Suvelõpu erilugu! Fotoreportaaž 2. Riia biennaalilt

Kaarin Kivirähk

KKEKi ajakiri on septembrini puhkusel. Riia biennaali reportaaž valmis suvelõpu eriloona.

Eelmisel neljapäeval, 20. augustil avanes Riias 2. rahvusvaheline kunstibiennaal (RIBOCA 2), mis kuraator Rebecca Lamarche-Vadeli nägemusest lähtuvalt kandis pealkirja „and suddenly it all blossoms“ („ning järsku puhkeb kõik õide“).

Algselt pidi teist korda toimuv biennaal avanema tänavu mais. Koroonapandeemia tõttu aga alustas mais hoopis online-loengute seeria (muide, mitmete kuulajate-vaatajate sõnul väga huvitav ja lihtsasti jälgitav online-seeria!) ja biennaali näitus lükati augustisse.

Sadamapiirkonnas Andrejsala (näituse arhitektid on muideks Laura Linsi ja Roland Reemaa, kes olid osa 2018. aastal Eestit Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindanud tiimist) asuvat näitust saab vaadata vaid kolm lühikest nädalat. Biennaal on aga otsustanud selle kogemuse treida filmiks, mille režissöör on Dāvis Sīmanis. Sīmanist kirjeldatakse kui üht rahvusvaheliselt tuntuimat Läti filmirežissööri, kes oma varasemas loomingus on tegelenud peamiselt 20. sajandi esimese poole ajalooga. Üks tema viimaseid filme kannab näiteks inglise keeles pealkirja „The Mover“ (2018), mis räägib holokaustist ühe inimeste päästja loo läbi. Eks paljudele, kellega biennaalist vesteldud sai, ka kohalikele endile, tundub mõte biennaalist valmivast filmist ootamatu ja keegi ei oska oodata, mis sellest tulla võiks. Teisalt on augustis 2020 toimuv rahvusvaheline biennaal juba ise omamoodi ime ja seetõttu ei ole välistatud, et imesid võib ju veel juhtuda.

Ugo Rondinone teos „life time“ (2019) tervitab kõiki biennaalile saabujaid. Algselt oleks teos pidanud olema alumiiniumist ja klaasist neoonkiri, kuid transpordi- ja produktsioonipiirangute tõttu tehti hoopis vineerist.

Rebecca Lamarche-Vadeli sõnade järgi on näituse eesmärk kutsuda vaatajaid küsimuse alla seadma enesehävitusliku maailma väärtuseid, astuda vastu levivale küünilisusele ja poliitilise maailmalõpu tundele. „Selle asemel, et lükata biennaal edasi kuni uue „normaalsuse“ tagasitulekuni, otsustasime me vabatahtlikult avada see algsete kuupäevade viimasteks nädalateks, võttes sellega omaks meie eelnevate plaanide teostumise võimatuse ja otsutades panna projekt kokku uues reaalsuses,“ rääkis Lamarche-Vadel intervjuus Arterritoryle. „Seega asub näitus kusagil vareme ja ehitusplatsi vahepeal, peegeldades praegust olukorda maailmas.“

Nii-öelda kastist välja mõtlemise kontseptsiooni toetasid lisaks teostele ka sellised kuratoorsed valikud nagu mitte-kunstnike kaasamine (näiteks kivide balanseerija Bridget Polk või Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide vahel köiel kõndinud Philippe Petit) ja taimetoidu pakkumine kõigis biennaaliga seotud kohvikutes. Korralduslikult oli huvitav ka see, et biennaali giidis on värviliselt maha tõmmatud ideed, mis kunstnikel algselt olid, kuid mida pandeemia tõttu teostada ei saanud ning märkmiku stiilis on lisatud juurde uued lahendused, mis paari kuuga kunstnike ja biennaali koostöös välja mõeldi.

Bridget Polk ei nimeta end kunstnikuks, kuid on aastaid tegelenud uskumatuna mõjuvate kivitornide ehitamisega. Polk ladus vaatajate silme all justkui füüsikareegleid eiravaid tornikesi, mis mõjus tõesti väga võimsalt ja paeluvalt.

„Ma mõtlesin ka faktile, et biennaal oleks pidanud tooma kohale tuhandeid VIP-külalisi üle kogu maailma,“ rääkis Rebecca Lamarche-Vadel Arterritoryle. „Sest selline see biennaali mudel on: hiiglaslik rahvusvaheline sündmus, mis toob kokku suure koguse külalisi ja osalisi. Muidugi ma oleksin olnud väga õnnelik nähes siin kõiki oma sõpru ja teisi, kes siia oleks tulnud. Kuid samas poleks see eriti hästi läinud kokku uue mudeliga, mida ma tahtsin tutvustada ja selle näituse raames esitleda. RIBOCA2-ga töötamise viimastel nädalatel hakkasin ma saama aru, et see biennaal läheneb aina rohkem ja rohkem sellele, mis ta tegelikult olema peaks…ja kellele ta olema peaks: Riia inimestele, Lätile ja Balti naabritele.“

Tõepoolest, näitusel võis külastajatena näha palju tuttavaid Balti kunstivälja nägusid ja oli ka kuulda, et ajakirjanike tuuril osalesidki peamiselt Eesti ja Leedu meediaväljaannete esindajad.

Eelmisel aastal 58. Veneetsia biennaali peanäitusel kõige noorema kunstniku tiitli saanud leedu kunstnik Augustas Serapinas osales RIBOCAl teosega „Mudamehed“ (2020), mille jaoks ehitas heinast ja mudast armee (lume)memmesid.

