„Sel nädalal“ on rubriik, mis küsib kolm küsimust mõne selle nädala kunstisündmuse tegijalt.
Avad reedel, 08.11 Tartu Kunstimuuseumis isikunäituse „Kõrgepinge“. Tegu on „Noor Tartu“ sarja näitusega – kas valmistusidki spetsiifiliselt Tartu kunstimuuseumiks või oli sul näituse idee juba enne peas?
„Kõrgepinge“ näituse idee on tiksunud peas juba varasemalt ja „Noor Tartu“ konkursi näituste sari tundus selle idee realiseerimiseks väga hea võimalus. Kogu näituse terviklahendus on ühtseks tervikuks vormunud viimaste kuude jooksul väga toetavas koostöös näituse kuraatori Indrek Grigoriga.
Liigud lõuendilt ruumi ja kaasad maaliinstallatsiooni ka valgust ja heli. Mis sind sellises tööviisis inspireerib? Mis sa arvad, miks laiemalt on noorema põlvkonna maalikunstnikele omane lõuendilt ruumi liikuda?
Vormi käsitlemine on paelunud kunstnikke juba aastasadu ning on loomulik, et uued põlvkonnad püüavad vormi piire laiendada. Minu eesmärgiks ei ole niivõrd visuaalse naudingu pakkumine maaliformaadis kunstiteose kaudu, kuivõrd tekitada vaatajas laiemat emotsiooni, kaasates selleks ka muid meeli peale nägemise. Lähtuvalt näituse ideest oli minu eesmärgiks luua „laetud“ ruum, kus peategelaseks on maalid ja nende täiendava osana otsustasin kasutada heli ja valgust, et haarata vaataja meeled täielikult. Ma arvan, et tänu noorema põlvkonna maalikunstnikele, kes on maali meediumi sisesed küsimused juba uurimise alla võtnud, on uks maalikunsti meediumi kaasajastamise vahel lahti löödud ning seeläbi on ka maalikunsti traditsiooniline mõiste taas rekonstrueeritud. See rada oli vaja läbi käia ja ma usun, et tänaseks on lõuendilt ruumi liikumine uus normaalsus. Ma tunnen, et selline lähenemine annab rohkem vabadust ja mänguruumi, sest kui kontseptsioon nõuab rohkem kui lõuendi pind võimaldab kanda, siis tulebki sealt väljuda ja polegi vaja ennast mingis mõttes formaati suruda.
Kirjutad näituse tutvustuses, et see keskendub intensiivsetele meeleseisunditele. Mulle tundub, et selline seisund on omane praeguse infoühiskonnale, kus ühelt poolt näeme iga päev üsna radikaalseid poliitilisi sõnavõtte ja teisalt on meelte intensiivistamine omane ka sotsiaalmeedia FOMO-kultuurile. Kas sa oma teostes mõtled ka sellistele sotsiaalsetele aspektidele ning kas abstraktne maal saab sinu meelest olla poliitiline?
Abstraktse maalilaadi laiemat taju vaatajas saab alati mõjutada teose loo ehk kontseptsiooni lahtiseletamisega, kuid minu eesmärk on rohkem mängida vaatajate tajude ja meeltega üldiselt, mitte aga poliitiliste või sotsiaalste märksõnade sidumisega teose taustaloole. Viimased võivad vaatajas tekitada erisuunalisi emotsioone vastavalt ühiskonnas valitsevatele suundumustele, kuid minu soov on hoida vaataja emotsioon puhaste baastajude tasemel, mitte mõjutada seda päevapoliitiliste märksõnade ning neist tulenevate emotsioonidega.