Suur lugu. Söömine kui vastuhakk. Näiteid argiaktivismist

Siim Preiman

10.05.2021

Toit on alati olnud kunsti oluline subjekt ja komponent. Ülevaade toidukunstist jääb aga mõneks teiseks korraks (ja loodetavasti ka mõnele teisele kirjutajale). Kavatsesin alustada enda toiduteekonna algusest, aga mõistsin kiiresti, kui rumal mõte see on. Korralik kõhutäis on ju õhu ja vee kõrval üks kolmest elus püsimise baasvajadusest. Sama hästi võiksin rääkida oma hingamise teekonna algusest (Või hingamise esteetikast? Oh, mis tekst see oleks! Nina- või suuhingamine, ühe või kahe sõõrmega hingamine, lõhnad, vilinad, kohinad – oleks, millest kirjutada…). Aga kui ligipääs õhule on ühel või teisel moel olemas kõikidel elusolenditel, ei saa paraku sama öelda toidu kohta. Jah, maailmas on toitu lademetes, kuid mitte kõigi kõhud ei ole täidetud. Masendavates numbrites väljendatuna tekitab inimkond kollektiivselt igal aastal ligi 900 miljonit tonni toidujäätmeid. See, et valdav enamus sellest tekib arenenud riikides ning eelkõige kodudes, ei ole haritud ja teadlikele kunstiinimestele muidugi uus info. Otsustasin paari kunstiinimesega toidu, elu ja kunsti teemal vestelda.

„Kunstnikud on ju ka tavalised inimesed.“

Minu (ja ma usun, et paljude teiste) tarbimiskäitumise ulatusliku reformi põhjustas eelkõige just aeglane, aga järjepidev teadlikkuse suurenemine. Mitu õhtusööki võitlevate veganitega on vaja selleks, et sulle midagi lõpuks külge jääks? Aga taimetoitlaseks võib saada ka üleöö. Näiteks Dénes Farkas kaotas Jevgeni Zolotkole kord lauajalkas ning pidi sõlmitud kihlveo pärast kaks kuud veganina elama. Sellest on nüüd möödas kaks ja pool aastat, aga ta ei ole siiani loomse toidu juurde tagasi pöördunud. „Mulle väga maitseb liha ja arvasin, et ma ei suuda ära oodata, millal need kaks kuud läbi saavad, aga läks teisiti,“ ütleb ta. Dénes hakkas taimede peale teisiti mõtlema juba siis, kui pildistas seemnepankasid. „Väga eriline oli Liibanonis käimise kogemus, mis õpetas, et ainult taimedest tehtud toit võib olla väga-väga maitsev. Miskipärast arvatakse, et taimetoit ei ole hea.“ Kui ma temalt küsisin, kas tundub, et kunstnikud on kuidagi keskmisest teadlikumad tarbijad ja toitujad, ütleb ta: „Ei, kunstnikud on ju ka tavalised inimesed.“

Fotod vegantoidu võimalikkusest Akzo Nobeli värvitehase (vasakul) ja ARS kunstilinnaku kohvikutes. Mõlemal juhul on toit komponeeritud vaid lisandite abil.

Kuna vägivald ja röövellik ebavõrdsus on tänapäeva tootmise paratamatu koostisosa, ei ole ka püüdlikuimal ökomärtril võimalik elada ilusat, puhast ja süüta elu. Toidutööstuses süsteemsete muutuste esilekutsumine ei peakski lasuma heatahtlike indiviidide õlgadel. Vaja on muudatusi seadustes, jätkusuutlikumate tootmisviiside doteerimist. Paraku kuulun ka mina nende õnnetute inimeste hulka, kes ei suuda oma vaateid käitumisest eraldada. Ja nii ma elan oma (loodetavasti) kokkuhoidlikku elu ja tunnen end autot tankides või (appi, ma nii armastan) anšoovisepitsat süües üdini süüdi. Koduste tarneahelate nihestamine on minu jaoks üks võimalikke argiaktivismi vorme. Ma korjan, kasvatan, kuivatan, hapendan, küpsetan, prügisukeldun, vahetan ja jagan, et murda või vähemalt vähendada supermarketisõltuvust, sellest kunagi lõplikult vabanemata.

„Me ei saa rääkida toidust, puudutamata küsimusi töökultuurist, töötasust ja tööajast.“

Kadi Estland on esmalt kodanik ja seejärel kunstnik. Me vestlesime pikalt tervisliku ja puhta toidu kallidusest ja koroona mõjust inimeste elukorraldusele. Jah, pandeemia on andnud meile aega rohkem kodus kokata, aga sellel on oma hind. Ühe aastaga on toimunud soolises võrdsuses järsk tagasiminek – koolide ja lasteaedade sulgemise tõttu on paljud naised töölt lahkunud ja koduste toimetuste koorma taas enda peale võtnud. „Me ei saa rääkida toidust, puudutamata küsimusi töökultuurist, töötasust ja tööajast,“ ütleb Estland. Kuigi toit ei ole olnud Kadi kunsti subjekt või materjal, toetuvad tema hinnangul nii toidutegemine kui ka kunsti valmistamine samadele ideoloogilistele alustele. Meie jutuajamise jooksul õnnestub tal tabavalt sõnastada miski, mille peale olen ise palju mõelnud: „Hoolimata kõigest on kunstnikud maailma mastaabis siiski valdavalt haritud valged inimesed, ning see on oluline, kuidas me näiteks toidust räägime. Meil on vaja rohkem positiivseid eeskujusid, aga tervislik toit ei saa olla üksikisiku elustiil. See on poliitiline valik, mida me suhu paneme, me peame teadma, kellele see kasumit annab. Nautimine on teisejärguline. Toitumisest rääkimine on klassiküsimus: kellel on aega ja raha ise süüa teha ja kes söövad tööstuslikult toodetud odavat pakendatud toitu, mis tekitab näiteks vähki.”