Mõne sõnaga näitusepaigast. Andrejsala on Riia kesklinnas asuv sadamapiirkond, mis oma tühermaadega võib üsna hästi olla võrreldav näiteks Tallinna sadama-alaga. Kui eelmine Riia biennaal oli laotunud üle kogu linna, siis RIBOCA2 asus mugavalt ühel, kuigi üsna suurel territooriumil. Osa näitusest on vabas õhus, mis oli ilusa ilma tõttu vägagi meeldiv, ja teine osa suures sadama-angaaris, mille kohta oli kuulda, et see sai spetsiaalseks biennaaliks viljakottidest tühjaks tassitud.

Anastasia Sosunova teos „Habitaball“ (2020) oli kohaspetsiifiline installatsioon, mis oli rajatud endisele Paintballi väljakule.
Sosunova oli loonud kujuteldava postapokalüptilise maailma, kust ei puudunud mahajäätud pühakoda ja baar.

Kui 2018. aasta 1. Riia biennaali avamise järgselt kirjutas Indrek Grigor KKEKi uudiskirjas, et viimase kahe kuu jooksul pole RIBOCA aadressil kuuldud muud kui sappi, siis nüüd ei olnud enam sapisust tunda. Pole kindel, kas põhjuseks on koroonakriisist tekkinud solidaarsustunne, biennaali kommunikatsioon või kuraatori pehmem isik. Sest kontseptuaalselt tundus RIBOCA2 oma eellasest tõesti skaala teises otsas olevat. Kui Katerina Gregose näitus oli peaaegu et didaktiliselt poliitiline ja lükkas vaataja nägupidi sotsiopoliitilistesse probleemidesse, siis Rebecca Lamarche-Vadel on Andrejsalasse toonud tundelise, pisteliselt esoteerikasse kalduva kaasaegse unenäomaailma, mis otsib alternatiive ummikusse jooksnud ühiskonnale.

Timur Si-Qini teos „Caur sidraba birzi gāju (I walked through the silver birch grove)“ (2020) koosnes valguskastidest ja basseinist ning tegeles lätlaste paganausu traditsioonidega.

Eesti kunstnikest osales biennaalil Jaanus Samma, kes eksponeeris uut teost „Riia postkaardid“.  Siidile trükitud pildikesed kujutavad nõukogude ajal Riias populaarseid geimeeste kruiisimispaiku – alates Riia vanalinna tänavatest, parkidest ja avalikest tualettidest kuni Jurmala rannani.  Samma loomingu tundjad teavad, et geiajalugu ja kruiisimispaiku on ta uurinud teiste linnade näitel juba varemgi. RIBOCA teose jaoks tegi ta koostööd läti ajaloolase Ineta Lipšaga, kes uurib Kaspars Irbe (1906 – 1996) päevikuid, kust leiab palju põnevat materjali nõukogudeaegse geiajaloo kohta.

Laupäeva õhtul toimus publikuprogrammi raames ka rohkete osavõtjatega vestlus, kus osalesid lisaks Sammale Irbet uurinud ajaloolane Ineta Lipša, eesti ajaloolane Uku Lember ja vestlust modereeris läti kuraator Kaspars Vanags. Vestlus toimus Jurmalas Irbe endise maja hoovis ning näha sai ka suurepärast uurimismaterjali ennast ehk Irbe aastakümnete vältel kirja pandud päevikuid, mis kirjeldasid tema seikluseid Riia toona põrandaaluses geikogukonnas.

Vaade Jaanus Samma teosele RIBOCA2-l, mille aluseks on Kaspars Irbe päevikukirjeldused.
Vestlusring Jurmalas, vestlust juhib Kaspars Vanags. Laual on Irbe müütilised päevikud.

Viimaseid päevi sai Riia Fotomuuseumis näha läti-eesti kuraatori Šelda Pukite kureeritud näitust „Wunderkammer“, mis oli osa Riia fotobiennaalist ja tegeles kogumise ja kollektsioonide temaatikaga. Külalisi tervitas Flo Kasearu majamuuseumi silt muuseumi kassa kohal, aga näha sai ka varem mitte nii tuntud teoseid, näiteks Margit Lõhmuse digitaalset fotokollektsiooni valgetest koertest. Riia fotobiennaal on laotunud üsna pikale ajateljele ning kuigi „Wunderkammer“ on tänaseks juba suletud, siis teisi näituseid ja aktsioone saab veel sügise vältel vaadata ja külastada. Programmi leiad siit.

Flo Kasearu teosed Fotomuuseumi näitusel. Kui keegi mäletab veel Flo aktsiooni mõni aeg tagasi, kus ta kogus inimestelt surnud taimi, siis nüüd sai neid samu taimi näitusel näha.

Hiljuti avati vanalinnas Läti Kunstiakadeemia projektiruum-galerii Pilot, mis asub otse vanalinnas ja kus hetkel on rahvusvaheline tudenginäitus „Vice versa“, mida soovitaksime kindlasti vaatama minna. Riia kunstielus on üldse praegu põnev aeg. Endises tehasehoones on avatud kultuurikeskus Kultūrtelpa “Točka”, kus praegu on noorte kunstnike näitus ja toimuvad performance’id. 4. septembril avatakse 11. Survival Kit kunstifestival, mis kannab nime „Being Safe is Scary“. Samuti on kohe-kohe avanemas erakogul põhinev muuseum Zuzeum.

Galerii Pilot asub aadressil Riharda Vagnera iela 3 Riia vanalinnas.
EAS Logo