Suur lugu: Mis koht on kunstiraamatukogu?

Raamatukogu
kui keskkond

Tihti mõjub raamatukogu hoomamatu ja müstilise hiigelsuure ajuna, kus võib kergesti ära eksida. Kui infot on massidena, siis kuidas sellest üle olla oma igapäevases töös? Kas teil on selliseid probleeme? Näiteks Rene ja Knock! Knock! Books kirjastusega koostehtud “Päringuraamatus”, on sellele põgusalt viidatud.

Rene: Meil kõigil on väga erinev sisenemispunkt raamatukokku. Enne raamatukokku tööle minekut kasutasin ESTER-it, suutsin soovitud asju üles leida, teadsin, mis asi on kohaviit ja mis on valdkondade indeksid, aga ajapikku hakkasin aru saama, et raamatukogu on üsna lihtne ja lollikindel süsteem ning seda vähem müstikat seal on. Selle hinnaks on siis võibolla see, et sa ei saa nii lihtsalt seda tunnet, et juhuslikult satub midagi kätte.

Maie: Minu raamatukogunduse õpingute ajal ei olnud rahvusraamatukogus veel eraldi kunsti osakonda. Oli vaid üks suur riiul kunstiraamatutega. Kadrioru kunstimuuseumi tööle minnes hakkasin tegelema raamatukogu komplekteerimisega. Olen püüdnud kogu aeg komplekteerida nii, et võiksin iga raamatu puhul põhjendada, miks ma olen selle raamatu meile tellinud.

Vaatasin huvi pärast kui palju raamatuid ma olen arvele võtnud muuseumis töötatud aastate jooksul ja sain arvuks üle 40 000 eksemplari. Kui ma tööle asusin, oli meil 16 000 raamatut ja nüüd on neid 58 000. Nendest algsest 16 000 raamatust on enamus maha kantud. Siis olid isegi veel arvel Lenini ja Stalini teosed, erinevaid populaarteaduslikke sarju. Väga kaua ei olnudki peale eestikeelsete kunstiraamatute õieti midagi tellida. Võõrkeelse kirjanduse hankimine oli keeruline. Saksa Demokraatlik Vabariik oli ainus välisriik, kust sai tellida võõrkeelseid, siis saksakeelseid, kunstiraamatuid. Teine võimalus oli tellida venekeelseid raamatuid vene kunstikirjastustelt. Kolmas võimalus välismaa raamatute ostmiseks oli Mündi tänava Raamatuantikvariaat. Kui piirid avanesid, siis alles selgus, kui tohutu töö tuleb ära teha oluliste raamatute järelkomplekteerimiseks. Peaaegu täielikult puudusid välisnäituste kataloogid, fotoraamatud, 20.saj. kunstivoole käsitlevad raamatud. Siis sai alguse ka trükiste vahetus välismuuseumidega.

Erinevate raamatukogude
tugevused ja nõrkused

Mis on teie silmis Kumu raamatukogu tugevus ja ka nõrkus?

Maie: Ma arvan, et meie tugevus on ühtlasi meie nõrkus ja ka vastupidi. Kuna oleme muuseumiraamatukogu, siis sellest lähtub ka meie tegevus — prioriteet on meie oma näitused, kunstikogud ja meie kuraatorid ning nende vajadused tulevaste näituste tarvis. Meil on kindlad teemad, mida me eelistame: museoloogia, kunstiteooria, maalikunst, graafika, skulptuur, fotokunst — need on põhilised valdkonnad, mille raamatuid me tellime. Me ei pea tellima näiteks arhitektuuri ja tarbekunsti, õppekirjandust, mida jällegi EKA-s on vaja. Meil ei ole korralikku lugemissaali, sest meie teadurid võtavad raamatud oma kabinettidesse. See on ka meie nõrkus – ei ole arvestatud, et ka lugejad väljaspoolt oma maja tunneksid end hästi. Meie tugevus on meie näituste kataloogid, mida kirjastab meie kirjastusosakond ja mida me saame vahetada välismuuseumidega Ameerikas ja Euroopas. Meil on palju välispartnereid.

Ma olen Kumu raamatukogu osas kuulnud ainult positiivset tagasisidet. Kunstnikud väga kiidavad sealset valikut. Üks Kumu raamatukogu omadusi on ka see, et teie raamatud näevad välja uhiuued, nagu keegi poleks neid kasutanud!

