Sa ei ütle, et oled Viinist?

Liina: Ei. Ma mõtlen palju eestlaseks olemise peale. Mu praktika on hiljuti muutunud palju tekstipõhisemaks, olen hakanud töötama keelega ja niisiis tõuseb väga kiiresti küsimus eesti keele või eestlaseks olemise kohta. Kui ma otsustan teha kunsti ainult selles keeles, välistab see palju inimesi ja küsimus rahvusest on möödapääsmatu.

Flo, milline oli sinu kogemus, kui osalesid suurtel kunstiüritustel, nagu Gwangju biennaal, festival Survival Kit või kunstimess Frieze London?

Flo: Minu kogemus välismaal esinedes on olnud see, et Eesti ei ole väga seksikas viide kunstimaailmas võrreldes võib-olla 1990. aastatega, kui Nõukogude Liit lagunes. Minu nime taha sulgudes kirjutatud EE on üsna lihtne võrreldes tänapäeva kunstnikega, kes on nimetanud oma päritolumaaks isegi mitte kaks, vaid kolm riiki.

Kuidas mõõta kunstniku edu? Kas see on rahvusvaheline nähtavus?

Alexei: Edu ei saa mõõta—kas see on tunnustus või sissetulek? Kunstiväljal on see veidi keerulisem, tihti ei saa sul mõlemat olla. Kuid mis siis on edu?

Liina: Mul on kolmas viis edu mõõta. Ma mõistan, et raha on oluline, sest see muudab seda, kuidas ma asju ajan, kuid mu looming ei ole nii palju seotud sellega, kas mu nimi on tuntud või kui palju raha sisse tuleb. Arvan, et mul on naiivne viis kunsti vaadata. Edu tuleb kuskilt mujalt—võimalusest ennast väljendada ja teistega suhestuda.

Camille: Kas edu on eesmärk?

Kuidas teile tundub, kas Eesti kunstiväli on piisavalt mitmekesine, kas see on hea tervise juures, arvestades et iga kunstiagent on võimeline oma hääle kuuldavaks tegema?

Flo: Ma olen kunstnik, kellel ei ole tervisekindlustust, ja see ei ole tervislik. Institutsioonidel on rohkem võimu kui kunstnikel. Võiks olla rohkem artist-run-space’e.
Kui ma elasin Berliinis, siis tundsin, et mul ei ole võimalik seal midagi saavutada, sest seal on nii palju kunstnikke. Mulle isiklikult ei tundunud mõistlik olla seal veel üks kunstnik. Kuigi Eestis on meil teised probleemid, näiteks kuna kunstiväli on nii väike, siis see muutub liiga mugavaks.

Alexei: Ma arvan, et Eesti kunstiskeene on terve tänu oma väiksusele. Palju lihtsam on asju ellu viia väiksemal skaalal. Kõik tunnevad kõiki, meil on hea kommunikatsioon. Siin on mitmekesine: on erinevaid kunstikogukondi, omavahel ühenduses kunstiinstitutsioone, on ka põrandaalused kunstnikud ja kunstnikud, kes maalivad lilli või paljaid naisi.

Camille: Ma nõustun sellega, et see on väike, kuid pole kindel, kas see on ideaalne maailm. Õnneks on vähem filtreerimist võrreldes Prantsusmaa või Saksamaaga: inimesed erinevatest institutsioonidest või kunstikoolidest on rohkem kättesaadavamad, nendega on võimalik kohtuda.
Samas, ma pole kindel, kas see on tervislik, kui kogu rahastus on riiklik, võib-olla see on isegi ohtlik. See pole piisavalt tasakaalus sellega, millega riik peab silmitsi seisma.
Kunstnikul on raske mitte tunda hirmu läbikukkumise ees, see on midagi, mida ma olen Kunstiakadeemias näinud. See ei tähenda, et sa pead kunsti tegemiseks tundma ennast mugavalt, kuid arvestades, et Eestis ei ole keskklassi, on olukord natuke nagu uju või upu. 

