Saame tuttavaks! Rietveldi paviljon Giardinis

Kaarin Kivirähk

Järgmiseks, 2021. aasta Veneetsia biennaaliks kutsus Mondriaani fond Eesti tegema oma näitust Rietveldi paviljonihoones Giardinis, mis asub otse biennaali südames. Enne aga, kui eestlased majja sisse kolivad, tasub heita pilk hoone sündmusterohkesse ajalukku.

Enne Rietveldi

Kui Gerrit Rietveld 1953. aastal Hollandile rahvuspaviljoni hoonet projekteerima asus, olid Madalmaad biennaalil osalenud juba üle kolmekümne aasta. 1895. aastal alustanud Veneetsia biennaalil ei olnudki alguses rahvuspaviljone ning kogu näitus toimus Keskpaviljonis. Alles 20. sajandi alguses hakkasid riigid keskse paviljoni ümber Giardini parki oma esindushooneid rajama. Holland ostis 1916. aastal ära äsja valminud Rootsi paviljoni (arhitekt Ferdinand Boberg), mis asus mugavalt otse Keskpaviljoni kõrval – samas kohas, kus Hollandi paviljon ka praegu asub. Tänapäeval Rootsil oma paviljoni ei ole: koos Soome ja Norraga esinetakse koos Põhjamaade paviljonis, mis asub samuti Giardinis.

Juba 1930. aastatel tekkis mõte Bobergi projekteeritud paviljonihoone rekonstrueerida, kuid majanduskriisi ja teise maailmasõja tõttu selleni esialgu ei jõutud. 1953. aastal kutsuti Gerrit Rietveld koos assistendiga Veneetsiasse hindamaks paviljoni rekonstrueerimisvõimalusi. Rietveldi otsus hoone seisukorra osas oli karm: „Võttes arvesse asjaolusid oleme arvamusel, et kõige turvalisem ja pikas perspektiivis odavaim võimalus on kõik maha lammutada ja kasutada vanu ehituskive ainult vundamendiks ja tagumise seina tarbeks,“ kirjutas kuulus arhitekt oma aruandesse.

Kes oli Gerrit Rietveld?

Gerrit Rietveld ise oli tolleks ajaks 65-aastane tuntud disainer ja arhitekt. Meenutame, et Rietveld sai kuulsaks 1917. aastal asutatud rühmituse De Stijl liikmena, mille esteetiline manifest soosis abstraktsionismi, värvi, vormi ja kompositsiooni lihtsustamist algelementideni, olles sellega üks hollandi modernismile alusepanijaid. 1918. aastal valmis Rietveldi kuulus punane ja sinine tool. 1920. aastatel tutvustas Rietveld oma projekteeritud hoonetega uut modernistlikku eluviisi, kus valitseks valgus, õhk ja ruum ning mille kuulsaim näide on Schröderi maja Utrechtis.

1950. aastateks, mil hollandlased uue paviljoni rajamise peale mõtlesid, ei olnud Rietveld seega kindlasti mõni verinoor ja uut suunda esindav arhitekt. Pigem langes paviljoni projekteerimine kokku Hollandis De Stijli ja Rietveldi pärandi taasavastamisega. Pärast Veneetsia paviljonihoone valmimist sai ta tellimusi veel mitmetele kunstimajadele. Ta projekteeris ajutise näitusepaviljoni Arnhemis toimunud kunstinäituse jaoks, Amsterdamis asuva Rijksakademie voor Beeldende Kunsteni näitusesaali ja De Zonnehof näitusehalli Amersfoortis. Aasta enne oma surma, 1963, alustas Rietveld ka Rijksmuseum Vincent van Goghi projekteerimist, kuid jõudis ainult esimese visandini.

Hollandi paviljon aastal 2019. Foto: Gerrit Schreurs

Kõige ilusam ruum

Kõigis neis hoonetes, nagu ka Veneetsia paviljonis, otsis Gerrit Rietveld lihtsaid lahendusi, sise- ja välisruumi dialoogi ja soosis valguse kasutamist ühe olulise elemendina. Itaalia ehitaja, kes Hollandi paviljoni rajamist läbi viis, kirjeldas valmivat hoonet kui „erakordselt kaunist, ilusaimat kõigist teistest paviljonidest“. Ülistavaid sõnu on näitusemaja kohta kasutanud ka teised. 1995. aastal välja antud Rietveldi paviljoni raamatu pealkiri on „Kõige ilusam ruum, mida ma tean“. Arhitekt Wessel de Jonge nimetas 1995. aastal äsja renoveeritud hoonet „Hollandi selguse monumendiks“.

1954. aastal valminud paviljonihoone sisemust saab jagada kolmeks: väike ruum kohe sissepääsuavas, keskmise suurusega ruum uksest vasakul ja peamine tuba tagumises otsas. 8-meetri kõrgune lagi ei ole seintega ühendatud, mistõttu jääb mulje avarusest ja võimalik on kõiki kolme tuba tajuda ühena.

