima, mida kokkuvõttes õppisimegi kokku viie kursuse jagu. Ta tutvustas meile samal ajal ka jaapani kultuuri ja lõpuks kirjutasime haikusid ja rääkisime arhitektuurist, kirjandusest. 1987. aastal oli mul esimene workshop väljaspool ehk Lätis Dzintarisoli üleliiduline kunstiresidentuuri keskus. Seal käis igasugu kunstnikke igalt poolt, see polnud ainult keraamikakeskne. Enne mind oli resideerunud üks ameeriklane, Paul Soldner, kes ehitas väikese rakuahju ja meie grupis oli omakorda keegi, kes oli eelmises vahetuses käinud ning kes ütles, et proovime õige järgi. Raku oli nii põnev ja nii lihtne korraga! Mind lummas tunne, et oled seda tehes kogu protsessiga üks. Savi on materjal, milles oled küll kätega sees, kuid harilikult teed töö ära ja annad põletusse ning siis juhtub asju, mida sa üldse ei tea ja mille üle puudub kontroll. Rakus saad ahju sisse vaadata ja reguleerida, mul tekkis tol hetkel täitsa selline tunne, nagu oleks üldse esimest korda keraamikaga tegelenud!
Nii ma siis läksin koju ja rääkisin mehele ära, et seda tahaks proovida. Eks algul läks palju metsa ka ja oli paras leiutamine. 1990ndatel käisin veel raku workshop’il Taanis, seal sai näha, kuidas õppinud inimesed rakut teevad ja sain aru, et üldiselt olime oma katse-eksitusmeetodiga täitsa õigel teel. 2004. aastal tegin rakust magistritöö ja hea kolleeg Leo Rohlin ütles, et sellest võiks ka raamatuna asja saada.
Oled pikka aega õpetanud keraamikat Eesti Kunstiakadeemias ja olnud paljude praeguste kunstnike õpetaja. Mis pilguga sa vaatad näiteks oma endiste õpilaste Kris Lemsalu ja Laura Põllu loomingut, kes tegutsevad visuaalkunsti väljal?
Ma olen uhke kõigi oma õpilaste üle! Kris ja Laura on muidugi ekstratublid, et on murdnud end läbi nähtamatust keraamikukestast. Meie kunstiajaloos pole kunagi võetud rakenduskunsti visuaalkunstiga võrdsena ja on polemiseeritud rakenduskunsti ja vabade kunstide vahe teemal. Ma ei taipa, kuidas see, mis materjalist ese on tehtud, määrab tema kuulumise tarbelise või kunstilise alla. Muidugi Kris, kes on alati kursis välismaal toimuvaga, rääkis juba ammu, et usu mind, keraamika on Euroopas kõige popim meedium üldse ja see hakkab kohe ka meile jõudma. Nüüd ta siis on jõudnud, kas või Krisi enda teoste kaudu. Aga koolis käib praeguseni võitlus, kas ikka on vabaloominguga tegelevat keraamikaosakonda vaja. Nüüd õnneks saime 3D-printeri ja kõik ütlevad, et oleme vinged.
Naiskunstnike puhul on üheks küsimuseks, mis ikka ja jälle esile kerkib, lapsed. Kas naine saab üldse olla kunstnik, kui tal on lapsed või takistavad lapsed teda kunstnik olemisel? Sul on kolm last, nii et kuidas sina seda kommenteerid?
Siin on kolm varianti: võib-olla pole ma olnud siis parim ema, võib-olla on mul olnud väga hea mees või siis võib-olla pole ma päris õige kunstnik. Aeg on kõigile üks, tuleb seda jagada ja valikuid teha, millestki loobuda. Lapsed on muuseas olnud mulle tohutu inspiratsiooniallikas, nad ainult ei võta, vaid ka annavad. Samamoodi õpilased EKAs. Lugesin just ajalehest olümpiaga seoses, et profi- ja amatöörsportlase vahe on see, et amatöörid teevad sporti oma põhitöö kõrvalt ja profid saavad selle eest tasu. Mõtlesin, et olen vist amatöörkunstnik, kuna ma olen õppejõud, aga suurema osa loomingust teen ma ikka nädalavahetustel või suveajast. Öö ja päev läbi tööd teha ma muude kohustuste kõrvalt ei jõua, seetõttu olen igal aastal käinud mõnes residentuuris või kusagil eemal, kus saan töötada ja keskenduda ainult kunstile.