Alexei: Kunstnikud, kes tulevad välismaalt, on üldiselt väga õnnelikud, kui kuulevad Kultuurkapitalist, sest minu kogemuse põhjal on enamus inimesi, kes sealt toetust on taotlenud, seda saanud. Isegi noored kunstnikud saavad mingisuguse rahasumma oma esimesteks näitusteks Draakoni või Hobusepea galeriis. Võrreldes näiteks Saksamaaga, mille kunstiväli on üüratu ja suure konkurentsi tõttu on väga keeruline saada jalga erafondide ukse vahele.

Praegu me mõõtsime kunstivälja tervist rahastuse mõttes, aga kuidas on erinevate ideoloogiatega?

Alexei: Kui ma vaatan Kulka aruannet, siis ma ei näe, et žürii eelistaks mingit riigi agendat. Muidugi nad eeldavad, et sa oled lõpetanud kõrgema kunstikooli. Kui sul ei ole haridust, siis sa ei saa Kulkast midagi. 

Bita: Aastaid tagasi olin ma väga üllatunud, kui sain teada kunstnike nimistust KKEKi kodulehel, mis tol ajal oli superlühike. Ma märkasin, et seal ei olnud ühtegi välismaist nime peale Dénes Farkase, kes on eesti-ungari kunstnik. Veel üllatavam on see, et enne 2013. aastat, kui ma Eestisse kolisin, olid mul soome sõbrad, kes elasid Eestis ja nad korraldasid Helsingis festivali Estomania, mis näitas eesti kunstnike töid. Neil kunstnikel, keda ma selle festivali kaudu tundma õppisin—põrandaalune kunstiskeene—, ei ole mingit seost kunstnike nimekirjaga KKEKi kodulehel. Kunstnikke, keda ma Eestist teadsin, ei võeta tõsiselt.
Mul läks veidi aega arusaamiseks, et see probleem eksisteerib kõikjal. Väravahoidjad, institutsioonid, kes otsustavad rahastuse üle, need, kellel on agenda ja autoriteet, ei ole tihtipeale kunstiskeene reaalsusega ühenduses. Nende valideeritud kunstnikud ei loo tervet pilti. Ma imestan, mis on selle ametliku nimekirja mõte KKEKi kodulehel. Kas need on kunstnikud ja teised mitte?

Olles selle andmebaasi tegija, võin seda veidi selgitada. Andmebaasi mõte ei ole hoida väravaid kinni, vaid anda Eesti ja välismaa kunstiprofessionaalidele sisenemispunkt Eesti kunstiskeenele. Kunstnikud on KKEKi andmebaasi valitud mitmete institutsioonide esindajate arutelu tulemusena ning seejuures jälgitakse, et oleks tasakaal vanema põlvkonna kunstnike ja nooremate vahel ning erinevate praktikate osas. Selle andmebaasi eesmärk ei ole anda infot iga Eesti kunstniku kohta (see võib olla pigem Eesti Kunstnike Liidu ülesanne), vaid kaasaegsete kunstnike kohta, kelle kohalolu on Eestis tugevalt tunda.

Alexei: Mul on üks naljakas lugu sellest ajast, kui ma 2016. aastal osalesin Moskvas Evi Pärna kureeritud näitusel. Ta pidas galeriis loengu Eesti kunstiskeenest ja selle raames esitles ka seda andmebaasi. Esimene küsimus publiku seast oli: „Kas iga kunstniku eesmärk on sinna lehele saada?“

Camille: Ma ei ütle, et andmebaas on hea või halb idee—kõik sõltub kontekstist ja vaatekohast. Mitu aastat jälgisin Kunstniku Pensionifondi programmi, mida korraldasid mutualart.com ja artfacts.net. Selles programmis osales seitse kollektsiooni ja umbes 2000 kunstnikku. Iga kord, kui kunstnik müüs ühe töö, jagati sissetulek kõigi kunstnike vahel. Eesmärk oli luua kõige suurem kunstikogu maailmas. Ma küsisin endalt: kui see programm soovib saada kunstniku ülimaks referentsiks, siis mis saab nendest kunstnikest, kes ei kuulu sinna programmi?