Maie: See ongi meie pluss! Mulle isegi meeldib see! Ma absoluutselt ei ole huvitatud, et meil oleks tohutu mass lugejaid. Te võib-olla hakkate naerma, aga meil tuleb aastas uusi lugejaid natuke üle saja. Eelmise aasta seisuga on meil registreeritud 1598 lugejat. 

Millele on EKA raamatukogu keskendunud, mis kirjandust sealt leida võib?

Mait: Meie raamatukogu toimib kooli- ja teadusraamatukoguna. Õppekirjandus puudutab tavaliselt praktilisi erialasid nagu näiteks moe käsiraamatud, kuidas midagi õmmelda. Laiemas laastus on raamatukogu kõrgharidust toetav süsteem – meil peab olema korralikult komplekteeritud filosoofia, humanitaaria, eriti väärt on eesti keelde tõlgitud teosed. Raamatukogu täiendamisel võtame lisaks õppejõudude soovitustele arvesse magistrantide ja doktorantide ettepanekuid, kui ressurss seda toetab. Ise peab ka muidugi kursis olema üsna erinevate valdkondadega.

Ma tõesti usun, et EKM-i raamatukogul on maali ja graafika valdkonnad paremini kaetud kui meil, aga meil on päris hästi esindatud näiteks kunstiteadus, arhitektuur, muinsuskaitse ja restaureerimine ning mitmed teised valdkonnad. 

EKA-s on kõige suurem osakond disainiteaduskond – kui EKA-s üldse on umbes 1200 inimest päevaõppes, siis disainiteaduskonnas on neist üle 500, sh nii erinevate valdkondade disainerid kui ka tarbekunstnikud – ja uutele erialadele nagu digitootedisain ja interaktsioonidisain vajalikku kirjandust polnud meil eelmisel aastal veel suurt mitte midagi. Info sai edastatud ja siis õppejõud ütlesid kümnete kaupa igasuguseid vajalikke raamatuid ja kõik on enam-vähem kätte ka saadud.

Kui palju te kogute näiteks EKA osakondade toodetud trükiseid, näiteks graafilise disaini või graafika osakonnas kursusetööna toodetud asju?

Mait: Õppetööde kogumiseks on olemas EKA muuseum, mis vaikselt areneb ja loodetavasti saab tulevikus juurde nii inim- kui ka ruumiressurssi.

Ma tegin väikse eksperimendi ja panin graafika osakonnas toodetud ajalehe ESTER-i infosüsteemi ning siis üllatuseks leidsin selle igalt poolt mujalt, kuid mitte EKA raamatukogust. Kuidas nendeni jälile saadakse, on väga huvitav. 

Mait: Kui me hakkaks õppetöö käigus tehtud töid samuti eraldi koguma, siis oleks meil vaja kedagi eraldi, kes sellega tegeleks. Me haldame küll EKA arhiivi (fotod, pisitrükised jms), mis ideaalis võiks olla ka tegelikult muuseumi käes. Need kirjed tulevad ESTER-ist välja. Jätkuvalt kogume füüsiliselt ka kõiki magistri- ja doktoritöid, lisaks digifailidele, mis algavad 2014. aastast. Teised ülikoolid on sellest juba loobunud, aga me ikkagi teeme seda.

Maie: See võtab kohutava ruumi…

Mait: Meil on neid arhiivis kuskil 1500–1600 ringis. Pead ei anna, et kas just kõige esimene, aga üks esimesi magistritöid 1995. aastast on Linnar Priimäe töö kunstiteaduses, mis käsitles Dürerit. Seal on ka nõukogude ajal ERKI õppejõudude tehtud teadustööd, mil hoolimata erialast, olid sa siis keraamik või arhitekt, oli õppejõul kohustuslik teha 50% õpet ja 50% teadust, mida iganes see siis ka ei tähendanud. Lisaks on arhiivis veel graafika eriala tudengite diplomi- või kursusetöödena kujundatud raamatud, trükitud üliväikestes tiraažides, igasugu vahvaid teoseid alates Brežnevi mälestustest kuni luulekogudeni: näiteks 1969. aastal Silvi Liiva diplomitööks kujundatud sürrealistliku poeedi Paul Éluard’i luulekogu, mis samal aastal ilmus kirjastuses Eesti Raamat tiraažiga 6000 eksemplari; vahe on selles, et diplomitöö variandis (trükiarv oli 25 eksemplari) on raamatusse köidetud originaalgraafika lehed.

