Pandeemia on andnud võimaluse arendada välja virtuaalseid platvorme, millele pole seniajani ehk nii suurt nõudlust olnud, kuid mis nüüd teenivad kaude neidki kunsti- ja kultuurihuvilisi, kes ei saanud ega saa ka pandeemiast sõltumata teatud asutusi väisata. Tallinna Kunstihoone nüüdseks rahvusvahelist tunnustust pälvinud virtuaalnäituste platvorm Taaniel Raudsepa eestvedamisel oli töös juba enne koroonapandeemiat ning mullu kevadel pandi arendamisele seoses viiruse tulekuga lihtsalt täiskäik sisse, et platvorm võimalikult kiiresti valmis saada. „Seega oligi meie eesmärk ennekõike Kunstihoone näituste kättesaadavus üle kogu maailma, olenemata füüsilisest asukohast või (digi)võimekusest, ning pakkuda võimalikult reaalilähedast kvaliteetset kunstikogemust kõigile,” sõnab Tallinna Kunstihoone projektijuht Sirli Oot. Kunstihoone virtuaalplatvormi arendamisel on igas mõttes silmas peetud ligipääsetavust, seda nii tehniliselt võimalikult intuitiivse lahenduse loomisel kui ka platvormi mitmekeelseks tegemisel (sh eesti viipekeel) ning (ka sisse loetult) saatematerjalide koostamisel.
Huvitaval kombel seisneb Kunstihoone virtuaalplatvormi innovaatilisus ennekõike mitte 360-kraadiste kaamerate, virtuaalreaalsuse jms kõrgtehnoloogia rakendamises, vaid pigem (vana kooli?) fikseeritud kinematograafiliste vaadete-kaameranurkade, helimiljöö, detailse dokumentatsiooni ja klikipõhise interaktiivsuse julges hübriidis. Mulle isiklikult meenutab see varajasi first-person seiklus-videomänge, näiteks seda žanrit võimsalt inspireerinud mängu „Myst” (1993).
Vahetu kontakti puudumine kui võimalus
Lisaks mainitud pööretele digitaalse kunstidokumentatsiooni loomises on pandeemial olnud arengut juhtiv roll ka digitaalse vahendamise vormidega katsetamises. Kohalikul kultuurimaastikul nägid 2020. aasta kevadel sedasorti virtuaalse innovatsiooni võimalust eˉlektron platvormi eestvedajad, kes asusid eksperimenteerima voogedastuse ja transdistsiplinaarsete vormide kombinatsioonidega. Esiti füüsilises ruumis toimuma pidanud „Kõheda vastasmõju festival” koliti ümber internetti ning see võimaldas uurida, kuidas taasluua teatri olemuslikke omadusi voogedastusplatvormil.
Oma kodudes ekraanivalgele kogunenud publikut tervitas virtuaalne kohvik või vestibüül, kus oli võimalik etteastete eel, vahel ja lõppedes end lainele seada ja juttu teha. Tänavu teist korda toimunud festivalil katsetati spatial chat’i ehk n-ö ruumilise jututoa formaadiga. See tähendab, et festivalikülastajatel oli elektron.art lehel võimalik tinglikult teineteisele läheneda, minna koos etendusele või muusikat kuulama jne – omamoodi alternatiivne häng või digitaalne suitsunurk. Taavet Jansen, üks eˉlektroni eestvedajatest, näeb vahetu kontakti puudumises nimelt võimalust – luua interaktsiooni ja kogukonnatunnet, olla kohal igal pool üle maakera. Nagu Taavet on öelnud, peaks praegust olukorda vaatama kui võimalust, „kui auku müüris, mille taha me oleme juba väga kauaks kinni jäänud. Varsti saab ju vanamoodi edasi teha, miks mitte selle olukorraga vahepeal veidi funi saada”.
Digitaalsest kunstist rääkides võiks viimaste kuude lõikes omaette teemana välja tuua krüptokunsti ehk NFTde (non-fungible tokens) populariseerumise, mis paljudele digikunstnikele ja kunstiinvestoritele on lühikese ajaga sisse toonud miljoneid. Lühidalt öeldes võimaldab NFT-tehnoloogia muidu kergesti kopeeritava digitaalse kunstiteose vms sisu „reaalset” omamist. NFT on nagu koodis kirjutatud sertifikaat, mille omanik endale ostab. Uue omamise vormi elevusest on tekkinud krüptokunsti mull, kus loojad ja kogujad jooksevad tulude järele tormi. Rabavate summade varjus – näiteks oksjonimaja Christie’s veebioksjonil müüdi 69 miljoni dollari eest Mike Winklemanni digikollaaž – on räägitud ka NFTde seosest Ethereumi plokiahelaga, mille niigi üllatav energianõudlus ja jäätmekulu on paralleelselt krüptokunsti populariseerumisega hüppeliselt kasvanud.
