Suur lugu. EKA vabade kunstide dekaan Kirke Kangro: parim kunstiharidus valmistab ette pidevaks tundmatuga tegelemiseks

Kaarin Kivirähk

Diskussioonid kunstihariduse üle on viimasel ajal uuesti päevakorda tekkinud seoses Pärnu linnavolikogus kunstivastase sõnavõtuga esinenud poliitiku tõttu. KKEKi ajakiri võttis sel teemal aga sabast kinni selleks, et rääkida hoopis professionaalsest kunstiharidusest.

Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna alla kuulub kaheksa õppetooli: graafika, installatsioon ja skulptuur, maal, animatsioon, fotograafia, uusmeedia ja stsenograafia. Liialdamata võib öelda, et see on Eestis hetkel kõige olulisem kaasaegseid kunstnikke õpetav institutsioon, kust tuleb enamik Eestis hetkel tegutsevaid kunstnikke. Mis aga toimub teaduskonna sees, kuidas on läinud rahvusvahelise õppekavaga, kuidas on õppimist muutnud uus maja ja mida EKA ikkagi oma tudengitele kaasa annab?

Kirke Kangro on EKA vabade kunstide dekaanina töötanud aastast 2016, kui võttis osakonna juhtimise üle seniselt dekaanilt Andres Talilt. Kohtusime Kirkega tarkusekuu viimasel päeval EKAs, et arutleda vabade kunstide osakonna rolli üle ja teha koos fotograaf Tõnis Jürgensiga väike ringkäik osakonna tööruumides.

EKA alustas nüüd uues majas viiendat semestrit (maja valmis 2018. aasta sügiseks). Milline on Põhja puiesteel asuva maja mõju vabade kunstide teaduskonnale?

Esimene vastus on, et uus maja on mõjunud ikka väga hästi, meil on soov uuesti asju üles ehitada. Olukord, kust me oleme pidanud läbi tulema, on olnud rusuv, uue maja saamise lootused on seotud suure pingega. Saame olla eri osakondadega üle 10 aasta ühes majas koos – siinne sünergia on võrreldamatu. Skandinaavias on näiteks üsna haruldane, et sõltumatus ülikoolis oleks koos kunstiteadus, arhitektuur, disain ja vabad kunstid nagu EKAs.

Aga meil on suur igapäevane probleem: ruumipuudus. Kui mina dekaaniks tulin, olid kõik otsused juba tehtud ning ruutmeetrid tudengi ja õppejõu kohta Haridusministeeriumi poolt määratud. Neid määratakse absurdse standardi järgi ning ei arvestata, et kunstiülikoolidel ei ole põhirõhk auditoorsel tööl. EKA oleks pidanud end juba toona kehtestama, kuid samas mõistan, et olukorras, kus EKAt ähvardas tõesti juba teiste ülikoolidega liitmine, hoiti madalamat profiili. Praegu tegeleme ruutmeetrite juurde saamisega ja juba hakkamegi ehitama monumentaalstuudio hoonet aadressil Kotzebue 10. Olen seda väga oodanud, sest hetkel ei ole siin majas kohta tolmusemal ja mürasemal kunstitegevusel.

Kõrvalt vaadates tundub, et uue majaga on kasvanud kooli maine. EKAt teavad ning sellega on rahul ka kunstist kaugemad inimesed, kuuldavasti on vastuvõtukonkursid nüüd palju rahvarohkemad.

Kui meil on selline ilus kodu, siis pole ime, et ka maine tõuseb. Samas võime küsida, miks maine üldse alla läks – kui ei oleks olnud poliitilisi ja majanduslikke mahhinatsioone, mille tõttu vana maja asemel planeeritud EKA hoone rajamine peatati, siis ei oleks seda vastandumist tekkinud.

EKAt ei saa vaadata kui vormitäidet, mida Eesti ühiskond peab üleval hoidma, vaid kui olulisel määral siinset ühiskonda rikastavat asutust, kuhu investeerimine toob märkimisväärset ja tegelikku kvaliteeditõusu. Kaasaminek inertsiga, et vaidlustamatult on ühiskonnale oluline vaid majandusliku kasumi teenimine, on viinud maailma globaalselt väga halba seisu.

Kui tulin dekaanina tööle, tehti ülekooliline küsitlus, kus kõik osakonnad pidid aru andma, miks neid on vaja. Arvan, et vajaduspõhiseid kahtlusi tekib näiteks majandusõppe programmidel kindlasti märksa vähem. Kõik saavad justkui aru, miks neid vaja on, kuid kunst peab end pidevalt tõestama. Kunstnikud oskavad ette kujutada ja muuta olemasolevaid mustreid, harjumuspärast ümber mängida ja just need on oskused, mida ühiskonnal praegu tegelikult ja kiiremas korras vaja on.

