Järgmiseks, 2021. aasta Veneetsia biennaaliks kutsus Mondriaani fond Eesti tegema oma näitust Rietveldi paviljonihoones Giardinis, mis asub otse biennaali südames. Enne aga, kui eestlased majja sisse kolivad, tasub heita pilk hoone sündmusterohkesse ajalukku.
Enne Rietveldi
Kui Gerrit Rietveld 1953. aastal Hollandile rahvuspaviljoni hoonet projekteerima asus, olid Madalmaad biennaalil osalenud juba üle kolmekümne aasta. 1895. aastal alustanud Veneetsia biennaalil ei olnudki alguses rahvuspaviljone ning kogu näitus toimus Keskpaviljonis. Alles 20. sajandi alguses hakkasid riigid keskse paviljoni ümber Giardini parki oma esindushooneid rajama. Holland ostis 1916. aastal ära äsja valminud Rootsi paviljoni (arhitekt Ferdinand Boberg), mis asus mugavalt otse Keskpaviljoni kõrval – samas kohas, kus Hollandi paviljon ka praegu asub. Tänapäeval Rootsil oma paviljoni ei ole: koos Soome ja Norraga esinetakse koos Põhjamaade paviljonis, mis asub samuti Giardinis.
Juba 1930. aastatel tekkis mõte Bobergi projekteeritud paviljonihoone rekonstrueerida, kuid majanduskriisi ja teise maailmasõja tõttu selleni esialgu ei jõutud. 1953. aastal kutsuti Gerrit Rietveld koos assistendiga Veneetsiasse hindamaks paviljoni rekonstrueerimisvõimalusi. Rietveldi otsus hoone seisukorra osas oli karm: „Võttes arvesse asjaolusid oleme arvamusel, et kõige turvalisem ja pikas perspektiivis odavaim võimalus on kõik maha lammutada ja kasutada vanu ehituskive ainult vundamendiks ja tagumise seina tarbeks,“ kirjutas kuulus arhitekt oma aruandesse.
Kes oli Gerrit Rietveld?
Gerrit Rietveld ise oli tolleks ajaks 65-aastane tuntud disainer ja arhitekt. Meenutame, et Rietveld sai kuulsaks 1917. aastal asutatud rühmituse De Stijl liikmena, mille esteetiline manifest soosis abstraktsionismi, värvi, vormi ja kompositsiooni lihtsustamist algelementideni, olles sellega üks hollandi modernismile alusepanijaid. 1918. aastal valmis Rietveldi kuulus punane ja sinine tool. 1920. aastatel tutvustas Rietveld oma projekteeritud hoonetega uut modernistlikku eluviisi, kus valitseks valgus, õhk ja ruum ning mille kuulsaim näide on Schröderi maja Utrechtis.
1950. aastateks, mil hollandlased uue paviljoni rajamise peale mõtlesid, ei olnud Rietveld seega kindlasti mõni verinoor ja uut suunda esindav arhitekt. Pigem langes paviljoni projekteerimine kokku Hollandis De Stijli ja Rietveldi pärandi taasavastamisega. Pärast Veneetsia paviljonihoone valmimist sai ta tellimusi veel mitmetele kunstimajadele. Ta projekteeris ajutise näitusepaviljoni Arnhemis toimunud kunstinäituse jaoks, Amsterdamis asuva Rijksakademie voor Beeldende Kunsteni näitusesaali ja De Zonnehof näitusehalli Amersfoortis. Aasta enne oma surma, 1963, alustas Rietveld ka Rijksmuseum Vincent van Goghi projekteerimist, kuid jõudis ainult esimese visandini.