Minu jaoks on kokkamine igapäevaselt rohkem hooletöö kui aktivism. Köögis olen ma hoolitsev isa, kaasa ja sõber, mitte toidukuraator. Muidugi on kunstniku paratamatu kutsehaigus esteetiliselt vaadelda kõike, mis silma alla või pihku satub, aga kui ma olen käsipidi saiatainas (mis on küll omamoodi mõnus), siis ma ei mõtesta seda kunstilis-performatiivse köögiaktsioonina. Minu huvi kimchi pussutamise, õllepruulimise või seente kasvualade vastu on isiklik, mitte (kunsti)professionaalne. Ometi on kunsti kontekstis toidu kasvatamine ja valmistamine üks oluline suundumus, elu ja kunsti ühtesulamise tallermaa.

Esimesed oma kartulid ja korv korjatud seentega.

Näiteks Sandra Kosorotova on juba mõnda aega tegelenud toidu, taimede ja kunsti ühildamisega. Tema jaoks on toidu kogumine ja kasvatamine seotud tervise ja hoolega. Ka tema leiab, et on kahetsusväärne, et selline põhiline ja eluks vajalik töö on ühiskonnas niivõrd alahinnatud ja alatasustatud. Mõelge vaid, kui toidutöö oleks paremini tasustatud? Ja kui me kõik saaksime teha vähem tavatööd, aga rohkem hoole- ja toidutööd? Kuidas mõjuks see meie tervisele, vaimule ning meie suhetele? Kui ma küsisin, et miks üldse kokata ja taimi kasvatada kunstnikuna, vastas Sandra, et hooletöö kunsti konteksti tõstmine annab mingi tervisliku ja lootustandva suuna jätkamiseks ja edasi liikumiseks. Kunstimaailm, selle toimimine, struktuurid ja arengud ei ole ju alati probleemivabad. Samuti on kunsti ja toidu ühildamine pragmaatiline valik – kunstikalender on aastaringne, aga toitu saab kasvatada vaid suvel. Selleks, et kogu suve kasvatamiseks ja korjamiseks vabaks võtta, peaks suutma talvel päris palju kõrvale panna. „Need on eesmärgid, milleni tulevikus tahaks jõuda,“ ütleb ta lõpetuseks.

Laias laastus ollakse nõus, et söögi valmistamine on töö, aga söömine ise nauding. Minu puhul ei vasta see alati tõele. Näiteks mõne avaliku esinemise või näituse avamise eel, kui kõht närvidest sõlme on keerdunud, võib ka kõige maitsvama toidu manustamine olla raske töö. Selle peale etleb Eva Mustonen mulle mõned read Piret Karrolt: „söön / üksi / kraanikausi kohal / kiirelt ära ühe apelsini / et oleks söödud”, ja ma tean täpselt, mis tunne see on. Eva on paaril korral kunsti kontekstis toidu valmistamisega katsetanud. Kord jagas ta Kumus publikule kimchi valmistamise juhiseid, teine kord püüdis Seto talumuuseumis mälu järgi sõira valmistada. Oma töötubade tulemuste suhtes on Eva aga äraolev. Põhjuste üle arutades jõuame selleni, et töötuba lihtsalt ühe retsepti esitlemiseks tundub tagantjärele igav. Kunstilist väärtust võiks anda läbiviija performatiivsus ja ainuomane detailitundlikkus. „Ükskord hakkasin sõbrannale kimchitegemist õpetama, aga ei jõudnud veerand tunniga õige kapsa valimisest kaugemale,“ ütleb ta. Mulle näib, et hoolitsemise või töö asemel huvitab Evat rohkem pärimus, kokkamine kui kultuuri kandja: „Siin Belgias on üks koorene kalasupp, mida traditsiooniliselt valmistatakse lutsust. Lutsu siin enam ei ole, aga Eestis veel on. Ma mõtlen, et võiks tagasi tulles seda teha proovida…“

Ma olen palju pead murdnud selle üle, et kas ma prügisukeldun ideoloogilistel või majanduslikel põhjustel? Hoolimata riikliku kultuuritöötaja palga stabiilsusest, on seda terve pere toitmiseks ja katmiseks vähe, rääkimata boltimiseks-woltimiseks või Tallinna kesklinnas iga päev lõunatamiseks. Jumal tänatud, et mulle meeldib ise asju teha, sest mul poleks ka teist valikut! Ja ometi näib, et olen selles sundseisus kummalisel kombel privilegeeritud. Mõelda vaid, mul on aega selle kõigega tegeleda. Mulle tundub, et see peegeldab ka kunstnikku kui sellist. Sest kunstniku suurim privileeg seisneb tema otsuses olla kõige kiuste vaba ja teha seda, mis on (häda)vajalik, mitte optimaalne või kasulik. Aga ma ei tea, kust otsast alustada, et selline vabadus jõuaks kõikideni, et kõik võiksid süütundeta ja väärikalt hoolitseda, kasvatada ja kokata. Noh, umbes nii, nagu me hingame – täiesti muretult ja üdini iseenesestmõistetavalt.

Teksti keeletoimetaja on Riste Uuesoo.

Otsing

Toeta meid