Naistekuu 2021. Nele Tiidelepp: Minu põlvkond ei ole elanud ajal, kui on päriselt raske

Mida tooksid välja oma õpingute ajast, kes olid kõige meeldejäävamad õppejõud ja mida kunstikool sulle andis?

Mäletan oma esimest tundi EKAs, kus meid tervitati kui kolleege. Tol hetkel oli see hirmutav. Ma ei tundnud, et ma oleks selle ära teeninud. Aga tegelikult oli see suhtumise küsimus – žest, et õppejõud ei vaata tudengitele ülevalt alla. Mind õpetasid peamiselt Taavi Talve, Art Allmägi, Taavi Piibemann, Kirke Kangro.

Üks asi, mis mind õpingute ajal närvi ajas, oli meeletu vabadus, millega ei olnud üldse lihtne hakkama saada. Kuid nüüd olen selle eest väga tänulik – võimaluse eest leida oma meedium ja teemad. Skulpa osakonna väliselt oli oluline Tõnis Saadoja kontseptuaalse joonistamise tund, kus terve aine vältel ma isegi ei joonistanud, vaid pigem mõtestasin seda, mis joonistamine tähendab, tehes installatsioone ja skulptuure.

Kohtume praegu sinu ateljees Tartus. Miks sa otsustasid pärast bakalaureuseõpingute lõppu Tartusse kolida? Tihti on ju noorte kunstnike plaan pigem liikuda aina suurematesse linnadesse. Kas plaanid ka edasi õppida?

Kooli lõppedes olin kaks kuud vilistlaspraktikal Leedu kunstniku Augustas Serapinase juures. Nüüd võtsin teadlikult vaba aasta, sest tahtsin uuesti tunda vabadust kooliskäimisest. Kuna mu pere elab Tartus, tundus Tartusse tulek loomulik. Kindlasti tahaksin magistrantuuris edasi õppida ja olen vaadanud erinevaid ülikoole ja mõelnud, millist suunda võtta. Mulle tundub aga, et praeguse pandeemia kontekstis ei ole mõtet astuda näiteks Rietveldi või muusse mainekasse välisülikooli lihtsalt selleks, et võtta Zoomi tunde. Pigem lähen EKAsse ja vaatan, mis sellest välja koorub.

Kunstnikupositsioon

Oled osaline mitmes kunstnikerühmituses, nagu SIIL (Johannes Luik ja Nele Tiidelepp) ja PRIIT (Riin Maide, Nele Tiidelepp, Cristo Madissoo, Johannes Luik, Nele Tiidelepp). Mis teeb rühmitused sinu jaoks oluliseks? Miks asutada kunstnikerühmitust?

Mõlemad rühmitused kasvasid välja sõpruskonnast, millele järgnes koostöö. PRIIDUga olime teinud koos kaks näitus-residentuuri, kui tahtsime eraldada seda, mida kõik teevad isiklikult ja seda, mida teeme rühmituse alt, kus igaüks ei ole väljas oma agendaga.

Räägi lähemalt, mis on SIIL Gallery ja SIIL Prize.

Tahtsime koos Johannes Luigega selle projekti raames kommenteerida eesti kunstivälja, mis on nii pisikene ja kus jagatakse omavahel auhindu ja kiidetakse üksteist. Tundus tore seda huumori võtmes käsitleda, andes iseendale auhindu. Nii toimuski nominentide näitus Vent Space’is, publik sai seal hääletada, aga sedelitel olid kirjas ainult meie nimed: Johannes ja Nele või Nele ja Johannes. Vitriingaleriisse panime oma nimedega tahutud kivist tahvli. Tseremoonia käigus andis Maarja Kangro meile auhinna üle. Selleks oli kuldse siili skulptuur.

SIIL Gallery oli ühe särgi tasku, mille me võtsime Veneetsia biennaalile minnes endaga kaasa. Avasime sümboolselt näituse „Cultural definition island“, mis suhestus sealse kontekstiga – see oli kommentaar kunstivälja kohta ja kuidas noore kunstnikuna selles hoomamatus ja kättesaamatus maailmas läbi lüüa.

Kui kerge või raske on leida kunstis oma hääl? Kui oluline see tänapäeval on?

