Sel nädalal: Ingel Vaikla kureeritud näitus „Võimu vaatlus“ Arhitektuurimuuseumis

Marika Agu

Ingel Vaikla alustab sel suvel Brüsseli kunstikeskuses Wiels residentuuri ja ühtlasi omandab Belgias Pxl-Mad/UHasselti ülikoolis praktikapõhist doktorikraadi, mis ühendab akadeemilise uurimistöö poeetilise kujutamisviisidega. Eelmisel nädalal avas kunstnik Rotermanni Soolalaos näituse „Võimu vaatlus“, kus saab näha Eesti Arhitektuurimuuseumi kullafondist pärit fotosid ja muuhulgas Paul Kuimeti, Deimantas Narkevičiuse, Harun Farocki teoseid. Kohtusime Ingliga Arhitektuurimuuseumis, et rääkida vastavatud näituse tagamaadest.

*

Kirjelda palun oma lähteülesannet. Mida sa arhitektuurimuuseumi fotokogus tegid?

Huvi arhiividega töötamise vastu oli mul juba varem ning oma praktikas olen käsitlenud arhitektuuri representatsiooni ja arhitektuuri kasutaja vahelisi suheteid. Tegemist on väga laetud temaatikaga. Muuseumi arhiivis avaldub Eesti riigi kollektiivne mälu läbi arhitektuuri. Näitusega tööle asudes oli mul meeletu hulk fotosid läbi vaadata ja nii arhiiviga töötamise protsess kui lõpptulemus viitavad Aby Warburgi „Mnemosyne’i atlasele“, kus eri teemad voolavad ühelt tahvlilt teisele.

Jäneda sovhoostehnikumi aula. Foto: Erich Tarkpea, 1974 (orig: Eesti Filmiarhiiv).

Kui kaua näituse eeltöö aega võttis?

Mõte valgete kinnastega 30 000 fotot käsitsi läbi vaadata oli väga võluv, aga ühel hetkel sain aru, et see on tohutult aeganõudev. Kuna fotod on arhiveeritud tähestiku järjekorras aadresside järgi, siis kindlasti oli ka sellel on oma mõju, kuidas ma arhiivi lugesin ja milliseid fotosid ma sealt lõpuks välja tõstsin. Ühel hetkel sain materjalid kõvaketta peale ja siis läks töö palju kiiremini. Läbivaatamine võttis umbes kolm kuud.

„Mõte valgete kinnastega 30 000 fotot käsitsi läbi vaadata oli väga võluv.“

Millistel põhimõtetel sa arhiiviga töötasid — kas otsisid midagi konkreetset, painutasid arhiivi oma huvide järgi või lasid tervikul ennast kanda?

Ma andsin endale võimaluse üllatuda ja läheneda fotodele avatud silmade ja südamega, kuigi paratamatult on mul juba eelnev modernistliku arhitektuuri huvi sisse juurdunud. Sellises mahus fotosid läbi vaadata oli minu jaoks uus kogemus. Mul ei olnud konkreetset punkti, millest lähtudes hakkan valikut tegema. Protsessi käigus mõistsin, et igat fotot lõpuni analüüsides väga kaugele ei jõua. Pidin treenima „hea foto“ äratundmist ja hakkama ka enda esmamuljet usaldama. Sellist intuitsiooni ma projekti jooksul kõige jõulisemalt arendasingi. Lõpuks koorus valikust välja võimu temaatika.

W.S. Stavenhagen, Paide lossivaremed. Repro (Eesti Arhitektuurimuuseum).

Kuidas võim nendel fotodel väljendub?

Minu jaoks väljendub võim läbi nelja paralleeli – arhitektuur ise on poliitika, religiooni, filosoofiliste ideede manifestatsioon. Seejärel rakendab võimu fotograaf, oma subjektiivsete valikutega. Kolmas küsimus, millega ma enda loomingus alati tegelen on see, et mis on minu kui autori võim, kuidas teha jõuliseid otsuseid ja valikud võimalikult läbipaistvalt. Eriti kui ma tegelen pealtnäha vägagi objektiivse ja nö dokumentaalse meediumiga, lähtun ma siiski väga konkreetsetest otsustest materjali rekontekstualiseerides. Ning viimaks on publiku võim, pilgu võim, kuidas näituse külastaja fotot vaatab ja mida sealt leiab.

