Neljapäeval avatakse Eesti Kaevandusmuuseumis näitus „Kohanemine kahanemisega“, mis jääb lahti kogu suveks. Lisaks kunstiteostele kutsub näitus üles avastama Kaevandusmuuseumi suurt territooriumi ja Ida-Virumaa maastikke. Tegime juttu näituse kuraatori Francisco Martineze ja kahe osaleva kunstniku, Laura Kuuse ja Darja Popolitovaga, kes mõlemad on näitusele teinud uued teosed.

*

Francisco, kas sa räägiksid natuke, millest see näitus sündis? Sa oled antropoloog ja töötad Tallinna Ülikoolis — kust tuli idee teha Ida-Virumaal kaasaegse kunsti näitus?

Idee kangelaslikust antropoloogist, kes rändab kaugetele maadele ja kirjeldab isoleeritud pärismaalaste tarkuseid, on iganenud. Tänapäeval peame me etnogaafilise uurimuse tegemiseks otsima uusi koostöö- ja katsetamise vorme. Et püüda saada aru, mis toimub Ida-Virumaal, olen ma töötanud koos erinevate professionaaalidega, kellel vaatamata antropoloogilise tausta puudumisele on olnud võimalik luua ääretult väärtuslikku analüütilist teadmist.

Selle näituse jaoks olid kümme Eesti kunstnikku ise teadmiste tekitajad, külastades erinevaid paiku Ida-Virumaal, veetes seal aega, rääkides inimestega, jälgides erinevaid asju. Tulemusena ei toimi loodud kunstiteosed mitte lihtsalt kontseptuaalsete või esteetiliste objektidena, vaid nad on ka analüütilised artefaktid. Sellegipoolest ei ole see näitus ainult Ida-Virumaast, vaid mõtestab ka seda, mida tähendab kahanemises olemine — kahanemine on ju väga konkreetne inimlik ja ökoloogiline omadus. Samamoodi ei kasuta me näitust ainult selleks, et uurimistulemusi kommunikeerida, vaid ka selleks, et algatada arutelu ja uurida reaktsioone, mida need teosed võivad esile tuua.

See ei ole tavapärane näitus: sellel on antropoloogiline ambitsioon, see põhineb uurimuslikel koostöödel ja see toimub eramuuseumis, mis tavaliselt ei korralda kunstiprojekte. Seega on siin palju rohkem riske kui tavalisel näitusel, nii et ootame osalejatelt avatud meelt ja mõistvat suhtumist.

Laura, sinu uus fotoseeria „Müüa/Vacant/ Продается“, mis näituse jaoks valmis, on pildistatud Kohtla-Järvel müügil olevates korterites. Kust tuli idee, millest see räägib?

Koreograaf Üüve-Lydia Toompere on neil piltidel kinnisvaraagent, kes annab endast parima, et kortereid müüa. Lokatsioonide valikul võtsin aluseks endiste kaevandusalade kaardi. See osa Eesti territooriumist on seest tühjaks kaevatud. Osalesin viimase aasta jooksul Francisco uurimisprojektis Tallinna Ülikoolis dokumentalistina. Nii sain jälgida ka protsessi, mille käigus kahanevate linnade osadele elanikele antakse nende praeguse korteri vastu parem, et pooltühjad majad täiesti tühjendada ning lammutada.

Ma olen siin kõrvaltvaataja, kuid mulle tundub, et osa kodanikuks olemisest on soov kaasa mõelda ja tunda ning esitada koos küsimusi endiste kaevandusalade tuleviku kohta. Kõik põlevkivi kaevandamisega seotu on osa Eesti rahvuslikust identiteedist. Seda teemat puudutades tuleb arvestada rünnakutega, mis on seotud inimeste töökohtadega ja energeetilise julgeolekuga. Tegelikult on põlevkivi müüt suures osas üleval hoitud teatud huvigruppide poolt, kellele on kasulik seda müüti säilitada.

Fotoseeria saab osaks endise kaevanduse bürooruumide sisustusest. Soovin sobitada tänased vaated kohalikele müügis olevatele korteritele neisse ruumidesse, kust juhiti, arvutati ja planeeriti aastatel 1937–2001 protsesse, mis on tänase olukorrani viinud.

Ja Darja, sulle sama küsimus. Sinu näitusetöö räägib Ida-Virumaa hübriidsest identiteedist. Kirjelda palun natuke lähemalt, mida oodata.

Uus videoinstallatsioon „ЭСТИМА КОДУМА“ puudutab keelepingete teemat Eestis. Video ja objektid loovad keskkonna, kus kaval nõid Seraphita teostab rituaali, et kuulda, kuidas Ida-Viru piirkond tulevikus kõlama hakkab. Kutsun vaatajat tajuma eesti idioomide vahepealset ja hägust territooriumi, mis on pärit nn „veneesti“ keelest.

Jah, omal kombel on see austusavaldus piirkonnale, kus ise olen üles kasvanud. Au andmine sellele olukorrale, milles leidsid ennast mitu põlvkonda inimesi. See on ülemineku-olukord, mis on sujuv ja käänuline tee venekeelsest keskkonnast eestikeelsesse, Ida-Viru piirkonnast Tallinna, välismaalase passi omanikust eesti passi omanikuks.

Loomulikult võib samamoodi juhtuda ka eestlasega, kes kolib Ida-Virumaale, kus teda peetakse vähemuseks.

Mida tähendavad kultuurihõõrdumised keele jaoks?Ja mis ohtusid ja eeliseid sellised olukorrad pakuvad? Eesti on küll väike, aga samas tundub, et siin leidub palju kirjuid inimnarratiive. Kuidas suhtuda sellesse, mis ei allu keele sobivuse või puhtuse mõistele? Kuidas inimesed reageeriksid, kui ma looksin keelelise „koletise“, millele annan õiguse elada? Kõike seda soovingi oma tööga uurida ning seejuures viidata eesti ja vene keele vastastikusele mõjule loomulikus arenguprotsessis.

Lõpetuseks: mis on teie lemmikpaik Ida-Virumaal?

Francisco: Ro-ro klubi Narvas (ideaalis tahaks seal süüa hatšapurit Mimino trahterist ja juua Purtse õlut).

Laura: Mummussaare rand (asub Sillamäe ja Udria vahel). See on maagiline paik, kus liival kasvavad ronitaimed, kibuvits, männipuud, ning lamavad hiiglaslikud siledad graniitkivid koos erksinise saviga.

Darja: Sillamäe linna avalik ruum, Aidu karjäär ja Peipsi järve põhjarannik.