Naistekuu 2020. Juta Kivimäe: paljud lood jäävadki kirjutamata

Marika Agu

Juta Kivimäe (s 1952) on kunstiajaloolane, kes on üle 20 aasta töötanud Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogu hoidjana. Oma karjääri jooksul on Kivimäe koostanud mahukaid näituseid ja monograafiaid eesti skulptoritest, näiteks Jaak Soansist, Ülo Õunast, Linda Sõberist, Enn Roosist, ning pannud kokku ka näituse „Eesti esimesed naisskulptorid“ (2004, koos Isabel Aasoga). Hiljuti pälvis Juta Kivimäe ühe olulisema Eesti väliskunstniku, Maire Männiku loomingu päästmise ja nähtavaks tegemise eest Eerik Haameri kunstiauhinna.

Kuidas on töötada niivõrd mahuka, füüsiliselt nõudliku kunstikogu hoidjana? Milliseid pingutusi see on teilt nõudnud?

Kogu ei olegi väga mahukas, arvuliselt on skulptuure üle 2000, lisaks pisiplastika kogu. Suuremate kujude liigutamiseks võin kutsuda abilisi. Füüsiliselt on kogu küll nõudlik, aga peab olema veidi harjumust skulptuuridega töötada. Ja teoste liigutamisel on abiks ka  filmivineerist riiulite põhjad. Enam nõuab pingutust mõtlemine, millises suunas kogu arendada ja mõtestada − see, mis minu tööst kunagi alles jääb.

Olete õppinud 1970. aastatel Tartu ülikoolis ajalugu. Kuidas kirjeldaksite toonast ajastu vaimu ja kuidas jõudsite kunstini?

Tegelikult tahtsin väga õppida just kunstiajalugu, aga selleks oleks tulnud minna Leningradi. Mul olid erinevad soovid ja üsna tagasihoidlikud teadmised, mida erialad tegelikkuses tähendavad – 18-aastaselt ei ole inimene kuigi küps.

Seega alguses astusin defektoloogiasse, mida õppisin ainult ühe aasta, sest sain aru, et see ei ole päris minu eriala. Minu ammune unistus oli töötada kunstimuuseumis, Kadrioru loss oma ekspositsiooni ja barokk-kaunistustega saaliga oli muljetavaldav. Seega palusin end üle viia ajalooteaduskonda, kus mind võeti väga sõbralikult vastu, astusin otse teisele kursusele. Minuga samal kursusel olid ka Juhan Maiste, Tiina Abel, Tamara Luuk, Ivar Leimus ja Ants Hein.

Mulle anti võimalus õppida lisaainena kunstiajalugu – õppejõud Mart Elleri loengud toimusid Eesti Üliõpilaste Seltsi majas, kus asus kunstiajaloo kabinet. Seal oli päris ilus erialane raamatukogu, millega üliõpilased käisid üsna meelevaldselt ringi. Kuna Elleril ei olnud hea tervis, siis me käisime tihti loengutel tema juures kodus. Ta oli väga armastusväärne õppejõud, kes laenas tudengitele oma isiklikke raamatuid. Kohal käis kunstiajaloohuvilisi tudengeid kahelt-kolmelt kursuselt, kes kõik üksteist tundsid. Hiljem muutus kunstiajalugu täieõiguslikuks erialaks, aga meie saime veel ajaloolase diplomi, kus oli kunstiajalugu märgitud lisaerialana ja lisaks veel pedagoogilised oskused, mistõttu oli tee lahti ka erinevatesse koolidesse.

Samal aastal kui ülikooli lõpetasin, sündis minu poeg, olin paar aastat lapsega kodus. Kuna kohe ei olnud mulle kunstimuuseumis kohta, töötasin viis aastat rahvusraamatukogu kunstiosakonnas. Seal sain ligipääsu väga paljudele kunstiraamatutele.