Sinu jutust saan aru, et võim ei ole konkreetne objekt, vaid pigem teadvustamisaste või mingit sorti vaheaine. 

Arhitektuurne hoone võib olla ka väga konkreetselt manifesteerunud võim. Tuues Nõukogude arhitektuurist näiteks Linnahalli – see hoone paljudele ei meeldi, aga ma ei usu, et me räägime sellelt pinnalt, kas see on hea või halb arhitektuur. Kui see ei meeldi, siis tõenäoliselt sellepärast, mida see sümboliseerib.

EKP rajoonikomitee hoone Tallinnas. Foto: Johannes Külmet, september 1976 (Eesti Arhitektuurimuuseum).

Näituse kirjelduses mainisid, et töötasid maskuliinse arhitektuuriga. Mida see täpsemalt tähendab?

Kuigi mind väga huvitab arhitektuur, on see mõnes mõttes lämmatav, sest see on maskuliinne formaat. Tunnen, et mul on vabadus olla rohkem naine looduses kui arhitektuurses maailmas. Siia näitusele leidsin vaid ühe naisfotograafi tööd ja kujutatud hoonete arhitektid on ülekaalukalt mehed. Ajad olid lihtsalt sellised. Üldistus, mida ma julgeksin siiski teha, on see, et arhitektuurifotograafias on esiplaanil mees ja siseruumis dokumenteeritakse naist ning tihti kasutatakse selleks skulptuuri naise kehast.

„Kuigi mind väga huvitab arhitektuur, on see mõnes mõttes lämmatav, sest see on maskuliinne formaat.“

Milliste silmadega vaatad kaasaegset arhitektuuri?

Minul kui arhitektuuri vaatajal on sellega armastamise-vihkamise suhe. Ühest küljest ma näen arhitektuuri kui skulptuuri või sümbolit, mis esitab mälestuste ja tuleviku projektsioone. Teisest küljest on sellel ka kindel praktiline funktsioon. Ise olen kindlasti pigem Bachelardi ruumipoeetika austaja. Leian seda aga aina vähem kaasaegses arhitektuuris, kus neoliberalistlikud arhitektuuri tootmise ja tarbimise jooned on jõuliselt esiplaanil. Arhitektuuri ja arhitektuurifotograafiat iseloomustab aina enam produktistumine. Väga palju on vormipõhist idealiseerimist, sellise Zaha Hadidi kultuse osas olen väga ettevaatlik. Eestis tundub lääneliku linnaruumi kuvandi loomine – ajaloo ümberkirjutamine hetkel prioriteet.

Maikuus on KKEKi ajakirjas fookuseks toidukultuur, kas siin näitusel juhuslikult on samuti sellele tähelepanu pööratud?

Ei, selle peale ma tõesti ei mõelnud (naerab). Aga võin öelda seda, et loodus ja taimed on minu elus aina enam kohal. Ilmselt läbi selle, et Brüsselis elamine on hästi intensiivne urbanistlik kogemus ja kunstlikus keskkonnas elamine tõukab mind mõtlema üha rohkem Hiiumaa peale. Kuigi kunsti- ja kultuurelu Belgias on super, ei saa seda öelda toidu või looduse kohta. See on väga kaugele liikunud sellest, mis on loomulik. Toidul on teine energeetiline laetus võrreldes sellega, mida leiab Eestist. See tooraine on värske ja päris. Mitte miski ei tee mind õnnelikumaks kui see, et saan hommikul ärgates teha kortslehe-vaarikalehe teed, nurmenukke salati sisse, kuusevõrseid võileiva peale. Ma olen mõelnud, kuidas seda tõmmet oma praktikaga ühildada, aga ma ei ole sellele lahendust leidnud. Võib-olla on see okei.

 

EAS Logo