Vaatamata suurepärasele tagasisidele hakkasid aegade möödudes paviljoniga ilmnema erinevad probleemid. Ka Veneetsia looduslik keskkond on juba selline, et niiskus, sagedased üleujutused ja vihm lagundavad maju oluliselt kiiremini kui tavaolukorras. 1990. aastate alguseks oli maja seisukord juba nii katastroofiline, et arhitekt Maria Caterina Redini hoolsal juhtimisel alustati renoveerimistöid. Lisaks niiskuse tekitatud kahjude kõrvaldamisele lisati hoonesse ka kaasaegset tehnilist võimekust. Samuti tegeleti Rietveldi nii palavalt armastatud valguse tekitatud probleemidega. Nimelt oli idealistist arhitekt kavatsenud paviljonis lasta paista vaid päevavalgusel. Ometi on ka Veneetsias palju vihmaseid päevi ning teadupärast pole ka otsene tugev päikesevalgus kunstiteostele kuigi hea. 1995. aastal avati uuenenud paviljonihoone suurte juubelduste saatel uuesti ning Hollandi esindusnäitused Giardinis võisid jätkuda.

28 näitust

Kokku on aastani 2019 Rietveldi paviljonis toimunud 28 Hollandi esindusnäitust. Mondriaani fondi juht Eelco van der Lingen on pressiteates, miks otsustati 2021. aastal paviljonihoone kasutamisest loobuda, toonud välja, et hoone ajalugu ja kuulus arhitekt mõjutavad kunstnikke tihtipeale (liigagi) palju. Tõepoolest, kui meenutada projekte, mis mõnel eelneval aastal Hollandit on esindanud, siis on tihti hoone ajalugu ja Rietveldi pärand ühe lähtepunktina välja toodud.

Eelmisel, 58. Veneetsia biennaalil oli Hollandi paviljonis Remy Jungermani ja Iris Kensmili näitus „The Measurement of Presence“. Kensmili kunstnikupositsioon lähtub „mälestuse maalimisest“ ja mustanahaliste naiskunstnike, filosoofide, aktivistide ja muusikute nähtavale toomisest ning mõlemad kunstnikud lootsid paviljoniga luua „post-rahvusliku esindusnäituse“. Näitusekontseptsiooni kirjeldus juhib tähelepanu paviljoni arhitektuurile kui näituse ühele lähtepunktile ja viitab modernismipärandiga suhestumisele. The Guardiani kunstikriitik Adrian Searle mainis rahvuspaviljonidest kokkuvõtet tehes: „Hollandi paviljon rippus lootusetult Mondriani utoopia pärandi küljes.“

Hollandi paviljon 2013. aastal

Kuigi 2019. aasta näitus austas Rietveldi ideid nii palju, et hoone sisearhitektuuri ei muudetud sugugi, siis varasemalt on tulnud ette ka olukordi, kus paviljoni arhitektuuriga on mõnevõrra mängitud.

Näiteks Mark Manders kleepis 55. Veneetsia biennaalil 2013. aastal näitusega „Room with Broken Sentence“ paviljoni klaasuksed täis ajalehe- ja raamatuväljalõikeid. 2011. aasta näitusel „Opera Aperta/Loose Work“ muudeti paviljonihoone ajutiselt teatrimajaks ja etendati seal ooperit. Mõnevõrra on tegutsetud paviljonihoonest väljaspool, näiteks kaasnes Mark Mandersi näitusega satelliit Veneetsia supermarketis.

52. Veneetsia biennaalil aastal 2007 tegeles kunstnik Aernout Milk näitusel „Citizens and subjects“ kodanike poliitilisuse ja turvalisuse teemadega ning kataloogi asemel ilmus kriitiliste tekstidega varustatud artiklikogumik, mis küsis, kuidas saaksid kunstnikud reageerida ühiskonnas toimuvale. 2005. aastal eksponeeriti Hollandi paviljonis De Rijke De Rooij kunstnikeduo videoteost „Mandarin Ducks“, mis musta komöödia vormis kommenteeris 21. sajandi alguse neoliberaalset maailma. Näituse valis Artforumi ajakiri üheks 2005. aasta parimaks rahvuspaviljoniks.

2015. aastal mõtestas inimeksistentsi ja elu alustalasid Herman de Vries näitusega „To Be All Ways To Be“, eksponeerides Veneetsiast leitud taimi ja loodusest leitud objekte.

Niisiis on lisaks modernismile Rietveldi paviljoni seinad näinud kunsti kõikvõimalikel teemadel nagu ühele korralikule näitusemajale kohane. On oluline tunda Eesti järgmise aasta paviljoni ajalugu ja mõista sellega kaasnevaid tähenduskihte. Teisalt on Holland kutsunud Eesti oma hoone eest hoolt kandma just meie kunsti värskuse ja eksperimentaalsuse tõttu. Ootame kõik põnevusega, millises vormis see olema saab.

Kasutatud allikad:
Wessel de Jonge. A Monument of Dutch Clarity 
Pieter Singelenberg. Space, light and art 

EAS Logo
Toeta meid