Tartu ajalootudengid kohustuslikul maiparaadil (Juta Kivimäe keskel triibulise džempriga) 1974. aastal

Olete Eesti Kunstimuuseumis töötanud nüüd juba 37 aastat, alustades 1983. aastal Kristjan Raua majamuuseumis. Rääkige veidi sellest ebatavalisest kohast.

See oli Raudade perekonnalt natsionaliseeritud majake Nõmme ja Rahumäe vahel, kus Kristjan Raua lesk Elviira Raud elas külmas ateljeeruumis abikaasa hoolikalt pakitud ateljeepärandi ja kunagi tema lootustes asutatava muuseumi jaoks hoitud mitmekülgse kunstniku varaga. Ta ootas väga seda muuseumi ja õnneks jõudis ära oodata.

Tänu kunstimuuseumi tollase direktori Inge Tederi, Kristjan Raua perekonna ja teiste pingutusele otsustatigi Kristjan Raua majamuuseum lõpuks rajada ja sinna sõja järel asutatud inimestele anti korterid. Minu tööle asumise aeg 1983. aasta märtsis langes kokku perioodiga, mil Eestis tekkis muinsuskaitseliikumine. Muuseumis käis koos koduloouurijate, Nõmme kunstnike ja muinsuskaitsjate seltskond, kes asutasid Nõmme asumi ja hiljem isegi linna rajaja Nikolai von Glehni kunagi asutatud seltsi jälgedes Nõmme Heakorra Seltsi. Nende tegevuse tulemusel taastati  skulptor Mati Karmini tööna omaaegne kummaline põllukividest tehtud Kalevipoja kuju Glehni pargis. Raua muuseum oli Nõmme elanikele oluline koht rahvusromantilisel perioodil, mil oldi lootusrikkamad ja vähem küünilised, kui ollakse praegu.

Maja tagastati hiljem pärijatele ja kuigi muuseum tegutses majas sõbraliku null-rendiga ja Kristjan Raua perekond oli kinkinud muuseumile arvuka teoste kollektsiooni ning omaaegse ateljeesisustuse, mööblit ning olmeesemeid, pidi kunstimuuseum sinna siiski investeerima, tegema remonti ja vastutama kliimatingimuste eest.

2006. aastal avati Kumu Kunstimuuseum ning väike filiaal Nõmmel tundus EKMi toonastele otsustajatele liigse kuluallikana ja muuseum suleti. Ministeerium nimelt keeldus eramajasse panustamast. Muide, praegu on ka Kristjan Raua majamuuseumi varad minu hoole all eraldi kollektsioonina. Usun ikka veel, et see muuseum ärkab kunagi ellu.

1999. aastast töötate Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogu juhatajana. Milline oli skulptuurikogu toona ja millest olete lähtunud selle arendamisel?

Enne mind olid koguhoidjateks väga väärikad daamid Heini Paas, Tiina Olep-Pikamäe ja Tiina-Mall Kreem. Tiina-Mall Kreem läks Kadrioru Kunstimuuseumisse ja mul avanes võimalus skulptuurikoguga tööle hakata.

Mind huvitavadki just kolmemõõtmelised teosed, eriti tunnen lähedust modernistliku skulptuuriga. Skulptuurikogusse tööle asudes olid muuseumis väga keerulised ajad, kuna me olime kolinud oma kogud amortiseerunud Kadrioru lossist välja ja skulptuurikogul tuli veel korduvalt kolida.

Juta Kivimäe, Heini Paas ja Hilja Läti Kumu Kunstimuuseumi sünnipäevapeol 2008. aastal

Nüüd on meil tõstukid, ratastega veokid, muuseumi- ja laotehnika, aga tol ajal ei olnud mitte midagi, kõike pidi tõstma ja liigutama inimjõul.