Kas kunstiinstitutsioonide otsuste tegemine on piisavalt läbipaistev? Kas on mingeid võimustruktuure, mida me peaksime üle vaatama?

Liina: Esiteks, minu nime ei ole selles andmebaasis, kuid mind väga huvitab, kas teie elu muutus pärast sinna saamist. Teiseks, ma olen üks neist, kes kunagi pole jõudnud Kulkale avalduste esitamiseni. Projektide kirjutamine ei sobinud mulle, mul oli tunne, et süsteemid on minu vastu. Ma olen tegelikult õnnelik väljaspool, mul ei ole vaja hädaldada, sest see on see, mida kunstimaailm kogu aeg tegi—kaasa arvatud mina.

Flo: Kunstnikuna tahan ma teha kunsti, mitte tegeleda sellega, mis toimub institutsioonide sees ja neist väljaspool. Kuigi, kui on mingi probleem, siis seda on võimalik lahendada tulenevalt kogukonna väiksusest. Mul isiklikult ei ole üleliigset energiat nendega tegeleda.

Bita: Flo, see, mida sa ütled, ajab mind peaaegu nutma. Enamus kunstnikke tahab teha kunsti ja mitte tegeleda bürokraatiaga. Kuid igaühel ei ole seda privileegi. Ma arvan, et sa tuled võimupositsioonilt, kuna sa oled institutsioonidega heas kontaktis ning ei pea palju mõtlema institutsioonidest ja struktuuridest, kuna iga sinu idee võetakse vastu ning realiseeritakse. Ma tean, et nüüd on mul sarnane positsioon, kuid ma mäletan väga hästi neid aastaid, kui mul ei olnud mingeid vahendeid näituste tegemiseks. Ja ühel päeval, kogemata, kutsus mu sõber Tanel Rander, kellega ma tutvusin väljaspool Eestit, mind näitusele väikses Valga linnas ning sellest möödus juhuslikult kuraator Anders Härm ja nägi mu töid. Nüüd mind näidatakse Eestis, kuid see oleks võinud sama hästi mitte juhtuda. 

Flo: On võimalusi, kuidas minna mööda aktsepteerimise ootamisest. Ma asutasin oma institutsiooni, majamuuseumi. Kuigi sellega oli palju tööd, võiksid kunstnikud mõelda oma pindade tegemisest ja mitte oodata kuraatorite kutset.
Suurem väljakutse on leida oma koht kahes riigis ja nagu ma juba mainisin, ma ei julge isegi mõelda sellest väljakutsest Berliini kontekstis. Eestis on lihtsam midagi üksinda teha, sa saavutad nähtavuse üsna kergelt, see on tehtav.

Bita: Ma olen nõus, see ei tähenda, et ma oleks istunud kodus ja oodanud, et ma saaks näituse Kumus. Ma tegin kunsti kogu aeg ja olin osa mitmest artist-run-space’ist. Siiski, kui sa teed oma pinna, on sama lugu—koht vajab nähtavust, rahastust ja tunnustust, et pikas perspektiivis ellu jääda, mis üldiselt saavutatakse selle kaudu, kui nähtavad on kunstnikud selle taga. Ma asutasin Kollase Maja, et vastu võtta teisi kunstnikke, mul on koos David Kozmaga ühendus Post Theatre Collective, mis on platvorm kunstnikele, kes ei ole esindatud institutsionaalsel laval. 

Liina: Ma kasvasin üles Eestis. Näen, et kogu rõhk läheb sellele, kes suudab rahvusvaheliselt läbi lüüa. Palju rohkem tähelepanu on neil, kes teevad midagi välismaal. Mul on tunne, et neid pušitakse üles. Võib-olla seepärast, et siis saab rääkida rahvuskangelasest—siis muutub eestlaseks olemine müügiargumendiks. 

„Palju rohkem tähelepanu on neil, kes teevad midagi välismaal. Mul on tunne, et neid pušitakse üles.“

Mõeldes selle binaarse suhte sees-väljas peale, tahan ma küsida Steve’ilt. Sul on märkimisväärne kollektsioon autsaiderkunsti, oled töötanud vangide ja psüühiliselt haigete inimestega, kuigi sul endal on klassikaline kunstiharidus. Kuidas ja mis tõi sind „teisele“ poole? Missuguseid hüvesid see on toonud võrreldes nendega, kes on „sees“?