Rahvusraamatukogus on reegel, et kõik trükised mis on ISBN-koodiga, peavad sinna jõudma.

Rene: Rahvusraamatukogu peab säilituseksemplari seaduse alusel koguma ja säilitama kõik raamatud, mida on tiražeeritud vähemalt 50 eksemplari ja rohkemgi veel. Näiteks ka seda kraami, mis on trükitud, tiražeeritud, aga mis pole raamat ega ajakiri – näiteks plakateid. Meie plakatikogus on ligi 20 000 eksemplari, millest praeguseks on digiteeritud u 13 000. 

Veel täna on võimalik ka eraisikuna lihtsalt tulla ja küsida näha hoidlast ükskõik millise plakati kasutuseksemplari. See on võimalus, mida muuseumites ei ole. Lisaks on meil kataloogimata eksliibriste ja illustratsioonide kogu. Kui on käsil uurimistöö eesti kunsti kohta, siis võib julgelt öelda, et põhilise saab Eesti Rahvusraamatukogu kunsti lugemissaalist kätte. Kui neid 8. korruse hoidlas pole, saab materjalid liftiga alumistest hoidlatest üles tellida. Aga kõik see kaob sellises mahus lähitulevikus ära.

Kas see kaob sellepärast ära, et rahvusraamatukogu rekonstrueeritakse?

Rene: Praeguse projekti kohaselt kunsti lugemissaal tõepoolest likvideeritakse ja liidetakse humanitaarsaaliga. On loogiline, et kui kaob ära lugemissaal, kaob ka suur hulk inimesi ja nende ekspertteadmist. Kuid isegi kui see jääks alles, siis niivõrd hõlpsat ligipääsu nii suurele osale füüsilistest kogudest nähtavasti alles ei jäetaks. See on laiem trend ka maailma raamatukogudes.

Miks rahvusraamatukogu otsustas kunstiosakonna ära kaotada?

Rene: Iseenesest kunstivaldkond ei kao praeguste plaanide kohaselt kuhugi – kirjandust komplekteeritakse ja plakateid komplekteeritakse ka edaspidi. Kuid seda, miks kaob ära eraldi kunsti lugemissaal peab küsima nendelt, kes selle otsuse on teinud. Eks teiselt poolt tuleb arvestada ka seda, et nn kunstialaste (füüsiliste) kogude võimalusi kasutab praegu aktiivselt ainult käputäis kunstiteadlasi. 

Maie: Aga seal on ikkagi lugemissaal alati rahvast täis.

Rene: On küll, raamatuid laenutatakse ja saali kasutatakse, sellega on väga hästi. Aga see osa füüsilistest kogudest, mida saaks kasutada, võiks veel suurem olla. Erinevate erialaste koolituste näol olen ma teinud ka üksjagu teavitustööd nii kunstitudengitele kui ka kuraatoritele. Näiteks on meil täitsa käsitööna valminud kunstiteemaliste artiklite kartoteek, mis sisaldab kunstialaseid artikleid vastavalt klassifikatsioonile, 1980ndate keskpaigast 1990ndate lõpuni.

Diskursuse nihe:
teenused ja kliendid

Kui raamatukogudest räägitakse kui teenusest ja lugejatest pigem kui klientidest või kasutajatest, siis kuidas see diskursuse nihe reaalses elus väljendub või mis mõtetega sa oled seda nihet jälginud?

Rene: Suund on kindlasti sinnapoole. Rahvaraamatukogude puhul arutatakse praegu näiteks selle üle, mis on baastase, et saaks mingit kohta nimetada raamatukoguks. See on avaliku teenuse (vrd nt tänavate puhastamine, rattateede ehitamine) defineerimise küsimus. Kuid kui me sulatame juba kokku avaliku teenuse osutamise ja klientide teenindamise vahelised erinevused, siis minu isiklik arvamus on, et see ei ole edasiviiv suund.

Rahvusraamatukogu on üks neid esimesi kohti, kus testitakse selliseid nihkeid, mis näitab seda perspektiivi, kuhu teised raamatukogud hakkavad suunduma.

