Alates eelmisest aastast juhib Narva Muuseumi Kunstigaleriid Rael Artel. Sel nädalal avaneb seal tema esimene kuraatorinäitus „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?“
Kaarin Kivirähk: Avad oma esimese näituse Narva muuseumi galeriis. Palju õnne! Miks otsustasid alustada just sellise pealkirjaga näitusega?
Rael Artel: Aitäh! Asusin tööle pisut rohkem kui pool aastat tagasi ja mul oli päris palju aega mõelda, mida ka kuidas Narva Muuseumi Kunstigaleriis näidata. Esimest näitust uues ruumis, uues asutuses olen alati tahtnud käsitleda kui märgilist, kui ühe suurema loo avaakordi. Hakkasin näituseprogrammi kui sidusa ja mõtestatud terviku peale esmakordselt mõtlema Tartus 2006. aastal, kui avasin seal oma projektiruumi.
Nüüd, jälle üle mitme aasta muuseumis olles ja avanäitusele mõeldes tundus, et ma olen selle sobiva avalöögi juba ühe korra leiutanud alustades oma näituseprogrammi Tartu Kunstimuuseumis 2014. aastal. Toonane näitus, mis samuti kandis nime „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” tegeles küsimustega, mis olid tol hetkel mu ees laual ja aktuaalsed. Ka sel korral olen ette võtnud teemad, mis Kunstigalerii tegevuse peale mõeldes ette kerkivad. Aga mitte ainult. Minu jaoks on Narva äärmiselt huvitav paik, nii poliitiliselt, kultuuriliselt, linnaehituslikus mõttes, igas plaanis tegelikult. Tahan selle näituse kaudu ka Narvat kui konteksti paremini mõista.
Millest lähtusid kunstnike kutsumisel ja teoste valikul? Kas näitusel on ka uusi teoseid, räägi neist. Või kui uusi teoseid pole, siis ehk mõnest muust tähelepanuväärsemast teoses, mida tahaksid esile tuua.
Lähtusin eelkõige näituse kontseptsioonist, samuti soovin näidata teoseid, mis võiksid Narvas ja Ida-Virumaal kõnetada. Soovin kujundada Kunstigaleriist kohta, kus külastaja saab osa professionaalsest kunstist, nii kaasaegsest kui pärandist. Uusi teoseid n-ö nullist, algusega ideetasandilt sellele näitusele tellitud pole. Ettevalmistusaeg oli selleks liiga lühike.
Samas toodan uuesti (esmakordselt tegin seda Tartu Kunstimuuseumis toimunud näituse tarvis) Norra kunstniku Toril Johennesseni teose „Transtsendentaalne füüsika”. See esmapilgul arusaamatu vormi ja funktsiooniga hiiglaslik valge objekt dikteerib külastaja liikumistrajektoori ja ärgitab aimama, millega võiks olla tegemist. Ei, tegu pole geomeetrilise abstraktsionismiga, vaid vägagi kohaspetsiifilise, otseselt kunstigalerii arhitektuurist lähtuva teosega. Nimelt on kunstnik mõõdistanud kõik hoone uksed-aknad-trepid ja arvutanud välja absoluutselt kõige suurema võimaliku objekti, mis ühes tükis näitusesaali mahub.
See institutsioonikriitiline žest on range mõõtmise, hoolika katsetamise, eri võimaluste läbikaalumise ja kainete arvutuste tulemus. Ühelt poolt teeb „Transtsendentaalne füüsika” vaatajale nähtavaks kunstigalerii näitusesaali piirid ja arhitektuurilised omadused, teisalt aga viskab õhku küsimuse, millised on selle näituseasutuse intellektuaalsed ja loomingulised piirid. Kui see valge kehand annab ettekujutuse muuseumi füüsilistest mõõtmetest, siis milleks peaks vaataja sisulises plaanis valmis olema? Milline on intellektuaalselt ja emotsionaalselt suurim objekt, mis siia ruumi mahub?
Sa kirjutad näituse tutvustuses, et Narva asub eemal keskusest ja glamuurist. Aga mina lugesin eile uudistest, et Ida-Virumaa eesotsas Narva ja veelgi täpsemalt, Narva muuseumi uuenenud ekspositsiooniga plaanib tõusta turistide seas populaarsuselt teiseks sihtkohaks Eestis. Kas tunnetad ka ise Narvas toimuvaid ja lähiaastatel ees ootavaid suuri arenguid? Kuidas saaks galerii seda potentsiaali ära kasutada?
Loomulikult on Narva muutumas Eesti inimese teadvuses justkui uueks kohaks, kuhu mõnusalt suvel vabaõhulavastusele sõita, aga ega paraku see uudis, mida sa lugesid, Narvat kudagi Tallinnale või Peterburile lähemale ei too. See linn jääb ikka nende kahe vahele, üsna kaugele mõlemast. Huvi selle piirkonna vastu on kasvanud ning arvan, et õigustatult. Ongi kummaline, et üks Eesti piirkond nii teadvusest välja on olnud tõrjutud, seda tegelikult igal tasemel — kui poliitikutel pole huvi, pole ka tavainimesel. Samas on Ida-Eesti regioonis palju huvitavat ning vaatamisväärset, rannapuhkuse- ja varemeturismi võimalusi.
Kunstigalerii plaanib loomulikult seda kasvavat huvi ära kasutada ning olla kohaks, mida iga linna sattunud inimene, olgu siis Eesti või Peterburi turist, Narva vanalinna piirkonnas külastama peaks. Samas olen teadvustanud, et meie kõige arvukam külastajagrupp on lasteaiad ja kooliõpilased. Kunstigalerii on nende jaoks kohaks, kus esimene kunstikogemus saadakse. Kunstigalerii võiks olla paik, kus Narva ja Ida-Virumaa inimene, olgu siis laps või täiskasvanu, võiks kvaliteetset kunstinäitust vaadata. Olen seni Kunstigaleriist mõelnud kui laiapõhjalise programmiga näitusepaigast, mis esitleb nii kunstipärandit kui ka kaasaegset kunsti, mis on osaleb aktiivselt ja sisukalt Eesti kunstielus, mis panustab mitmekülgselt regiooni üldhariduskoolide kunsti- ja muuseumiharidusse. Eks näis, kuidas need plaanid töös rakenduvad, olen ju alles selle teekonna alguses. Soovige meile edu ja tulge Narva näitust vaatama!