Sel nädalal: Reeli Kõivu kureeritud monumentaalmaali näitus avaneb EKA galeriis

Kaarin Kivirähk

EKA galeriis avaneb 8. oktoobril EKA muuseumi näitus „Nähtamatu monumentaalmaal“, kus saab näha aastatel 1962 – 1995 tudengite tehtud monumentaalteoseid ja nende kavandeid. Küsisime kolm küsimust näituse kuraatorilt ja muuseumi juhilt Reeli Kõivult. 

 

Mis on huvitavamad teosed, mida näitusel näha saab?

Näitus on olnud hea võimalus tuua varjust välja neid kunstnikke, kes praegu on tundmatud. Näiteks Valentin Vaher, kelle teose fragment on ka näitusega kaasneval kataloogil. Tema fresko oli üks vähestest EKA Tartu mnt maja seinalt kaasa võetud monumentaalmaalidest. Paljude vanade ekalaste mälus on see teos märgilise tähendusega. Rääkides suurtest nimedest, siis on esindatud näiteks Tiit Pääsuke, Peeter Mudist, Jüri Kask. Kase puhul saame näidata erakordselt põnevaid tudengiaegseid töid, mida ta on oma kodus alles hoidnud. Ta on meenutanud, et joonistamise hinne oli tal koolis kaks, kuid tal õnnestus ikkagi lõpetada ja enda juurde jääda. Tänapäeva pilguga vaadates on need kooliaegsed tööd muidugi imelised. Kaarel Kurismaa tegi lõputööna kujunduse Viru Hotelli grillbaari, sama tegi ka Merike Peil (Vasul), nii et on võimalik võrrelda eri lahendusi, mis küll kumbki ei realiseerunud. Kurismaa abstraktne värviküllane väga intensiivne ruum oli erakordselt põnev lahendus. 

Valentin Vaher. Tsirkus. 1981. Fresko. EKA Tartu maantee majast lammutamise eel eemaldatud pannoo. Osa diplomitööst. EKAM

Näitus jalutas mingis mõttes ise kapi tagant välja. Heldur Lassi, kes õpetab praegu EKAs monumentaalmaali, tõi mulle narmendava kausta, öeldes, et need on teoste kavandid, mis tal vanast majast kaasa õnnestus võtta. Olin seotud Dolores Hoffmanni Rahu kinost eemaldatud freskopannood (1962 – 1963) tutvustava näitusega, eelmisel aastal. Paljuski oli see, et mingil hetkel valis lausa kolmandik maali õppima asunutest monumentaalmaali suuna, just Dolores Hoffmanni õpetajatöö väljund. Ta oli kirglik natuur, ise väga asjast vaimustunud ja nagu on öelnud Kai Kaljo, siis oskas nakatada selle pisikuga ka teisi.

Monumentaalmaali valdkond on Eestis olnud stigmatiseeritud, seda on peetud justkui nõukogude kunstiks. Eks on tõsi, et teosed pidid olema ideoloogilised, sest need olid mõeldud avalikesse hoonetesse. Kuid tegelikult on seda näha imevähe: kui veel 1960. aastatest leiab mõned rahutuvid ja viisnurgad, siis 1970. aastatest domineerivad ka monumentaalteostes pigem üldinimlikud teemad ja dekoratiivsed lahendused.

 

Näitus on osa EKA muuseumi programmist. Räägi veidi lähemalt, mis on EKA muuseumi roll, mis tegevused sel on?

EKA muuseum on tugiüksus, nagu ka galerii, mille keskmes on EKA ajalooline kunstikogu. Nagu ikka on muuseumi neli funktsiooni: hoida, uurida, koguda, populariseerida. Vanimad teosed muuseumi kogus on 1920. aastate kunsttööstuskooli aegadest. Arvan, et EKA muuseumi mõte võiks olla näidata EKA kunstiõpetuse ajalugu ja arengut, kuidas sai tütarlaste käsitöökoolist ja nahakunstikoolist paljusid erialasid kattev kunstikõrgkool.

Kui ma poolteist aastat tagasi EKA muuseumi selle omaaegse metoodilise fondi baasil asutasin, sain teada, et erialade lõikes on kogus üsna suured ebaühtlused. Mõni eriala on suurepäraselt kaetud, näiteks keraamika või metallikunst. Skulptuuris oli aga null tööd. Nüüd proovin seda ebaühtlust tasandada. On ka alustatud tööd MuISiga, kus on juba üle 300 EKA muuseumi säiliku, erialade järgi moodustatud alamkogusid on lausa 19. Usun, et tuleb palju põnevaid avastusi, sest läbitõstmata kogusid on hoidlas palju.

Tallinna 21. kooli fuajee Eva Jänese freskoga, umbes 1968

Mis on monumentaalmaali roll tänapäeval, kontekstis avaliku ruumi kunsti või protsendiseadusega?

Protsendikunst, mis tähendab suuremõõdulist avaliku ruumi kunsti, mis arvestab ruumi või keskkonnaga, on ju monumentaalkunstile väga sarnane kontseptsioon. Näitus võiks juhtida tähelepanu sellele, et häid teoseid võib teha mistahes meediumis, ka sellistes pika ajalooga aeganõudvates tehnikates, nagu mosaiik või fresko. Jass Kaselaan tegi näiteks hiljuti Võru Kutsehariduskeskusesse mosaiikteose. Kahjuks ei ole selliseid kunstnikke palju, kes neid tehnikaid valdaksid. EKAs õpetatakse monumentaalmaali praegu väga väikeses mahus ning uues hoones ei ole selle tegemiseks head ruumi. 1990. aastatel oli suur paradigmamuutus, tundus, et kogu maalikunst läheb prügikasti. Nüüd tundub, et kõik, mis oli enne, saab kesta samaväärselt uuega.

 

Veel samas ajakirjanumbris:
Kuhu minna & mida teha 5. – 11. oktoobril

EAS Logo