1999. aastal asus skulptuurikogu nn Karla katedraali (toonane Sakala keskus, nüüdne Solarise keskus – toim.) Rävala puiesteega külgnevas osas, mis kuulus siis IT Kolledžile. Hoidla kohal oli hambaarsti kabinet, mis aeg-ajalt tekitas üleujutusi. Kolisime sealt Mustamäe tee 3 aadressil asuva juba tööd lõpetava kingavabriku teisele korrusele, kus õnneks oli lift. Seal jäime ootama Kumu valmimist. Kingavabriku probleemiks sai aga kliima. Talvel oli väga külm, relatiivne niiskus läks väga madalaks, puitskulptuurid lõhenesid. Nad lõhenesid tegelikult juba Kadriorus, kus samuti ei saanud niiskust piisavalt kontrollida. Praegune Kumu hoidla on esimene kaasaegsetele nõuetele vastav hoidla meie skulptuuride jaoks, ent kahjuks liiga väike − me üürime ka ühte lisapinda.

Kõik need tehnilised probleemid kuuluvad kunstikogude igapäevaelu juurde kogu maailmas. Praegu elab skulptuurikogu juba pikemalt rõõmustavat elu. Meil on suurepärase ettevalmistusega skulptuurirestauraatorid ja kollektsioon täieneb üha nii väärtuslike ostude kui ka kingituste näol.

Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogu. Foto: Tõnis Jürgens

Olete oma töös keskendunud II maailmasõja järgsete skulptorite uurimisele, sh väliseesti kunstnike Ernst Jõesaare ja Maire Männiku loomingule. Kuidas suhestub nende looming eesti kunsti arengutega? Mis roll on väliseesti kunstnikel eesti kunstiloos?

Maire Männiku skulptorielu Pariisis sattus tema andelaadiga sobivasse ajastusse läänelikus kunstimaailmas. Ta sai oma töid eksponeerida prominentsetes kohtades ja jõudis kunstiretseptsiooni nii Pariisis kui Stockholmis, kus ta väliseesti näitustest agaralt osa võttis. Ta jõudis küll väga harva kipsist kaugemale, aga tal oli nimi ja ainsa eesti kunstnikuna sai ta monumentaalteose tellimuse Pariisis, luues juba küpses eas 1988. aastal kindral Leclerci monumendi.

Seevastu mitmed teised skulptorid, kes emigreerusid, ei suutnud end oma erialal taas luua. Amanda Jasmiin hakkas tegelema hoopis rõivadisainiga, Linda Sõber ja Endel Kübarsepp loobusid üldse kunstnikukarjäärist jne. Skulptorina teostas end Ernst Jõesaar Rootsis. Skulptoriamet nõuab materiaalset baasi, kontakte kohalikus sootsiumis ja tellimusi.

Läänemaailmas tegutsenud eksiilkunstnike loomingut ei saa üheselt võrrelda siin Eestis toimunuga. Selleks olid olud siin- ja sealpool raudset eesriiet liiga erinevad.

Näiteks Maire Männik õppis Ossip Zadkine’i stuudios ja tema siiani säilinud kooliaegsed stuudiotöödena valminud aktid olid redutseeritud väga tinglikeks. Eestis samal ajal midagi sellist ei õpetatud.

1960ndate keskpaigani oli skulptuuri areng Eestis graafika ja maalikunsti kõrval vägagi tagasihoidlik. Eksponeeriti peamiselt portreekunsti, mis levis laialdaselt nii muuseumidesse kui erakogudesse. Monumentide puhul sai luua figuraalseid kompositsioone, kuid need olid ideoloogiliselt determineeritud. Monumentaalskulptorid olid majanduslikult heal järjel, aga muidugi ei olnud nad loominguliselt vabad.

„Kurb on kirjutada, kuidas naised vastutusega üksinda jäetakse, kuigi nad on põlvkondade vältel taotlenud samaväärsust ja respekteerimist.“

Olete koostanud 2009. aastal suure ülevaatenäituse ja monograafia skulptor Ülo Õunast. Milliste uuendustega Õun silma paistis, milline oli tema mõju eesti skulptuuri arengule?