See on kõigil väga erinev. Mulle oli see väga raske. Terve EKAs õppimise aja teadsin, et mind huvitab tekst, isiklikkus, narratiivid, materjalid, abstraktne keha. Et selleni jõuda, pidin proovima läbi ka kõik muud asjad. Enda hääl tuli alles viimasel semestril. Aga hääle leidmine on ülioluline. See näitab, et oma teema on läbitunnetatud, isegi kui ma esitan väikest fragmenti sellest. Praegu tegelen abstraheeritud kehaga, subjektiivse fragmentaarse kehakogemusega, aga sellele lisaks on minu jaoks oluline materjali tähendus ja tunnetus.

Kunstipinnad

Miks oled korraldanud näituseid justnimelt korterites, näiteks „Kohatu“ ja „See sinine maja seal Baeri tänaval“? Kas sinu arvates pole Eestis piisavalt häid ruume kunsti näitamiseks?

Ma olen tõesti teinud näituseid erinevatel pindadel: EKA ees muruplatsil, Pebre tänaval, korterites, Kultuuriklubi 11-s, sõbra keldris Brüsselis. Võimalus „Kohatu“ näitust Kadrioru korteris teha kukkus lihtsalt sülle. Mul oli palju ideid ja tahtsin midagi teha, mitte oodata kevadisi hindamisi. Väljaspool institutsioone kaob ära pinge, aga sealjuures lisanduvad uued tähendusvarjundid. Teistsuguste ruumidega kohandumine annab võimalusi katsetada suundadega, mida muidu ei avastaks. Alternatiivsetel pindadel tuleb eksperimenteerimine palju loomulikumalt.

Meie eakaaslased Belgias või Saksamaal teevad vaikimisi alternatiivsetel pindadel näituseid, see on nagu üks viise, kuidas ennast kunstimaailma sisse süüa. Nendel pindadel töötades on pinget vähem, kuid see ei tähenda, et need oleksid vähem väärtuslikud näitused. Sellist valehäbi seal ei kohta, pigem ongi just huvitavam, kui traditsioonilises muuseumis kunsti näidata.

Kuhu sa tahaksid jõuda tulevikus, mis on sinu unistuste näitusepind?

(Naljaga) MoMa, Veneetsia biennaal, Tate! Tegelikult ma ei oska nii suurelt unistada, mul ei ole hoomamatuid unistusi. Eestis on piisavalt lahedaid pindu, kus tahaks näitust teha ja igaühel on omad aspektid, miks võiks seal näitust teha.

Põlvkondlikkus

Mis sinu arvates iseloomustab sinu kunstnikupõlvkonda?

Üks märksõna on näiteks majanduslik mugavus. Minu põlvkond ei ole elanud sellisel ajal, kui on päriselt raske – ei ole muret, et midagi oleks puudu. Ma võin lõputult prooviasju valada või lõuendeid raamile tõmmata. Ma tean, et need on väärtuslikud materjalid, kuid mul pole päriselt vajadust katsetada. Kui tekib sisemine impulss, siis ei ole küsimus kasutada näiteks banaanikasti lõuendina, aga see ei ole materiaalsetest tingimustest tekkinud vajadus.

Oleme kuulnud jutte, et noored ei käi enam näitustel ega tea teisi kunstnikke. Kas see on nii ja mis võib olla selle põhjus? Või on see lihtsalt klassikaline noorus–on–hukas–stiilis jutt?

Ma ei tea, millest see jutt tuleb. EKA õppejõud ütlesid alati, et näitustel käimine on osa õppeprotsessist. Meie osakonna suvepraktikad olid suurtel biennaalidel Berliinis ja Veneetsias. Teiste loomingu teadmine on osa kunstnikuks olemisest. Ma küll tunnen, et EKAs õppides jääb puudu kunstiajaloo teadmistest, aga selle-eest teame, mis toimub praegu.

Millist nõu annaksid noorele inimesele, kes praegu tahaks kunstnikuks saada?

Sellele on väga raske vastata, sest igaühel on vaja kuulda midagi erinevat. Mina oleksin tahtnud kuulda, et aja oma asja. Võta omaks see, et sa oledki noor ja naiivne. Väiksel Eesti kunstiväljal pole vaja omavahel võistelda või rivaalitseda. Meil ei ole kunstiturgu, mille taustal ennast üksteisega võrrelda. Pigem kõik tunnevad üksteist ja on sõbrad, toetavad üksteist ning see on väga tore.

