Vangerdused
Autorid: Jan Kaus (tekstid), Flo Kasearu (pildid)
Pärnu Naiste Tugikeskus, 2020
Flo Kasearu ema Margo Orupõld on Pärnu Naiste Varjupaiga eestvedaja ning nii on Kasearu juba aastaid lähisuhtevägivalla teemaga kokku puutunud. Tema varaseim selleteemaline teos oli performance „Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine“ 2016. aasta Artishoki Biennaalil, kus Pärnu varjupaiga naised lugesid ette kohtutoimikuid lähisuhtevägivalla kriminaaljuurdlustest. Ühest küljest toodi selle ettekandega publikuni juriidilise keele läbipääsmatu labürint, milles vägivalda kogenud naised orienteeruma peavad, teisalt said need naised oma hääle kuuldavaks teha. Teine Kasearu vägivallateemaline kunstiprojekt oli Pärnu Naiste varjupaigas 2018. aastal toimunud „Varjupaiga festival“, kus salastatud aadressiga korter oli loodud installatiivseks ruumiks. Varjupaiga elanikud aga tõmbasid selga politsei vormirõivastuse ning nii pöörasid võimuvahekorra enda kasuks.
Artishoki biennaali performance oli Kasearu sõnul seotud mitme valdkonnaga, sh sisejulgeoleku ja justiitsministeeriumiga. See on tõsi, et Eestis on perevägivald sisejulgeoleku probleem. Pooled vägivallakuritegudest pannakse toime lähedase inimese vastu ning iga kümnes kuritegu on perevägivallakuritegu. Kolmandikul juhtudest näeb vägivalda pealt laps. Õieti on statistika selline, et juba ammu oleks võinud välja kuulutada eriolukorra: politsei saab iga päev keskmiselt 40 kõne või kuriteoteadet… Olukorraga muidugi tegeletakse nii projektide, koolituste kui seadusloome tasandil. Samas pannakse avalikes aruteludes endiselt rõhku alluvaid ahistanud direktorite või lapseealist seksuaalselt ahvatlenud ühiskonnategelase kaitsekõnedele. Vägivald naiste ja laste vastu on Eestis nii normaliseeritud, et juhtumitest kuulmine või statistika lugemine ei tekita laialdast häireolukorra tunnet.
Flo Kasearu läheneb oma naistevastase vägivalla ainelistes teostes probleemile seda denormaliseeriva nurga alt. Ta ei kasuta eeroepnerlikult ahastusest nõretavat loojutustamisviisi, vaid tema kunstiline tööriistakast sisaldab hoopis mängulisemaid vahendeid — tihti koostöös nende samade naistega, kelle kogemustest jutt käib. See meetod aitab teemat värskemalt vastu võtta ja minna läbi ühiskondlikust puhvrist, kus naistevastane vägivald on tapeediks sulanud. Seda teeb ta läbivalt koos Jan Kausiga loodud raamatus „Vangerdused“.
„Õieti on statistika selline, et juba ammu oleks võinud välja kuulutada eriolukorra: politsei saab iga päev keskmiselt 40 kõne või kuriteoteadet.“
Lood „Vangerdustes“ kirjeldavad ahistavaid-vägivaldseid lähisuhteid, aga tihti mingi konksuga, teatud farsina („Oli kord üks mees, kes ei suutnud üksi magada.“). See esialgu farsina tundunud kiiks aitab meil punase niidina jälgi ajada, kuidas hargnevad kirjeldatud peres võimusuhted. Tunneme tänu humoorikale liialdusele n-ö veakoha ära. On vägivaldsed, kontrollihimulised mehed ning neid mingil moel taluvad naised. Näiteks on mees, kes ei kannata oma naise pilku ja käsib tal kodus käia langetatud silmi. Või on mees, kes kallab pesumasinasse moosi ja käsib perel koristada. Või on mees, kes hoiab oma naist õues sihikul, kuna arvab, et tolle on üle võtnud kuri välismaailm. Ent talumine ei mandu: tuleb vangerdus. See ei pruugi olla otsene vastuhakk, vaid olukord pöördub nõnda, et mehe kiiks saab talle endale saatuslikuks. Näiteks pidevalt naise peale haukunud mees muutubki koeraks ja naine annab talle konti. Naist maoks sõimanud mees sureb maohammustusse. Naist sihikul hoidnud mees pageb vaenuliku maailma eest keldrisse ja jääbki sinna roostetama. Neuroosid, mis neid mehi ahistavalt käituma panevad, võimenduvad nõnda, et neelavad mehe enda alla. Tänu sellele naine vahel pääseb, vahel on ta selleks ajaks juba lahkunud, vahel maetud.
Kuigi lugudes on kohal unenäomaailm ning osa lahendusi toimub maagilis-realistlikult, ei ole lugude stsenaariumid midagi ettekujuteldamatut. Ülal kirjeldatud tunne, et tegevus lugudes on satiiriline liialdus, tuleb hoopis Jan Kausi kergest sulest. Lausetega nagu „Tõsi, koristada talle ei meeldinud, aga selleks olidki naine ja lapsed,“ juhatab autor sisse kontrolliva võimusuhte kirjeldamist selles perekonnas. Lause on küllalt lühike ja lihtne — Kausi jutustamisstiil räägibki justkui nende agressiivsete karakterite perspektiivist, kus mehe valitsemine oma naise ja laste üle on iseenesestmõistetav. Lihtne. Millest sa aru ei saa.
Lugudes eksisteerib hermeetiline siseilm, kus mees on kehtestanud mingist oma loogikast lähtuva korra oma peres, ning perest väljapoole jäävas maailmas, nt avalikkus, sõpruskond, ämmad-aiad, näidatakse teistsugust nägu. Vägivaldsete suhete puhul võibki tunduda väljaspoolt vaadates, et kõik on okei. Sellist manipulatiivset õhustikku annavad edasi ka Kasearu joonistused. Tenniseplats, kus ühe mängija poolel on jooned nagu tavaliselt, teisel pool on läbipääsmatu joonte-reeglite rägastik. Jalgpalliväljak, kus üks värav on imepisike, teine hiiglaslik. Mänguplatsid ja lastemänguväljakud, lavad ja istekohad, mida katab suur pimeduse mull. Selline tunne, et pole võimalik võita, sest reeglid on ebaausad.
Ent unenäolised lahendused ei lahjenda psühholoogilist sõlmpunkti „Vangerduste“ lugude sees. Vägivallani viivad kiiksud väljendavad meeste neuroose, kontrollivajaduse taga on tihtipeale näiteks lapsena ise peksa saamine. Vahel tunneb vägivaldne mees ära iseenda haleduse ja tajub oma kompleksi juuri isiklikus hüljatusekogemuses, enne kui tema rusikas jõuab sihtpunkti.