Õun on 1970.−1980. aastate skulptor, kes muutis eesti skulptuuri – mis iganes oli tema ajend. Tal oli tavapärasest selgelt erinev psüühiline konstruktsioon. Kui ma tema näitust ette valmistasin, siis märkasin juba tema joonistustes tavapärasest väga erinevat mõtlemist. Kuid olles kuulnud, millised olid tema traagilise surma asjaolud, suhtun tema loomingusse mõnevõrra teisiti.

Õunal oli väga raske lapsepõlv: ema otsustas sõja ajal evakueerida Venemaale, kus nad kannatasid nälga ja puudust. Tagasi jõudes tõsteti perekond hävituspataljonis langenud isa tõttu esile, nad said korteri ja Ülo võimaluse haridust omandada. Erandlik mentaalsus käis tema puhul käsikäes tavalisest valulisema tundlikkuse ja väga suure andega.

Anu Põder on kunagi öelnud, et Ülo Õun on vaieldamatult üks neist kunstnikest, kes on teda mõjutanud. Temale eelnev põlvkond ei paistnud silma sellise kujundlikkusega. Tema kursusekaaslane Jaak Soans oli juba varakult silmapaistev oma erialal väljakujunenud andelaadiga, kuid tema andelaad on erinevalt Õunast eelkõige intellektuaalne ja ratsionaalselt mõtlev.

Teate mitmeid lugusid kunstiloomise tagatubadest, kuulujutte, nii-öelda mitteametlikku kunstiajalugu. Kuidas mitteametlik kunstiajalugu suhestub ametlikuga? Millal saab mitteametlikust ametlik?

Paljud räägitud lood jäävadki kirjutamata. Kui ma oleksin noorem, siis räägiksin edevusest, aga vanadus teeb alandlikuks. Kui oled vanem, siis hakkad mõtlema, mis on eetiline ja kuidas asjadest kirjutada, sest kunstnike perekondades säilitatud lood võivad olla hoopis teistsugused ja pillatud sõnad võivad kedagi valusalt puudutada.

Kurb on kirjutada, kuidas naised vastutusega üksinda jäetakse, kuigi nad on põlvkondade vältel taotlenud samaväärsust ja respekteerimist. Mul on suur austus Maire Männiku vastu, kes kasvatas kunsti tegemise kõrval last üksi ja koolitas ta ülikoolini välja. Ühe inimese ilmale toomine, tema ettevalmistamine eluks ja armastusega kasvatamine kaalub üles selle, mis kunstnikul on jäänud seda tehes erialaselt saamata. Maire oli sunnitud tagama oma tööga elementaarse sissetuleku. Nad elasidki pojaga Maire ateljees, mingit korterit polnud tal elu lõpuni. Poja isa Vahur Linnuste jättis ta neis kohustustes üksi, sest hindas nii kõrgelt oma vabadust seltskonnainimese ja vabakutselise publitsistina. Ilmselt oli see nende aastakümnete boheemkonnas levinud eluviis ja ka tema sissetulekud eesti keele õppejõuna Pariisi ülikooli ida keelte ja kultuuride instituudis olid tagasihoidlikud.

Kas osa Maire Männiku loomingust on samuti seotud lapse kasvatamisega?

Maire oli portretistina väga osav ja oskas lastele psühholoogiliselt läheneda. Suure osa tema loomingust moodustavad laste portreed. Oma loomingu seda külge nimetas ta oma „elu leivaks“. Ta veetis palju aega Rootsis, kus oli suur eesti kogukond, ja modelleeris perekondades laste portreesid. Ta reisis alati koos pojaga, nagu ta ise on öelnud: ühes käes savipamp ja teises väike poeg. Rootsi eesti lehtedes on väikest Erki Männikut nimetatud oma ema alatiseks reisikaaslaseks.

2004. aastal tegite koos Eesti Kunstimuuseumi skulptuurirestauraatori Isabel Aasoga Adamson-Ericu muuseumis näituse eesti esimestest naisskulptoritest. Kuidas on omavahel seotud skulptuur ja naisajalugu? Ajaloost on ju teada, et skulptuur on olnud pigem meeste valdkond, meeskunstnikud on kehtestanud kunstiajaloo pealiinid.