Kunstnikud oskavad ette kujutada ja muuta olemasolevaid mustreid, harjumuspärast ümber mängida ja just need on oskused, mida ühiskonnal praegu tegelikult ja kiiremas korras vaja on.“

 

Kuidas on läinud rahvusvahelisel kaasaegse kunsti magistriõppekaval, mille esimesed tudengid alustasid samuti koos uue majaga aastal 2018?

On hea meel, et ingliskeelsel magistriõppekaval on läinud väga hästi. Sel aastal oli konkurss sinna EKA rahvusvahelistest programmidest teisel kohal – graafilise disaini magistriprogrammi järel. Õppekava luues oli mu eesmärgiks selline magistriõppekava, mida ma ise tudengina läbida tahaksin.

Kaasaegse kunsti magistriprogramm on väga autoripõhine. Sisu loob õppija ise selle teemaga, millega ta töötada tahab. Kogu õppekava ongi üles ehitatud nii, et kunstitudeng oleks autorina fookuses. Ei jätku bakalaureuseõppe süsteem, kus õppejõud annavad temaatilisi või tehnikaga seotud ülesandeid, vaid tudeng püstitab ise probleemi ning kool pakub igakülgset tuge sellega tegelemiseks. Vabaduse maht ja oma vastutus enda hariduse ees on magistris samuti tugevam.

Lisaks iseseisvale stuudiopraktikale on õppekavas näiteks Euroopa koolidest väga tuttav grupikriitika seminar. Kui uurisin, mida tudengid kooli juures hindavad, siis palju sellest oli üldse õppekava väline, näiteks õppereisid. Seetõttu on nüüd magistriõppekavva õppereisid sisse kirjutanud, need on kunstniku arengu jaoks väga olulised. Senine dotsent, Margit Säde tõi sisse aine Zürichi kunstiakadeemiast: omaalgatuslik fookusgrupp, kus luuakse mingi ühiskonnas olulise teema ümber kunstnike uurimisgrupp. Mina ise hoolitsen esimese kursuse kaasaegse kunsti küsimuste „teoreetiliste tööriistade“ bloki eest, kus külalislektorid käivad rääkimas mõtlejatest-teoreetikutest, kes kaasaegset kunstivälja kõige enam mõjutanud on. Kunstiharidus hõlmab endas nii palju eri haridusi. Kõiki neid ei saa süvatasemel õpetada, kuid oluline on anda kätte kultuuriline väljateadlikkus. Kaasaegse kunsti probleemistik sunnib pidevalt uuesti kohanema ja end uuesti leiutama. Samamoodi on kunstiharidusega, kus tuleb pidevalt asju ümber mõelda, see on sünkroonne iga uue kunstiteose sünniga. Parim kunstiharidus valmistab ette täieliku tundmatu analüüsiks ja pidevaks tundmatuga tegelemiseks. Magistriõppes olemegi nii asjad sättinud, et saaksime kombineerida täiesti unikaalse kõrghariduse igale tuleviku kunstnikule. Usun, et EKAs polegi ühtegi päris samasuguse haridusega lõpetajat.

Helistuudio uusmeedia õppetoolis.

Kui suur on välistudengite huvi õppida kunsti Eestis ja mida nad siin hindavad?

Huvi on päris suur ja võin seda kergendatult öelda, sest kui hakkasin alguses rahvusvahelise õppe programmi rajama, siis pelgasin, et ehk Eesti ei ole see esimene koht, kuhu kaasaegset kunsti õppima tulla. Samas oli mul üsna kindel teadmine vabade kunstide teaduskonna erksast, aktiivsest ja intelligentsest hoiakust ja õppejõudude profiilist – kindlus, et kvaliteet on kindlasti olemas. Ning õnneks leitaksegi meid üles Euroopast ja väljastpoolt Euroopat. Hea meelega näeksime veel rohkem tudengikandidaate ka Soomest, Lätist, Leedust, et oleks rohkem regiooniga seotud õppijaid.

EKA on väiksem kui mõni Euroopa kunstikool. Siinne personaalsus aitab tudengit kui autorit, kui üliõpilast ja lihtsalt kui inimest. Samuti pakub Eesti kergelt eemalolev kultuurimaastik teistlaadset vabadust – siin puudub tõsiselt võetav kunstiturg, aga koos sellega ka teatav läbilöögi stress, mis on metropolide kunstiüliõpilastel.