Krüptokunsti keskkonnakahjulikkuse teemal on sõna võtnud nii kunstnikud kui ka mõned NFTsid vahendavad platvormid. Lisaks ökoloogilist jalajälge kahandavatele (carbon offset) investeeringutele loodetakse NFT-tehinguid muuta keskkonnasäästlikumaks kas plokiahela süsteemse optimeerimisega või siis taristu üleviimisega kulukalt Ethereumilt mõnele teisele plokiahelale. Seoses teravdatud tähelepanuga krüptokunsti ökoloogilisele jalajäljele võib loota, et järgmiseks hakatakse aktiivsemalt aru pärima ka teiste plokiahelate (peamiselt üüratu Bitcoini) keskkonnamõju kohta – ja siit edasi vahest ka kogu interneti tõhusamaks muutmise kohta.
„Praegu hoogsasti arenev digitaalne kunstivald võiks selles osas olla tundlikuks eeskujuks, kuidas virtuaalset vahendatust tõhusamalt korraldada ja tõepoolest väärindada.”
Kõige selgem neti keskkonnasäästlikumaks tegemise viis on kahandada audiovisuaalse ehk olemuslikult kõige ressursimahukama sisu osakaalu internetis. Nagu sedastas iiri spetsialist Gerry McGovern eelmisel aastal kirjastatud teavikus „World Wide Waste”[2], spekuleeritakse, et 2022. aastaks võtavad enam kui 80% kogu internetist enda alla just pildid ja videod, mis mõistagi moodustavad ka lõviosa digitaalsest kunstivallast. Kuid McGovern tõi üldistusena välja ka selle, et reaalset kasutust leiab vaid umbkaudu 10% internetis leiduvatest andmetest; ülejäänud 90% internetist moodustavad näiteks üleküllane ja ebatõhus veebidisain, reklaamid, nuhk- ja turdvara (bloatware), aegunud informatsioon, mitte kunagi külastatavad veebilehed jms – lühidalt öeldes digitaalne prügi.
Silmas pidades mitmes Soome kunstiinstitutsioonis töötava ökokoordinaatori Saara Korpela mõtet, tasub meeles hoida, et kuivõrd virtuaalsed tuurid ja näituseplatvormid jäävad kõige tõenäolisemalt omale kohale ka pandeemiajärgses maailmas, kus on taas avatud ka füüsilised näitusesaalid ja tööruumid, tähendab see pikas perspektiivis üldise ressursimahu ja heitmete suurenemist. Praegu hoogsasti arenev digitaalne kunstivald võiks selles osas olla tundlikuks eeskujuks, kuidas virtuaalset vahendatust tõhusamalt korraldada ja tõepoolest väärindada. Kui visuaalmeedia vähendamine ei tule kunsti mõttes eriti kõne alla, siis võiks ehk alustada jätkusuutlikust veebidisainist.[3]
Emmanuel Van der Auwera lühifilmis „The Sky is on Fire” (2021) kulgeb kehatu subjekt-kaamera 3D-skannitud Miami linnaosade vigases ja nihestatud kollaažis, samas kui taustal jaurab monoloogina meeshääl (vist) rahustavana mõeldud mantrat, et inimkond ei kao mitte kunagi mitte kuhugi, sest meist jäävad alles digitaalsed andmed. Auwera ise kommenteerib, et filmid, pildid, dokumentatsioon jms meedia on nüüdsel ajal kuhjunud digitaalseteks varemeteks, mille vahel meie, vaatajad, sihitult kondame. Kui seda mõtet pisut edasi venitada, siis kõige eespool mainitu mõttes võiksid kunstnikud ja kunstiinstitutsioonid olla justkui digitaalsed oaasid selles üüratus zettabaitide kõrbes.
Aga teisalt, kui idee selle kraami tulevastele põlvedele pärandamisest ei häiri, siis eks tõepoolest ole nende otsatute digitaalsete varemete või prügimägede või düünide vahel uitamises omaette jabur poeesia, mis kõlab kokku inimestele arusaamatutes keeltes kõnelevate algoritmide müstilisuse, Maa kaugemal orbiidil tiirleva satelliitide surnuaia kummituslikkuse või Viimaseks Inimeseks olemise tulevikunostalgiaga.