Mitmed naisskulptorid ei ole nii tuntud kui nende kaasaegsed mehed, näiteks Marie Kalmus, Lydia Laas, Amanda Jasmiin ja teised. Nende hulgas ka Maire Männik, kuigi ta oli veidi hilisem. Samuti Linda Sõber, kes saavutas 1930ndatel hea maine ja retseptsiooni, kuid ka tema emigreerus ja loobus erialast. Hilda Orgusaar – esimene eesti naisskulptor, kelle töid on Eesti Kunstimuuseumis päris palju − modelleeris palju lapsi, aga ka loomi. Naisskulptorid paistavad enam silma portreekunstiga. Linda Sõberi ja Amanda Jasmiini looming hävis suures osas 1944. aasta pommitamise ajal, kui mitmed Tartus asunud skulptuuriateljeed said tabamuse. Väga palju Tartu skulptorite sõjaeelsest loomingust on seetõttu hävinud.

Juta Kivimäe ja Marika Agu EKMi skulptuurikogus. Foto: Tõnis Jürgens

Kuidas hindate avaliku ruumi skulptuuride ja monumentide taset? Näiteks ka neid töid, mis luuakse protsendikunsti seaduse raames?

See on tervitatav, et neid tehakse. Murelikuks teevad suvel toimunud paekivi- ja muud sümpoosionid, kus loositakse kivid välja ja kümne päevaga tehakse tööd valmis. Neid töid on pandud päris palju avalikku ruumi. Mõni neist on väga hea, mõni muutub lühikese ajaga väga tüütuks. Eraldi teema on Vabadusrist. Vabadusristi mitmest konkursist mäletan, et väga häid töid ei olnud kuigivõrd ja lõpuks saime tšehhi plastikust risti, mis on piinlikult sobimatu ja masendav. Avalikku ruumi tehtud kunstiteos võib osutuda väga pikaajaliseks. See konkreetne rist on seal ju sümboolse paigana oluline, kuid see kujund on rahvustundele kunstlikult külge monteeritud, see ei peaks seal olema.

Kes praegustest skulptoritest teile tänapäeval on silma jäänud ja teid kõnetab?

Jass Kaselaan on mulle väga mõistetav, ta haldab hästi figuuri ning ei kaalutle ülearu palju oma töid luues, on väga spontaanne. Hindan tema pisut karust huumorit ja loovust. Kõik, mida ta on teinud, on nii-öelda muuseumivääriline. Edith Karlson on ka tore, kuid ta kalkuleerib rohkem momendil kõrge reitinguga teemadega.

Ma saan vist halvemini kontakti mõistuspärase kunstiga, näiteks Dénes Farkasega, kuigi mulle meeldis väga üks Lotmanile pühendatud töö. See on muidugi minu viga, et ma ei suuda sellist laadi väga armastada. Terje Ojaveri nukulikud monumendid on ka toredad, Laidoneri ratsamonument meenutab lausa mänguasja. Jaak Soansi teosed on väga südamelähedased. Anu Põdra looming on sümpaatne kõikide tema jutustatud lugudega. Ta saavutas tekstiili ja plastikuga sama palju kui vanad skulptorid oma traditsiooniliste materjalidega. Samuti Aime Kuulbusch, Hille Palm, Tamara Ditman, Mare Mikoff.

Kahjuks on meil nii väike sootsium, et me ei jõua väärilist tähelepanu osutada kõigile skulptoritele. Isegi kui raha oleks rohkem, on kollektsioone vähe. Meil on võimaluste puudus, keele- ja kunstikeskkond on kitsas ja meie kunstimaailm ei ole nii pluralistlik, kui võiks. See on väikese rahvuse probleem.

 

Teksti keeletoimetaja on Riste Uuesoo.

Veel samas ajakirjanumbris:
(Kuhu minna &) mida teha koroonaviiruse karantiini ajal
Avatud konkursid

EAS Logo