Arutelu seminaris

Mille põhjal võetakse vabade kunstide teaduskonda uusi töötajaid, õppejõude? Kas lähiajal on tulemas mõni uus avalik konkurss?

Eks me juhindume riiklikust ja akadeemia sisesest reglemendist, akadeemilisi töökohti valime avaliku konkursi teel, mis toimuvad põhiliselt kevadel – kui mõni töökoht on juurde tekkinud või vabanenud. On tänuväärne, et EKA pakub kunstnikele tööd. Teisalt teavad loomeinimesed hästi, kui nõudlik on olla korraga tööl institutsioonis ja samal ajal kunstnikupraktikaga jätkata. Aktiivsel kunstnikud on seetõttu sageli tööl poole või veerand kohaga. EKA maaliosakonnas näiteks jagavad suure õpetamiskoormusega dotsendi töökohta Kristi Kongi ja Merike Estna, kes muidu poleks saanud oma kunstnikukarjääriga vabalt jätkata. Samas peab akadeemias olema ka täiskohaga töötajaid. On hea, et hetkel muudab EKAs töötamise palju atraktiivsemaks Kulka õppejõu stipendium. Pean ütlema, et vähemalt vabade kunstide perspektiivist jäi palju sellest kvaliteedist, mis meil siin täna on, rasketel aegadel alles puhtalt töötajate missioonitunde toel. Palk ei olnud see põhjus, miks jätkata, kui tuli olla akadeemia eest väljas, teadmata, kas kunagi tulevad korralikud töövõimalused ja ruumid.

Kaamera ette sattus kunstnik ja õppejõud Paul Kuimet, kes tegi tööd fotoosakonna laboris.

Kuidas reageerisid vabad kunstid  eriolukorrale, milliseid sisulisi muudatusi on see kaasa toonud õpetamises? Milline on olnud tudengite tagasiside, kuidas nad on hakkama saanud, kui töötegemise stuudiod kevadel kinni olid?

Püüdsime olla tudengite suhtes igati vastutulelikud ja arutasime omavahel palju, kuidas õigesti toimida. Distantsõpe toimus peaaegu kõigis ainetes. Mõned üksikud kursused lõppesid või lükkusid eriolukorra tõttu edasi. Diplomite kaitsmine toimus kahes järgus, jaanipäeva eel ja augustis – et õigel ajal saaksid lõpetada need, kes soovisid diplomit edasiõppimiseks ning ka need, kes vajasid lisaaega, kuna ei pääsenud kevadel EKA stuudiotesse. Hoida kõik variandid pidevalt avatud oli äärmiselt kurnav. See aeg oli keeruline mõlemale poolele ja ihaldatud pikemat suvepuhkust sel aastal ei olnudki.

Kui maja üliõpilastele kevadel suleti, viisid osakondade meistrid tudengitele ukse taha lisamaterjale ja poolikuid töid. EKA tehnikalaenutus laenas välja hulga tehnikat, sõlmiti lisakokkuleppeid fotokaamerate individuaalseks rendiks erinevate firmadega. Toimusid tugigrupi laadsed kohtumised Zoomis – isolatsiooniaeg ja üksindus olid paljudele üliõpilastele väga rasked. Omaette väljakutse oli töid eksponeerida online’is. Tööd said nähtavaks suurele vaatajaskonnale, üles tuli neid pildistada kuskil köögis kraanikausi kõrval. Tudengid said selle kõigega üllatavalt hästi hakkama. Lõputööde tase ei kannatanud, oli mitmeid silmapaistvalt häid töid.

Vanemate kunstnikega rääkides meenutavad nad tihti omaaegseid pikki joonistamistunde ja skulptuuri modelleerimisi, kritiseerides, et käsitööoskus ei ole enam tänapäeva EKAs nii oluline. Kuidas siis ikkagi on, kuivõrd oluline on hea tehnilise baasi loomine kunstitudengite õpetuses?

Mina olen ka veel üks viimaseid, kes said n-ö „klassikalist“ kunstiharidust. Õppisime skulptuuritudengitena neli aastat anatoomilisi vorme modelleerima. Ei saa öelda, et tolleaegne EKA haridus mind vaimustanud oleks, lootsin eest leida märksa vaimsemat keskkonda. Tehnilise meisterlikkuse saavutamine oli toonase kooli parim osa, kuid diskussioonipartnerit ma skulptuuriosakonnast siis küll ei leidnud. Käisin hääletades Tartu Ülikooli loengutel, samuti EHIs ja Muusikaakadeemias. Nullindate alguses muutus kõik palju tsiviliseeritumaks, dekaaniks sai vabades kunstides Marko Mäetamm, nii haridus kui hoiakud olid korraga kaasaegsemad. Kui 2010. aastal ise õppejõuna alustasin, mäletan seda, et väga vähe oli võimalusi midagi osta. Aga kuidas sa annad skulptuuriharidust, kui materjale pole? Naljaga pooleks oli ka see üks hea põhjus, miks keskenduda kontseptuaalsemale lähenemisele.

