Suvelõpu erilugu! Fotoreportaaž 2. Riia biennaalilt

Rebecca Lamarche-Vadeli sõnade järgi on näituse eesmärk kutsuda vaatajaid küsimuse alla seadma enesehävitusliku maailma väärtuseid, astuda vastu levivale küünilisusele ja poliitilise maailmalõpu tundele. „Selle asemel, et lükata biennaal edasi kuni uue „normaalsuse“ tagasitulekuni, otsustasime me vabatahtlikult avada see algsete kuupäevade viimasteks nädalateks, võttes sellega omaks meie eelnevate plaanide teostumise võimatuse ja otsutades panna projekt kokku uues reaalsuses,“ rääkis Lamarche-Vadel intervjuus Arterritoryle. „Seega asub näitus kusagil vareme ja ehitusplatsi vahepeal, peegeldades praegust olukorda maailmas.“

Nii-öelda kastist välja mõtlemise kontseptsiooni toetasid lisaks teostele ka sellised kuratoorsed valikud nagu mitte-kunstnike kaasamine (näiteks kivide balanseerija Bridget Polk või Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide vahel köiel kõndinud Philippe Petit) ja taimetoidu pakkumine kõigis biennaaliga seotud kohvikutes. Korralduslikult oli huvitav ka see, et biennaali giidis on värviliselt maha tõmmatud ideed, mis kunstnikel algselt olid, kuid mida pandeemia tõttu teostada ei saanud ning märkmiku stiilis on lisatud juurde uued lahendused, mis paari kuuga kunstnike ja biennaali koostöös välja mõeldi.

„Ma mõtlesin ka faktile, et biennaal oleks pidanud tooma kohale tuhandeid VIP-külalisi üle kogu maailma,“ rääkis Rebecca Lamarche-Vadel Arterritoryle. „Sest selline see biennaali mudel on: hiiglaslik rahvusvaheline sündmus, mis toob kokku suure koguse külalisi ja osalisi. Muidugi ma oleksin olnud väga õnnelik nähes siin kõiki oma sõpru ja teisi, kes siia oleks tulnud. Kuid samas poleks see eriti hästi läinud kokku uue mudeliga, mida ma tahtsin tutvustada ja selle näituse raames esitleda. RIBOCA2-ga töötamise viimastel nädalatel hakkasin ma saama aru, et see biennaal läheneb aina rohkem ja rohkem sellele, mis ta tegelikult olema peaks…ja kellele ta olema peaks: Riia inimestele, Lätile ja Balti naabritele.“

Tõepoolest, näitusel võis külastajatena näha palju tuttavaid Balti kunstivälja nägusid ja oli ka kuulda, et ajakirjanike tuuril osalesidki peamiselt Eesti ja Leedu meediaväljaannete esindajad.

Mõne sõnaga näitusepaigast. Andrejsala on Riia kesklinnas asuv sadamapiirkond, mis oma tühermaadega võib üsna hästi olla võrreldav näiteks Tallinna sadama-alaga. Kui eelmine Riia biennaal oli laotunud üle kogu linna, siis RIBOCA2 asus mugavalt ühel, kuigi üsna suurel territooriumil. Osa näitusest on vabas õhus, mis oli ilusa ilma tõttu vägagi meeldiv, ja teine osa suures sadama-angaaris, mille kohta oli kuulda, et see sai spetsiaalseks biennaaliks viljakottidest tühjaks tassitud.

Kui 2018. aasta 1. Riia biennaali avamise järgselt kirjutas Indrek Grigor KKEKi uudiskirjas, et viimase kahe kuu jooksul pole RIBOCA aadressil kuuldud muud kui sappi, siis nüüd ei olnud enam sapisust tunda. Pole kindel, kas põhjuseks on koroonakriisist tekkinud solidaarsustunne, biennaali kommunikatsioon või kuraatori pehmem isik. Sest kontseptuaalselt tundus RIBOCA2 oma eellasest tõesti skaala teises otsas olevat. Kui Katerina Gregose näitus oli peaaegu et didaktiliselt poliitiline ja lükkas vaataja nägupidi sotsiopoliitilistesse probleemidesse, siis Rebecca Lamarche-Vadel on Andrejsalasse toonud tundelise, pisteliselt esoteerikasse kalduva kaasaegse unenäomaailma, mis otsib alternatiive ummikusse jooksnud ühiskonnale.

Eesti kunstnikest osales biennaalil Jaanus Samma, kes eksponeeris uut teost „Riia postkaardid“.  Siidile trükitud pildikesed kujutavad nõukogude ajal Riias populaarseid geimeeste kruiisimispaiku – alates Riia vanalinna tänavatest, parkidest ja avalikest tualettidest kuni Jurmala rannani.  Samma loomingu tundjad teavad, et geiajalugu ja kruiisimispaiku on ta uurinud teiste linnade näitel juba varemgi. RIBOCA teose jaoks tegi ta koostööd läti ajaloolase Ineta Lipšaga, kes uurib Kaspars Irbe (1906 – 1996) päevikuid, kust leiab palju põnevat materjali nõukogudeaegse geiajaloo kohta.

Laupäeva õhtul toimus publikuprogrammi raames ka rohkete osavõtjatega vestlus, kus osalesid lisaks Sammale Irbet uurinud ajaloolane Ineta Lipša, eesti ajaloolane Uku Lember ja vestlust modereeris läti kuraator Kaspars Vanags. Vestlus toimus Jurmalas Irbe endise maja hoovis ning näha sai ka suurepärast uurimismaterjali ennast ehk Irbe aastakümnete vältel kirja pandud päevikuid, mis kirjeldasid tema seikluseid Riia toona põrandaaluses geikogukonnas.

Viimaseid päevi sai Riia Fotomuuseumis näha läti-eesti kuraatori Šelda Pukite kureeritud näitust „Wunderkammer“, mis oli osa Riia fotobiennaalist ja tegeles kogumise ja kollektsioonide temaatikaga. Külalisi tervitas Flo Kasearu majamuuseumi silt muuseumi kassa kohal, aga näha sai ka varem mitte nii tuntud teoseid, näiteks Margit Lõhmuse digitaalset fotokollektsiooni valgetest koertest. Riia fotobiennaal on laotunud üsna pikale ajateljele ning kuigi „Wunderkammer“ on tänaseks juba suletud, siis teisi näituseid ja aktsioone saab veel sügise vältel vaadata ja külastada. Programmi leiad siit.

Hiljuti avati vanalinnas Läti Kunstiakadeemia projektiruum-galerii Pilot, mis asub otse vanalinnas ja kus hetkel on rahvusvaheline tudenginäitus „Vice versa“, mida soovitaksime kindlasti vaatama minna. Riia kunstielus on üldse praegu põnev aeg. Endises tehasehoones on avatud kultuurikeskus Kultūrtelpa “Točka”, kus praegu on noorte kunstnike näitus ja toimuvad performance’id. 4. septembril avatakse 11. Survival Kit kunstifestival, mis kannab nime „Being Safe is Scary“. Samuti on kohe-kohe avanemas erakogul põhinev muuseum Zuzeum.