Kui kirjutada su nimi raamatukogude infosüsteemi või raamatupoe nimekirja, siis võib näha, et oled väga paljude kunstiraamatute tõlkija. Millest tuleb sinu kunstihuvi ja seotus kunstiväljaga?

Kui sa New Yorgis üles kasvad, siis on endastmõistetav, et jälgid kunsti, sest see on seal nii suur osa elust. Suured muuseumid on väga olulised. Juba algkoolis käisime kord aastas Metropolitanis töötubades. Isaga kuulasime pühapäeviti ooperiülekandeid.

Kuigi olin juba Ameerikas tõlkinud peamiselt Eestit puudutavaid tekste, ei hakanud ma sellega kohe siia jõudes tegelema. Töötasin sajandivahetusel JCDecaux’ turundusjuhina ja seal tekkis idee tühjalt seisvad bussiootepaviljonide reklaamtahvlid täita eelseisva Andy Warholi näituse plakatitega (näitus toimus Eesti Kunstimuuseumi Rottermanni soolalaos aastal 2000, kuraator Ega Komissarov – toim). Sealt hakkas kunstiga seotus kuidagi peale. Ma pole teadlikult kunsti tõlkimise peale sihtinud, aga ma ei viitsi aastaaruandeid ja turundustekste tõlkida, nii on kultuuriga seotud teemad olnud hea lahendus. Eha Komissarovi kaudu hakkas tulema aina rohkem tellimusi Eesti Kunstimuuseumilt, siis helistas Juhan Maiste, et tal on tõlki vaja ja tal soovitati minuga rääkida.

Oled üles kasvanud New Yorgis väliseestlase perekonnas. Milline oli sinu koolitee, kus sa õppisid? Kas see, et oled eestlane, tegi su noorusaja Ameerikas kuidagi teistsuguseks, kui see on nii-öelda põlistel newyorklastel?

Sellist asja nagu põlis-newyorklane ma ei tunne. Linn ongi immigrante täis ja New Yorgis räägitakse rohkem kui 800 keelt. Ma kasvasin Manhattani põhjaosas, Washington Heightsi piirkonnas, kus elas lisaks eestlastele veel iirlasi, juute, kreeklasi, armeenlasi. Eestlaste hulgas oli ka neid, kes olid USAsse kolinud juba enne teist maailmasõda. Ühel Saaremaalt pärit abielupaaril oli üsna suur kortermaja ja nad aitasid Eesti põgenikke. Lõpuks oli see maja eestlasi täis! Selles mõttes oli mul küllaltki lihtne keskkonda sulanduda. Minu koolis käis palju põgenike lapsi, ka neid, kelle vanemad olid olnud koonduslaagrites. Käisin paralleelselt eesti koolis Eesti majas, kus mu ema õpetas kolmkümmend aastat vabatahtlikuna eesti keelt ja ajalugu. Kõik mu lapsepõlvesõbrad, kellega veel suhtlen, on eestlased.

New Yorgi Eesti majas tehti jõuludeks verivorste, neid saadeti sealt ka mujale eesti kogukondadesse, isegi Hawaiile. Ükskord ema vihastas, et need Eesti maja vorstid ei kõlba ikka kuhugi ja siis õppisime ära, kuidas neid ise teha. Verivorst käib kuidagi identiteedi juurde. Rääkisin hiljuti sõbrannaga, kelle ema ja vend elavad ikka Ameerikas, vend ei räägi enam isegi eesti keelt, aga verivorste tahavad ikka jõuludeks.

Millega New Yorgis elades tööalaselt tegelesid?