Steve: Mul vedas, kuna üks mu ülikooliaegseid professoreid Phil Hitchcock tutvustas mulle väga head autsaiderkunsti. Umbes 30 miili Sacramentost, kus ma suurema osa elust olen elanud, asus DeWitti riigihaigla, kus 15 aastat oli hospitaliseeritud Martín Ramírezt. Ta on üks mu lemmikkunstnikke, üks kõige suurepärasemaid kunstnikke, kes üldse on elanud—väljas või mitte väljas. 

Tulenevalt mu tööst psüühikahäiretega inimestega 18 aasta jooksul, sain ma väga palju teada autsaiderkunstist. See plahvatas 1990. aastate keskel Ameerikas. On väga palju suurepäraseid autsaiderkunstnikke, kellel ei ole mingeid teadmisi kunstiajaloost, galeriidest või kaasaegse kunsti väljast, kuid mingil põhjusel nad tegid tööd väljaspool kunstimaailma. Autsaiderkunst ulatub tagasi 1920. aastatesse, kui Hans Prinzhorn andis välja raamatu „Artistry of the Mentally Ill“, millel oli tohutu mõju modernismile.
Mõned kõige võimsamad kunstiteosed on loodud autsaiderkunstnike poolt ja inimesed, kes neid on näinud, soovivad, et nad suudaks mitte omandada haridust, et teha seda ilusat ja toorest kunsti. Autori ja tema ajalugu on teisejärguline, see aitab kas rikastada või eemale juhtida sind sellest, mida sa koged. Kas see on akadeemiliselt treenitud kunstnik või mitte, omab tööga esmasel kohtumisel vähe tähtsust.

Bita: Oli grupp Eesti kunstnikke, keda ma tundsin enne siia kolimist, Steve oli üks nendest. Kuid praegu ma ei näe neid enam väga aktiivsena.

Steve: Nad on ikka olemas, kuid nad on natuke häbelikud. Nad hoiavad endale.

„Lihtsalt tee oma kunsti, see muudab sind tugevamaks.“

Millised on Eesti-sisesed kunstisuhted, kas on olemas sees-väljas diskursuseid?

Bita: Probleem Tallinn või mitte-Tallinn on olemas. Pikka aega olid mul vestlused Diana Tamanega [läti päritolu kunstnik, töötab peamiselt Tartus—M. A.], kes üllataval kombel siin arutelul ei osale. Aastate jooksul jagasime sama tunnet, et meil pole võimalik Eesti kunstisüsteemist läbi tungida ja Tallinnas oma töid näidata. 

Alexei: Tallinnas ja Tartus on erinevad kunstiskeened. Need, kellel on Tartus stuudio, teevad ka näituseid Tartus.

Bita: Võib-olla see on probleem, et Tartu kunstiskeene ei ole ilmtingimata ühendatud Tallinna skeenega ning lõppude lõpuks, nagu Liina ütles, edukad kunstnikud tunduvad olevat need, kes on eksporditud ja rahvusvaheliselt esindatud. 

Camille: Kui ma 2015. aastal Eestisse jõudsin, olid mul juba Eestiga kontaktid tänu näitustel ja töötubades osalemisele. Mind kaasati kiiresti siinsesse kunstiskeenesse. Kui ma olin Prantsusmaal, võtsid algatused palju rohkem aega, kuna need läbivad mitmeid administratsioone ja vahendajaid. Võib-olla mul vedas, et kohtusin õigete inimestega õigel ajal, aga asju, mida olen tahtnud teha, on alati toetatud. See juhtus inimestega, kellelt ma seda tegelikult ei oodanud ja keda ma varem ei tundnud.