Rene: Mul on tunne, et see on käibele läinud ja juurduma hakanud seetõttu, et raamatukogu soovib kaasas käia üldiste arengutega. Selle käigus tekivad keele plaanis sellised moodustised, mis 10 aasta pärast tagasi vaadates tunduvad naljakad. Siis minnakse tagasi näiteks selle juurde, et meil on vaja vaikust ja rahunemist ja peame suutma keskenduda. Nagu mõnes raamatukogus pakutakse vaikuse teenust, et on üks tuba, kus ei levi internet ja kus pole mitte midagi. Kui ka rahvusraamatukokku tuleb näiteks üks korrus, kus saab õmmelda ja 3D printida, siis ehk jõutakse mõne aja pärast tagasi selleni, et meil on siiski vaja vaikust, sest see on see, mida mujal sellises vormis ei pakuta.

Raamatukogud ja koroonaviirus

Rääkides muutustest või ajaga kaasaskäimiseks, siis selle aasta teema on kindlasti koroonaviirus ja väljakutsed sellega hakkama saamisel.

Maie: Kumus läks see väga rahulikult. Kuna me oleme ikkagi muuseumi raamatukogu ja muuseum pandi kinni, siis oli ka raamatukogu suletud. See aga ei tähendanud, et me oma töötajaid ei oleks teenindanud – nad saatsid meile oma soovid ja võisid siis sobival ajal oma raamatutele järele tulla. Väljastpoolt maja lugejaid me ei teenindanud, aga kui keegi tõesti väga midagi tahtis ja meile kirjutas, siis jätsime raamatud välisukse kõrvale valvelauda. 

Kui eriolukord lõppes, läks keerulisemaks, sest tuli välja mõelda meetodid, kuidas uues olukorras toime tulla. Lihtsaim võimalus oli jällegi lugejatel oma soovid meile ette teada anda, sest lugemissaalis riiulite vahel käimine ja kirjanduse otsimine oli keelatud. See tundus turvaline ja otstarbekas. Praegu lubame me lugejaid jälle ka lugemissaali ja varasem olukord on taastunud. Negatiivne on see, et välisvahetus on peaaegu olematuks muutunud. 

Mait: Päev pärast eriolukorra kehtestamist oli võimalik raamatuid laenutada valvelaua kaudu. Töötajatel oli ligipääs majja kogu aeg, tudengid said esimese korruse valvelauast oma pakid kätte.

Nii Eesti-siseselt kui ka rahvusvaheliselt tehti vabaks igasuguseid e-ressursse, mis muidu on olnud tasulised või suurematele raamatukogudele. Me tekitasime kriisiraamatukogu lehe EKA raamatukogu lehele. Osad asjad olid sellised, mis niikuinii olid ligipääsetavad, aga siis need eriolukorra ligipääsud said ka sinna avalikuks kasutamiseks pandud.

Rene: Rahvusraamatukogul oli iseteeninduskapp maja ees juba enne eriolukorda. Sinna saab raamatuid tellida ja tagastada. Ka alla fuajeesse sai eriolukorra ajal ja saab ka praegu ette tellida. Samamoodi nagu EKAs, said lugejad oma pakid fuajeest kätte. Paljud läksid kodukontorisse, aga üle poole inimestest olid majas.

Ma sain aru, et raamatute laenutamine tõusis mitmekordselt.

Rene: Jaa, päris korralikult. Teine asi, mis selle perioodil käima pandi oli see, et sa saad Omnivaga tellida raamatut pakiautomaati ükskõik kuhu Eestis. See oli projekt, mida juba enne plaaniti, lihtsalt nüüd tehti lõpuni. 

Kui rahvusraamatukogu peetakse maksumaksja raha eest üleval, siis see peaks minu arvates olema kättesaadav kõigile kodanikele, olenemata nende elukohast. Ma arvan, et pakiautomaatite projekt on moraalselt õige asi ja samm õiges suunas.

Hea raamatu omadused

Milliseid omadusi te peate raamatu puhul oluliseks, milline on teie silmis hea raamat?

Maie: Esimene asi, mis minule tõsiselt meeldib ja mida ma vaatan, on kujundus. See on primaarne, aga mitte ainus oluline asi, sest muidugi loeb ka sisu. Mina vaatan ka seisukohast, et mis meie muuseumi temaatikaga haakub. See peab sobima meile, peab olema hea autor, ei tohi olla populaarteaduslik.

