Tartus algab reedel, 12. juunil juba 11. korda toimuv tänavakunsti festival Stencibility. Küsisime sel puhul kolm küsimust selle eestvedajalt, tänavakunstnik Sirlalt, kes ütleb, et eriolukord on tänavakunstile mõjunud väga hästi.
Kaarin Kivirähk: Mis on selle aasta Stencibility festivali plaanid, mida põnevat programmis leidub?
Sirla: Sel aastal oli meil suursugune plaan teha näitus Tartu tänavakunstist ja iseseisva tänavakunsti kontseptsioonist. Me oleme 11 aastat festivali teinud, aga korralikku suurt sisenäitust pole kunagi programmis olnud, rohkem oleme fookuse pannud tänavatele joonistamisele. Aprilli alguses pidi näitus olema New Yorgis, mais Helsingis ja juunis Tartus.
Need plaanid olime eriolukorra tõttu sunnitud edasi lükkama, aga õnneks ei saa miski meil takistada tänavatele joonistamist. Meil on siiski natukene pisikesem näitus ikkagi programmis – kleepsunäitus „Släp!“, mis on kleepsudega pealaest jalatallani kaetud kaubik, mille sisse on ehitatud galeriiruum ja kus näitus muutub igal aastal.
Praegu oleme ka Hooandjas, kus kogume toetust projektile „Kutsu tänavakunstnik oma linna“, kus kõik toetajad saavad anda meile soovitusi, mis linnadesse võiksime sel aastal tulla joonistama. Samal ajal valmistame edasi oma suurt näituseprojekti, et järgmisel aastal maailma suurlinnu vallutada, lisades New Yorgile ja Helsingile ülejärgmisel aastal Berliini, Amsterdami ja Porto. Palju ettevalmistusi on juba näitusetuuriks tehtud, näiteks veebilehekülg www.tartustreetart.com, mida soovitan vaadata.
Tartu tänavakunsti zines kirjeldab Sorro, et pooled Tartu tänavakunstnikud on väikeste lastega emad. See on lahe kontrast, sest tänavakunstniku stereotüüp on ju ikka noor vihane kapuutsiga mees. Milliseid stereotüüpe te Stencibilityga veel murda soovite?
Mulle väga meeldib see kontrast, mis tekib tänavakunstnike ümber – mingis mõttes on nad tõesti noored vihased kapuutsiga mehed – rikuvad seadust, varjavad oma nägu ja identiteeti, tegutsevad salaja, jooksevad politsei eest ja mida iganes veel. Samas teevad nad seda selle jaoks, et maalida seinale värviline lill või pöörata möödakäijate tähelepanu mõne olulise, aktuaalse teema peale. Ma ei tea, kuidas see on juhtunud, et Tartus nii palju naissoost tänavakunstnikke on ja tõesti mõndadel neist on ka lapsed. Olen isegi käinud lapsevankriga öösiti joonistamas – hea mugav värve ja šabloone hoida ning mitte keegi ei kahtlusta!
Kuidas on eriolukord tänavakunstile mõjunud? Võiks arvata, et kui näitusemajad on kinni olnud, siis kunst avalikus ruumis muutub olulisemaks?
Parim aeg tänavakunsti tegemiseks! Ma pole kunagi näinud, et tänavad nii tühjad oleks olnud. Öösel ükski auto ka ei sõitnud kümneid minuteid järjest keset suurimaid tänavaid. Ja samas tekkis ka universaalne teema, mis kõiki inimesi kõnetab. Sel ajal tekkis tänavatele päris palju uusi töid. Kõige rohkem tähelepanu sai vast kunstirühmituse Täna poolt endise Kasekese restorani peale maalitud laulusõnad „Ega millegi muuga polegi siin tegu, kui lihtsalt meile tuletati meelde, mis on kõige olulisem elus“. Ma loodan, et see kodus istumine tõi välja stimuleeriva linnakeskkonna olulisuse – kui su ainuke viis keskkonda vahetada on tänavale jalutama minna, siis oi kui rõõmsaks teeb kolmandal nädalal täpset sama teed kõndides uue tänavakunstiteose märkamine.
Veel samas ajakirjanumbris:
Kuhu minna & mida teha 08.06 – 14.06