Milliseid teisi kunstnikupõlvkondasid imetled, endale eeskujuks sead?

Olen palju mõelnud Louise Bourgeois’ ja Anu Põdra peale. Kuigi nad ei saanud pikalt tunnustust, tegid nad ikka oma asja edasi, olid sisemiselt piisavalt tugevad. Bourgeois’ loomingu mastaap muutus, aga sisemine jõud jäi samaks. LouiseBourgeois hakkas elu lõpus enda riietest tekstiilist skulptuure tegema, millega tuli kaasa ka elatud elu. Olen seda ise ka teinud. Selles mõttes on nad mulle eeskujuks ka jätkusuutlikkuse osas, mille peale üha rohkem mõtlen. Tekstiili saab sama hästi kaltsukast osta. Kui ma olen ajutisel stuudiopinnal ja teen töid, mida näidatakse maksimaalselt viis korda, siis küsin endalt, mida ma nende asjadega pärast teen. Puitu ja tekstiili üritan ikkagi taaskasutada. Need küsimused tulevad palju rohkem esile, kui peaksin tegema hiiglaslikku betoonist asja − siis peaks päriselt mõtlema.

Keda noorematest kunstnikest jälgid? Keda vanematest?

Mul on selle kohta nimekiri! Mulle lähevad väga korda Riin Maide, Nienke Fransen, Johanna Adojaan, Julian Angermann, Eliis Laul, Ekke Sauter, Mattias Veller, Jose Aldemar Muñoz, Greta Štoirmer. Eeskujudest Eva Mustonen, Dénes Farkas, Augustas Serapinas, Karl Holmqvist, Laure Prouvost, Olga Tokarczuk, Tõnis Vilu, Laura Põld, Anu Vahtra, Sigrid Viir, Henri Hütt.

Ühiskondlikkus

Mis on sinu meelest kunstniku roll tänapäeval?

Kunstniku roll on teha kunsti. Teha seda, mis on talle omane, nii hästi kui see on võimalik sisuliselt ja ka tehniliselt, ning õppida seda presenteerima. Oluline on selgitada oma tööd selgelt. Olla ergas selle osas, mis toimub ühiskonnas, spontaanselt kommenteerida. Kultuuriinimesed võiksid võtta rohkem sõna selle kohta, mis toimub ühiskonnas.

„Võiks olla kogukond või mingi koht, kuhu kuuluda. Seal võiks olla mõttekaaslasi, konkurente, vaatajaid, õpetajaid.“

Mida vajab noor kunstnik? Kuidas ta väljale paigutub? Kas olemasolevatest struktuuridest piisab või peab need ise leiutama?

Võiks olla kogukond või mingi koht, kuhu kuuluda. Seal võiks olla mõttekaaslasi, konkurente, vaatajaid, õpetajaid. Ma tunnen, et see on olemas. Struktuuride puhul on vajalik, et noored kunstnikud vaataksid need kriitiliselt üle.

Mainisid oma eeskujudena Anu Põtra ja Louise Bourgeois’d, kes on tuntud naiskogemuse mõtestajad. Kas oled mõelnud sellele, kuidas on tänapäeval töötada naisena skulptuuri valdkonnas, mis on ajalooliselt meestekeskne valdkond?

Olen mõistnud, et tegeledes endast lähtuvate kogemustega, ei saa üle ega ümber sellest, et ma olen naine ja aina rohkem tahan ma sellele rõhuda ja seda mõtestada. Ma just ostsin endale Virginia Woolfi raamatu „Oma tuba“, et tegeleda selle teemaga. Skulptuuriosakonnas keegi kunagi torkas, et seal on liiga maskuliinne energia, kuna kõik õppejõud on mehed, kuid sellele ei pööratud mitte iialgi tähelepanu, et ma olen naine. Võib-olla nad olid ise teadlikud sellest ja meelega tekitasid tunde, et iga tüdruk on sama tugev kui poiss.

Teksti keeletoimetaja on Riste Uuesoo.