Alexei: Nooremana tegin ma pärast akadeemia lõpetamist guerilla-näituseid. Ma isegi ei proovinud ametlikule skeenele saada, lihtsalt tegin oma asja ja näitasin seda poolmahajäetud kohtades. Samm-sammult inimesed hakkasid seda märkama. Pärast kooli lõpetamist kulus 7–8 aastat, enne kui ma mingit tunnustust hakkasin saama. Kohe pärast lõpetamist on hea mitte saada ametlikule skeenele, sa pead otsima, kogema mõningast vaesust, lootuse kadumist, tulevikku mitte uskuma. Okei on olla 6–7 aastat mitte keegi. Lihtsalt tee oma kunsti, see muudab sind tugevamaks.

Kuidas on teie kunstipraktikat mõjutanud ühest riigist teise kolimine?

Camille: Kõik, mida ma teen, on osa mu kunstipraktikast. Mu kunst läheb pidevalt, kogemata või meelega kokku mu eluga. 

Liina: Ma olen keskendunud eestikeelsele sisule. Teen kunsti eestlastele. See on nii ainult sellepärast, et ma ei ela Eestis; see on tõukunud mu välismaal elamise kogemusest. Sellel on seos koduigatsusega ja sellega, et mu ema ei saa aru, millega ma tegelen. Viinis on kuidagi lihtsam ennast väljendada omaenda keeles. Kui ma ütlen mingeid asju eesti keeles, siis see tundub kuidagi tõelisem. Ma leidsin kesktee Eestist väljas elamise ja Eestile töötamise vahel. 

Bita: Ma olen kolinud liiga palju, et tunda päris kodutunnet. Ma ei mäleta, et kolimine oleks olnud suuremat sorti takistus. Kuid oma kahekümnendate alguses Helsingisse kolides märkasin ma suuri kontraste. Ma kasutasin oma autsaideri vaatepunkti materjalina kunstitegemiseks ja sellest sai minu kunsti tuum. Ma arvan, et kui sa kolid uude ühiskonda või kohta, märkad sa asju, mille suhtes kohalikud on pimedad.

Kuna Alexei looming kujutab peaaegu absurdseid, kuid valusalt ausaid kunstimaailma stseene, küsin, kui palju toetud sa päriselule? Kas olukord on tõesti nii halb nagu su maalidel?

Alexei: Ei, ma proovin alla joonida mingeid asju, mis on minuga juhtunud, kuid mu kunstil on irooniline kiht. See, mida ma näitan, ei ole sada protsenti päris, kuigi on olemas ühine arusaamine sellest, mis toimub. Mulle meeldib meeme kasutada—lihtne pilt ja kaks sõna—, sellega suudavad kõik suhestuda. See on reaalsuse liialdatud versioon. Tihti kujutab karikatuur karakterit täpsemini kui realistlik portree. 

Alexei Gordin alustas aktiivselt näitustel esinemisega 2010. aastatel. Oma loomingus näitab Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginaliseerunud ühiskonnagruppide probleeme.

Camille Laurelli looming on sageli segadusse ajav ning põhineb läbikukkumise, piraatluse ja sihiliku möödarääkimise ideedel, mistõttu ei ole kunstiinimesed ega ka ta oma ema päris kindlad, millega ta tegeleb.

Flo Kasearule on omane muuta eluloolised sündmused kunstiteosteks. 2013. aastal asutas kunstnik omanimelise majamuuseumi, mis on ajas arenev koha- ja teemaspetsiifiline ekspositsioon kunstniku loomingust tema kodus.

Bita Razavi on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle loomingus on olulisel kohal igapäevaelu ning isikliku elu avalikus sfääris nähtavaks muutmine. 

Steve Vanoni on USA California osariigist pärit kunstnik, ta on pidanud galeriid ja kunstikommuuni Horse Cow. Vanoni on põhjalikult tegelenud autsaiderite kunstiga, kogunud nende loomingut, mida ta on näidanud Viljandi Kondase Keskuses (2016).

Liina Pääsuke on kaasaegse kunsti taustaga podcaster. Ta on teine väätsalane, kes on lõpetanud Viini kunstiakadeemia. Alates 2019. aastast juhib ta taskuhäälingus kolkaplika.raadio „Liina saadet“ ning hoiab lisaks i-dele oma nimes ka krüptot.

Teksti toimetas keeleliselt Riste Uuesoo.