Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK) on vanim kaasaegse kunsti ekspertkeskus Eestis, mis on 1992. aastast tegelenud Eesti kunstnikele ja kunstiväljale võimaluste loomisega ning korraldab Eesti paviljoni Veneetsia biennaalil.
Tiina Abel (1951) on kunstiajaloolane ja kuraator, kes on töötanud pikalt nii Eesti Kunstimuuseumis kui ka Eesti Kunstiakadeemias. Eelmisel aastal kureeris ta Tartu Kunstimuuseum eri ajastute kunstikogusid tutvustava näituse “Kehakeeles”. Praegu õpetab ta Eesti Kunstiakadeemias ja kirjutab teadusartikleid, kuid ei ütle ära ka kureerimisprojektidest.
Kuidas tuli mõte minna õppima Tartus kunstiajalugu? Mis selles erialas paelus?
Aus vastus oleks, et ei mäleta! Arvan, et oma osa oli hilisemal kolleegil Kaia Haameril, kes 21. keskkoolis, kus ma omal ajal käisin, mõnda aega kunstiajalugu andis. Kontrolltöödeks ettevalmistamine suunas mu tähelepanu Voldemar Vaga“Üldisele kunstiajaloole”, mis oli meil kodus nahkköites olemas, aga olin seda varem üksnes lehitsenud. Ilmselt oli humanitaaria poole liikumisel oma osa ka perekondlikult taustal–näitlejaist vanemail, suurel raamatukogul. Keskkooliaegsete hinnete ja võimete põhjal oleksin võinud minna ka ükskõik millisele reaalteaduse alale. Küllap olekski arukam olnud.
Teie ülikooliaeg langeb varastesse 1970ndatesse, kunstikabineti hiilgeaega, kui seda juhtis Kaljo Põllu ja tegutsesid Visarid. Kui palju Visarid teid mõjutasid?
Mind nad eriti ei mõjutanud. Endasse varjunud inimesena olen alati osanud kuidagimoodi ajastu aktuaalsetest kunstisündmustest kõrvale jääda. Sekkun tavaliselt siis, kui teisiti ei saa. Aga näitused muidugi toimusid ja neid ma vaatasin. Kunstikabineti lugu tuli minu professionaalsesse ellu hoopis hiljem.
Tegelikult läksin ju õppima ajalugu, tol ajal ei saanud kunstiajaloo eriala kohe valida. Spetsialiseerumise võimalus tuli alles õpingute keskel. Meil oli ainult üks kogu õppetööd vedav põhikohaga kunstiajaloo õppejõud, Mart Eller. Loomulikult kannatas haridus selle all, et erialaseid loenguid oli vähe ja õppejõudude ring kitsas. Olen ikka peamiselt iseõppija. Peaaegu kõik, mida tean ja oskan, olen töö käigus iseseisvalt omandanud. Paraku annab see ka töös tunda.
Lõputöö kirjutasin kunstiteoreetilise mõtte arengust Eestis aastatel 1918–1925, milleks tuli läbi töötada aastakäikude kaupa ajakirjandust. Eks see viis kõige vahetumalt käsitletava perioodi kunstis üleskerkinud teemadega kokku. Olen tohutult tänulik Mart Ellerile, kes luges mu tänapäeva nõudmistega võrreldes doktoriväitekirjale läheneva pikkusega töö väga süvenenult läbi ja täitis lehtede tühjad pooled ääremärkustega. Mul ei ole hiljem kunagi nii vajalikku, kasulikku ja valusat toimetamistööd ette tulnud.
Kohe pärast lõpetamist asusite tööle Eesti Kunstimuuseumisse. Olete olnud muuseumile keeruliste aegade tunnistajaks, mil tuli tegutseda erinevatel näitusepindadel, näinud riigikordade vahetumist ja töötanud ka praeguses Kumu kunstimuuseumi hoones. Kuidas hindate Kunstimuuseumi arengut?
Muutused on aastakümnete edenedes loomulikud, kuid EKM areng toimus paar aastakümmet tõepoolest dramaatilistes oludes. Kuna olen väga ruumitundlik kuraator, on ruumide loomus alati mõjutanud ka näituste sisu ja eriti ilmet. Kadrioru lossis olid ajaloolised ruumid, mida ei saanud (ja toona ei taibanudki) puutuda. Kui olime sunnitud sealt välja kolima, tegutses muuseum Rüütelkonna hoones, kus saalid olid näitusteks kohandatud ja see pakkus uute keskkondade loomiseks rohkem võimalusi. Siis tuli Kumu, mis avas täiesti uue perspektiivi. Ruum oli igas tähendusvarjundis suurem, kuid ka seal on püsiekspositsioonide saalides oma sundkäigud. Peamiselt lineaarset liikumist võimaldav ruumiprogramm ei toeta sisulisi kõrvalepõikeid, mida vahel näitustel tahaks või oleks vaja teema nõtkemaks avamiseks teha. Sellegipoolest on Kumu ruumiline keskkond pakkunud kõige loomingulisemat liikumisruumi.
Kui näituste koostamisega alustasin, ei kasutatud kuraatori mõistet. Õigemini ei kasutatud selles tähenduses, nagu on tänapäeval. Kuraatoriteks on ajalooliselt nimetatud koguhoidjaid. Näitusiolen aastakümnete jooksul teinud väga erinevate ametinimetuste all, sh ka koguhoidjana, seega enamasti nii-öelda põhitöö kõrvalt. “Päris” kuraatoriks sain alles Kumus. Praegu mõtlevad kuraatorid ise välja oma väljapanekute intriigid ja probleemid, iga potentsiaaliga ideepoeg on teretulnud. Kui muuseumis tööle hakkasin, koostas näituste plaani peamiselt teadusdirektor ja noorele kolleegile anti näituse teema nii-öelda kätte. Praegu tundub see muidugi veider ja võimatu, aga isegi nüüd meenutan selle praktika häid külgi. Minu teadmised kustiajaloost olid napid, näituste loomisel olin täiesti kogenematu. Õppimise mõttes polnud minu jaoks vahet, kas alustan Düsseldorfi koolkonnast või Eesti impressionismist, kõikidesse kunstiklassika teemadesse süvenemine tuli kasuks.
Kumus jõudsin – selle sõna jaksamise tähenduses – töötada kaheksa aastat ja sellesse aega jäi 20 suurt näitust. Iga nelja-viie kuu tagant uue näituseproduktsiooniga välja tulla oli tõesti närvesööv, sest mõtlemiseks ja ennast lõpuni rahuldavate lahenduste leidmiseks jäi alati liiga vähe aega. Ükskõik kui intensiivselt ennast ka ei survestaks, tahavad mõtted isegi juhul, kui need nõutud ajaks pähe tulevad, küpsemist, mõnd jõudeoleku hetke. Ilmselt on seda rääkinud ka teised minu põlvkonna kuraatorid, et nõukogude aeg oli mitmes mõttes talumatu, aga kuna tööpinge polnud toona nii suur, jäi aega ennast professionaalselt harida. Intensiivse lugemise harjumus, kolm-neli raamatut nädalas, on endiselt säilinud.
