Näituse kirjelduses mainisid, et töötasid maskuliinse arhitektuuriga. Mida see täpsemalt tähendab?
Kuigi mind väga huvitab arhitektuur, on see mõnes mõttes lämmatav, sest see on maskuliinne formaat. Tunnen, et mul on vabadus olla rohkem naine looduses kui arhitektuurses maailmas. Siia näitusele leidsin vaid ühe naisfotograafi tööd ja kujutatud hoonete arhitektid on ülekaalukalt mehed. Ajad olid lihtsalt sellised. Üldistus, mida ma julgeksin siiski teha, on see, et arhitektuurifotograafias on esiplaanil mees ja siseruumis dokumenteeritakse naist ning tihti kasutatakse selleks skulptuuri naise kehast.
„Kuigi mind väga huvitab arhitektuur, on see mõnes mõttes lämmatav, sest see on maskuliinne formaat.“
Milliste silmadega vaatad kaasaegset arhitektuuri?
Minul kui arhitektuuri vaatajal on sellega armastamise-vihkamise suhe. Ühest küljest ma näen arhitektuuri kui skulptuuri või sümbolit, mis esitab mälestuste ja tuleviku projektsioone. Teisest küljest on sellel ka kindel praktiline funktsioon. Ise olen kindlasti pigem Bachelardi ruumipoeetika austaja. Leian seda aga aina vähem kaasaegses arhitektuuris, kus neoliberalistlikud arhitektuuri tootmise ja tarbimise jooned on jõuliselt esiplaanil. Arhitektuuri ja arhitektuurifotograafiat iseloomustab aina enam produktistumine. Väga palju on vormipõhist idealiseerimist, sellise Zaha Hadidi kultuse osas olen väga ettevaatlik. Eestis tundub lääneliku linnaruumi kuvandi loomine – ajaloo ümberkirjutamine hetkel prioriteet.
Maikuus on KKEKi ajakirjas fookuseks toidukultuur, kas siin näitusel juhuslikult on samuti sellele tähelepanu pööratud?
Ei, selle peale ma tõesti ei mõelnud (naerab). Aga võin öelda seda, et loodus ja taimed on minu elus aina enam kohal. Ilmselt läbi selle, et Brüsselis elamine on hästi intensiivne urbanistlik kogemus ja kunstlikus keskkonnas elamine tõukab mind mõtlema üha rohkem Hiiumaa peale. Kuigi kunsti- ja kultuurelu Belgias on super, ei saa seda öelda toidu või looduse kohta. See on väga kaugele liikunud sellest, mis on loomulik. Toidul on teine energeetiline laetus võrreldes sellega, mida leiab Eestist. See tooraine on värske ja päris. Mitte miski ei tee mind õnnelikumaks kui see, et saan hommikul ärgates teha kortslehe-vaarikalehe teed, nurmenukke salati sisse, kuusevõrseid võileiva peale. Ma olen mõelnud, kuidas seda tõmmet oma praktikaga ühildada, aga ma ei ole sellele lahendust leidnud. Võib-olla on see okei.