Pärast keskkooli läksin õppima Fashion Institute of Technology’sse, New York on ju suur moekeskus. Töötasin mõnda aega Ameerika ühe tuntuima kingadisaineri Beth Levine’i juures. Kuid moetööstus ei istunud mulle, oli liiga raha peal väljas. Edasi töötasin eri ajakirjade toimetajana, näiteks Family Circle, Good Housekeeping, Country Living Magazine. Kui töötasin ajakirjas Country Living, oli selle tiraaž 1,5 miljonit. Siis rääkisin ikka, et see on suurem kui minu kodumaa rahvaarv. Koos kolleegiga kirjutasime raamatu „Planning the Perfect Kitchen“. Siiani olen suur remontija ja kodukujundaja. 12 aastat tagasi kolisime maale ja olen remontinud vana rehielamut. Nüüd on see enam-vähem valmis ja mul on uus objekt: pärisin tädilt vanaisa ehitatud kollase maja Iisakus. Nüüd on hea meel, et saan sellega tegeleda.

Kui palju jälgisid teisest maailma otsast Eestis ja täpsemalt Eesti kunstis toimuvat?

Jälgisime kõike, mis oli! Kui olin laps, siis oli muidugi väga raske kontakti hoida – mäletan selgelt, kuidas tulid esimesed kirjad Eestist. Aga hiljem hakkasid asjad liikuma. Kultuuripäevade osana vaatasime kinos näiteks „Viimset reliikviat“ ja „Kevadet“. Meil käis Nõukogude leht, mis pidi meid koju meelitama, aga sealt sai ka infot. 1980ndate lõpul läks asi muidugi kreisiks: meil käisid esinemas Eesti koorid, Rock Hotel. RAM käis esinemas ja meie pressisime New York Timesilt välja, et nad sellest kirjutaksid.

Kunstiga on see probleem, et teosed on ju kallid ja neid on raske kaugele saata. Kodudes olid muidugi kõigil omad Wiiralti koopiad, ma ei teagi, kust nad kõik neid said! Ise ostsin näiteks Priit Pärna ja Heino Prunsvelti käest graafikat. Ando Keskküla käis New Yorgis ja ma vedasin teda mööda galeriisid ringi. Mark Soosaar käis oma filmidega ja neid näidati MoMas, aga kuna ingliskeelseid subtiitreid ei olnud, paluti, et mina tõlgiksin ja ma lugesin siis lihtsalt teksti peale!

Miks otsustasid 1990ndatel Eestisse tagasi pöörduda? Kas tagasitulek oli kerge?

Asi oli lihtne. Meie perekond elas Ameerikas, sest Eesti polnud vaba. Meil oli kindel teadmine, et kui Eesti saab vabaks, siis läheme tagasi. Aga kui Eesti sai vabaks, siis olin mina oma perekonnast ainsana elus. Ja ma tulingi üksi tagasi. Minu küsimus ei olnud, kas, vaid kuidas seda teha ja kui kiiresti. Ma tulin koos ühe tuttava ärimehega, kellel aitasin Eestis vabrikut erastada.

Kohanemine oli lihtne. 1980ndatel käis juba nii palju rahvast USAs, et tundsin paljusid inimesi, alates Alo Mattiisenist kuni Ignar Fjukini, kelle ateljees Müürivahe tänaval ma vahepeal elasin. Jah, ma olen kuulnud, et väliseestlaste kohta on öeldud, nagu oleks me rotid, kes uppuvalt laevalt ära jooksid. Aga mina ei tundnud kunagi midagi sellist.

Pead New Yorki oma kodulinnaks ja Eestit kodumaaks, aga mis pilguga vaatad Eesti kunsti aina suuremat rahvusvahelistumist?

Mina arvan, et see on ainult hea. Ka oma tõlketööde kohta leian, et need on olulised eelkõige selleks, et oleks olemas korralik ingliskeelne kirjalik materjal eesti kunsti kohta. Eesti kultuuri ja kunsti esitlemine maailmale on väga oluline. Väiksele rahvale on oluline, et nende kultuuri tuntaks. Kui d’Orsay muuseumis oli Baltimaade sümbolismi näitus, siis selle prantslasest kuraator ütles kataloogis nii hästi, et tema kui Euroopa sümbolismikunsti ekspert leidis enda jaoks selle näitusega terve uue maailma, millest ta varem midagi ei teadnud, ja mis ometi on nii oluline. Noorte kunstnikega on samamoodi. See, et sa oled välismaal, ei tähenda, et sa poleks eesti kunstnik. Me oleme kõik globaliseerunud, kuid ma arvan, et vähem, kui me arvame.