Kindlasti ei peaks vastandama kaasaegset, analüüsivat ja kontekstiteadlikku kunstiharidust ja ekspertoskustega. Käsitööoskuse huvi on taas aktuaalsemaks saamas, ju on sellest vahepeal piisavalt kaugenetud, et ringiga tagasi tulla. Näiteks graafikaosakonnas on professor Liina Siib teinud palju ära selleks, et graafika klassikalisi tehnikaid taaskäivitada. On suur rikkus, et palju tehnoloogilist know-how’d on EKAs erinevate murrangute taustal säilinud. Näiteks klaasitöökojad, mis on püsinud disainiteaduskonnas. EKA peaks hoolitsema selle eest, et kuhu iganes autori sisu potentsiaal liigub, oleksid olemas võimalused selle teostamiseks.

Tudeng töötamas EKA vabade kunstide graafikastuudios

Mis on peamine, mille EKA alustavale noorele kunstnikule kaasa annab?

EKA haridus ei seisa liiga palju lahus Eesti kunstielust. Ja kui nüüd küsida, mis on Eesti kunstielu põhihoiak, siis selleks võiks olla vaba horisont ja võimalus autonoomselt tegutseda. EKAs ei öelda, et vaid üht liiki kunsti tegemine on õige. Eeldada võiks, et originaalse lähenemise juures on olemas kontekstuaalne adekvaatsus. Ükskõik, mis tee on valitud, väljateadlikkus ja mõttega töötamine on olulised.

Tõesti, Eestis ei ole liigselt „ohtu“, et kunstnik hakkaks turust sõltuma või satuks kohe pärast kooli lõppu kommertsliku masina sisse. Ei ole seda hüvet ega ka seda muret. Pole vaja karta, et su kaastudeng võidab mõne metseeni poolehoiu või konkureerida galeriide tähelepanu püüdmises. Pinget on vähem. Võib-olla jääb siis rohkem võimalust keskenduda sellele, mis sind huvitab. Välistudengid on öelnud, et EKA on laboratoorium, kus saab keskenduda end huvitavale ning õppejõud huvituvad sinust ja pakuvad intellektuaalset ja kriitilist dialoogi. On eriline, et ühe riigi nii kõvad tegijad on siin tihedalt koos.

Maaliüliõpilased molbertite taga töötamas.

Milline on kaasaja kunstitudeng, mis on tema motiivid kunsti õppimisel?

Oma valikuga tulla kunsti õppima on tudeng ilmselt juba tõestanud oma loomingulisuse, intelligentsuse, eetilisuse. Noor või ka tihtipeale vanem inimene, kes kunsti õppima tuleb, on üldiselt kõrgendatud tundlikkuse ja analüüsivõimega. On neid kandideerijaid, kellel on juba hea ettekujutus, mida kunst kaasajal tähendab ning kuidas tema sellel väljal tegutseda tahab. Aga rohkelt on üpris viletsa ettevalmistusega üritajaid. Tean gümnaasiumi kunstiõpetajaid, kes teevad suurepärast tööd, aga miskipärast jõuab EKA sisseastumiskatseteni vähe talutava kunstiteadlikkusega kandidaate. Ma ei usu, et on olemas rangelt kunstniku tüüpi inimesed. EKAsse tulek on ikkagi otsus. Andekal gümnaasiumilõpetajal ei ole vahet, kas ta hakkab kunstnikuks või matemaatikuks, küsimus on, kuhu ta peab oluliseks oma võimed suunata.

Kui olin ise noor kunstnik nullindate algul, pidi pildil olemiseks olema poliitiline, täitma ootust ida-euroopa kunstnikule, olles natuke vihane ja stiihiline. Nüüd on tunne, nagu oleks täiesti teine pööre tulnud. Agressiivsus on tagaplaanil, on palju esteetilisele problemaatikale keskendunud ja ühiskonnast eemale nihkunud kunstnikupositsioone, mis lubavad tegeleda kunsti enda siseteemadega. On üllatuslik, et kui ma noorena tundsin, et ei tahaks kogu aeg rõhutada oma ida-euroopalikku poliitilisust, siis nüüd tunnen samastumist ja poolehoidu, kui noored kunstnikud poliitiliselt sõna võtavad.

EAS Logo
Toeta meid