Mait: Eks ilus raamat meeldib meile kõigile. Samas on kunstiraamatud spetsiifiline liik. Teatud elementaarne kasutusmugavus on oluline. Milleks ta sul on – kas selleks, et teadust teha või õppida, kas ta on siis mäluasi, näiteks kunstniku kogutud teosed, mida ei olegi liiga tihti vaja vaadata. Raamat täidab erinevaid funktsioone ja sellest tuleb lähtuda, sest universaalset raamatut ei ole.

Maie: Minule ei meeldi ülekujundatud raamatud, mis on keerulised lahti võtta. Peab olema traditsiooniline, leheküljenumbritega ja et raamatu informatsiooni leiaks kergesti üles.

Mait: Üldiselt peab Eesti trükitööstust ikka väga kiitma — meil on väga head trükikojad! Tase on piisav, et välismaale ja suurtele kunstikirjastustele ka trükkida.

Rene: Mulle meeldivad sellised raamatud, mis seisavad ise lahti. Ennekõike on see oluline akadeemiliste raamatute puhul, mis sellest tihti mööda vaatavad.

Nagu näiteks need Tallinna Ülikooli kirjastuse väljaantud raamatud.

Rene: Nojah, see on suur fopaa küll. Lisaks sellele, et nad lahti ei seisa, nad ka lagunevad. Ilukirjanduse puhul mulle meeldib paperback’i formaat. Kontakt raamatuga on parem, taktiilsus on olulisem, kui pilt, värv ja tüpograafia. Need on ka olulised, aga primaarne on vorm ise.

Raamatukogude turism:
raamatukogud ja head mälestused

Millistest raamatukogudest on teil häid mälestusi ja millised on olnud meeldejäävad? Milliseid raamatukogusid peaks külastama, kui teha raamatukogude turismi?

Rene: Minule on oluline olnud ruum. Koht, kuhu võiks ruumikogemuse pärast minna on Amsterdami linnaraamatukogu peahoone – see oli esimene klassikaline tänapäevane linnaraamatukogu, mida ma paar aastat peale selle valmimist külastasin. 

Olen palju aega veetnud ka Tartu Ülikooli raamatukogus enne selle hiljutist remonti. Loomulikult oli seal vigu ja häirivaid faktoreid, aga kui seal piisavalt palju ja tihti käia, siis need vead muutuvad lausa koduseks ning hakkab lausa kehtima metafoor raamatukogu kui teine kodu. Selle poole püüdlevad ka uued raamatukogud, et olla nagu su teine kodu. 

Mait: Minu lemmikkoht on Eesti Rahvusraamatukogu kunstisaalis paremat kätt tagumise nurga peal. Seal on vaade ja loomulik valgus ka pilvise ilmaga. Välismaistest raamatukogudest on sümpaatsed Soome sõjajärgsed, 1960.–1980. aastatel ehitatud linnaraamatukogud. Näiteks tuntud 20. sajandi soome arhitektil Aarne Ervil on selline pisike hilismodernistlik Töölö raamatukogu, lisaks postmodernistlik Tampere linnaraamatukogu, arhitektid Reima ja Raili Pietilä. Arhitektuuri koha pealt võid arvata nii ja naa, aga sa lähed sinna sisse, käid ringi, vaatad, mis inimesed teevad, võtad võib-olla kohvi ja jälgid, kuidas raamatukogu kasutatakse. Olgugi, et meie Rahvusraamatukogu on tõesti vinge, ei pea head raamatukogud alati suured olema. Ka kammerlikumad variandid on täiesti kiiduväärt.

Maie: Kui Eesti raamatukogudest rääkida, siis ikka Eesti Rahvusraamatukogu ja EKA raamatukogu. Need on kaks raamatukogu, kus ma kõige rohkem käin ja need mulle meeldivad. EKA uue hoone raamatukogus on nii hea valgustus ja ma olen selle peale tohutult kade. Meil sellist kohtvalgustust pole, aga meil pole ka head lugemissaali ja see on üks meie nõrkus. Rahvusraamatukogus mulle meeldib ka ajakirjade osa, neid on seal väga palju. ERMi raamatukogu on ka väga tore raamatukogu uues hoones. Välismaa raamatukogudest meeldib mulle Ateneumi kunstimuuseumi raamatukogu.