Mis on sulle kunstitekstide tõlkimisel kõige olulisem? Mis on peamised probleemid ja väljakutsed? Ja mis on kõige rõõmustavam?

Ükskõik, mis teksti tõlgid, on täpsus kõige olulisem. Ei saa luuletada, vaid peab tõlkima seda, mida teine inimene on kirjutanud. Näiteks Eha Komissarovi tekstid meeldivad mulle väga – need on nii sügavad, peab tõesti mõtlema ja teksti sisse minema, et tema mõttest aru saada. Minu eesmärk tõlkimisel on, et kui inglise keelt rääkiv inimene seda loeks, siis oleks tunne, et see on kirjutatud tema emakeeles. Eesti ja inglise keele vahe on, et eesti keel on küllaltki passiivne, inglise keeles tuleb see muuta aktiivseks ja nii peab tihti lauses sõnad teise järjekorda panema. Olen väga tänulik Paul Saagpaku eesti-inglise sõnaraamatule, mida ta kirjutas 30 aastat. Ilma selleta ei ole minu meelest võimalik korralikku tõlget teha. Kõige rõõmustavam on, kui ilmub ilus raamat inglise keeles ja ma olen sellest ka ise midagi uut õppinud.

Kolisin Ameerikasse kaheaastaselt ja minu esimesed mängukaaslased olid ameeriklased. Seetõttu ütles ema ikka, et nukkudega rääkisin inglise keelt, vanematega eesti keelt. Kui ma loen eestikeelset lauset, siis on mul ingliskeelne juba peas olemas. Need kaks keelt on minu jaoks nii seotud. Kogu elu olen olnud suur lugeja, kuid loen peamiselt inglise keeles. Lapsena lugesin näiteks „Tuulest viidud“ kahe päevaga läbi.

Minu eesmärk tõlkimisel on, et kui inglise keelt rääkiv inimene seda loeks, siis oleks tunne, et see on kirjutatud tema emakeeles.

Oled tõlkinud mitmete kunstiajaloolaste ja -kriitikute tekste. Kelle kirjatöö tõlkimist oled eriti nautinud?

Minu lemmikautorid on Juhan Maiste, Kadi Polli, Anders Härm, Eha Komissarov, Aleksandra Murre, Tamara Luuk, Krista Andreson. Keskaja kunsti uurija Krista elab muide siinsamas kõrval Lätkalu külas, praktiliselt ümber nurga.

Kirjutad nüüd oma suguvõsa naiste ajalugu. Kust selline idee tuli?

Kogu ajalugu räägib meestest, sõdadest ja sõjaväelastest, aga minu jaoks on oluline hoopis naiste roll. Täpsemalt kirjutan raamatut oma vanaemast ja tema kolmest tütrest: minu emast ja tema kahest õest. Vanaema neiupõlvenimi oli Lootus ja pealkirjaks olengi mõelnud panna „Lootuse naised“.

Minu vanaema oli maatüdruk, kes tahtis linna kooli minna, kuid tema isa keelas selle ära. Aga tema kolmest tütrest kaks said kõrghariduse. See oli nende suur unistus. Minu tädi Koidu, kes oli ülikoolis õppejõud, uuris välja, et mu ema oli Alutagusel esimene naine, kes ülikooli lõpetas. Ema ja vanem tädi Maimu põgenesid oma peredega läbi Saksamaa Ameerikasse. Noorem õde Koidu jäi Eestisse. Kõik need naised ei kaotanud mitte kunagi lootust, vaatamata tohututele läbielamistele. Nad olid hästi huvitavad ja energilised naised, kes väärivad, et nende lugu kirja pandaks.

Teksti keeletoimetas Riste Uuesoo.

Veel samas ajakirjanumbris:
(Kuhu minna &) mida teha 30.03 – 05.04