Ainuke kultuurisaade ETV+ kanalil on vene teatri näitlejatest
Olen aastaid Eesti venekeelse ajakirjanduse vastu huvi tundnud ja rääkinud aja jooksul mitme peatoimetajaga. Kokkuvõtteks võib öelda, et erameediale on kultuurist kirjutamine majanduslikult kahjulik, kuna selle teema vastu tunnevad huvi vähesed. Tulemuseks ongi, et ei ole ühtegi kohalikku venekeelset väljaannet, mis oleks pühendatud kunstile või laiemalt kultuurile. Samas kioskis, kust ajalehed ostsin, oli väljas umbes 30 venekeelset ajakirja ja ajalehte, mida tehakse Venemaal. Eesti venekeelsetel väljaannetel on alati olnud raske nendega konkureerida, nüüd aga pole enam mingit konkurentsi.
Eestikeelsete kultuuriväljaannete tiraažid ei ole suured ning need väljaanded pole ka majanduslikult kuigi tasuvad, mistõttu riik neid toetabki (vähemalt SA Kultuurileht väljaandeid). Ka venekeelsele kultuurimeediale oleks riigi toetus hädavajalik. Eestis peetakse loomulikuks toetada eestikeelset kultuuritegevust, kuid teiskeelset mitte nii väga. Muidugi ei saa riiki selleks kohustada, kuid samas on selge, et kohalikku kultuuri soovivad mõista ka muukeelsetel inimestel. Meil ei teki ju küsimust, kui Tammsaare või Kivirähki raamatuid tõlgitakse vene või mõnda muusse keelde.
Vaatame näiteks, kuidas ja kui palju kajastab kunsti ja kultuuri ainuke kohalik mittekommertslik venekeelne telekanal ETV+, mis loodi Eesti Rahvusringhäälingus aastal 2015. Selles kanalis vahendatakse iga päev hommikuti ka kultuuriteateid ning saadetesse kutsutakse külalisi, kes jagavad infot eesootavate ürituste kohta. Vaatasin üle uue telehooaja plaanid ja leidsin, et endiselt pole kavas eetrisse tuua ühtegi päevakajalist kultuurisaadet. Ainuke kavas olev kultuurisaade on vene teatri näitlejatega. Vene teatri näitlejaid tutvustav saade oli kavas ka mõni hooaeg tagasi, aga seekord on otsustatud tutvustada näitlejaid nende lemmikpaikade kaudu Eestis. Paratamatult tekib küsimus, miks on tähelepanu ainult venekeelsel teatril, kui Eestis on kokku üle neljakümne teatri.
Laiemalt olen tähele pannud, et eriti vanema põlvkonna kultuuriajakirjanikud armastavad kajastada sündmusi, kuhu on kaasatud kas vene emakeelega autor või osaleja, keegi on seotud vene teatri, vene kultuuri keskusega, Narva või Ida-Virumaaga. Venekeelses meedias on välja kujunenud selge stereotüüp, et vene emakeelega lugejaid/vaatajaid peaksid huvitama ainult nendega sarnased inimesed. Venekeelsest meediast ei leia uudist selle kohta, mis toimub näiteks Pärnu, Viljandi või Tartu galeriides. Kui midagi kirjutatakse, siis pigem Narva kohta.
Ka Eesti Rahvusringhäälingu venekeelses raadioprogrammis Raadio 4s on üks saade („Занавес“—Eesriie), mis on pühendatud teatrile, ja mitu saadet, milles kõneldakse muusikast. Hommikuprogrammis antakse teada lähiajal toimuvate ürituste kohta, sh kontsertide, näituste, festivalide ja muude kultuurisündmuste kohta. Eraldi saadet, milles kajastataks päevakajalist kaasaegset kunsti, kahjuks ei ole. Teistest raadiojaamadest ma ei räägigi, neil ei ole ressursse, et saateidki teha, enamjaolt mängitakse eetris muusikat ja kord tunnis loetakse uudiseid.
Uued algatused veebis
Juba väga pikka aega pole ilmunud ühtegi venekeelset paberväljaannet, millest saaks regulaarselt lugeda näitusearvustusi. Noor põlvkond, kes on saanud kõrghariduse eesti keeles, ei oskagi end võibolla enam vene keeles kirjalikult väljendada. Vene taustaga noored kirjutavad pigem eesti keeles, sest eestikeelses meedias on rohkem ressursse ja artiklite eest võib isegi raha saada. Tänapäeval ongi venekeelsete (kultuuri)ajakirjanike olukord muutunud ebakindlaks ja selle põhjus ei ole isegi niivõrd postfordistlik majandussüsteem, vaid riigi keelepoliitika ja ebavõrdne kohtlemine, mida seadused justkui õigustavad. Nii lõpetas tegevuse ainuke umbes kümme aastat ilmunud venekeelne ajakiri Plug, mis kajastas kohalikku kultuuri. Kultuurkapitalilt saadud toetusest piisas ainult ajakirja trükkimiseks ning peatoimetaja ja kujundaja honorarideks. Ülejäänud autorid ja illustraatorid tegid tööd tasuta. Plugist on tänaseks jäänud ainult veebiversioon, kus uusi kirjutisi ilmub väga harva.
On veel paar venekeelset veebiprojekti, mida sooviksin välja tuua: Äkki ja wonderuum.ee. Mõlemad kajastavad kohalikku kultuuri ja kunsti, mõlemad on omaalgatuslikud ja ükski projektis osaleja oma töö eest palka ei saa. Ei tea, kauaks neil entusiasmi jätkub. Soovin väga, et nad leiaksid sponsori või riigipoolse toetaja. Mõlema kanali pakutava materjali valik ja auditoorium laieneb pidevalt, mis annab lootust, et venekeelne kultuuriajakirjandus saab noore põlvkonna näol uue alguse. Neil tasuks kindlasti silm peal hoida.
Nii ongi mu suuremad lootused seotud internetiga. Eesti Rahvusringhäälingu portaalis on vähemalt olemas venekeelne kultuurirubriik. Kahjuks ilmuvad seal enamasti vaid pressiteated ja väga harva mõni arvustus, aga vähemalt saab teada, mis toimub. Ka erameedias ilmub pressiteateid, aga eraldi kultuurirubriik puudub. Paljuski sõltub venekeelse info ilmumine ürituse korraldajast, sest ajakirjanikud ise ei hakka eestikeelseid pressiteateid tõlkima.
„Kultuuriajakirjanikud armastavad kajastada sündmusi, kuhu on kaasatud kas vene emakeelega autor või osaleja, keegi on seotud vene teatri, vene kultuuri keskusega, Narva või Ida-Virumaaga.“
Viimasel ajal olen tähele pannud, et paljud Eesti galeriid ja muuseumid üritavad tegeleda ka venekeelse publikuga, mis mind ainult rõõmustab. Kuna seda pole pikka aega tehtud, siis kulub veidi aega, et koguda regulaarset ja lojaalset publikut. Loodan, et näitusemajad ei anna alla ja venekeelsete pressiteadete ja materjalide tõlkimine tasub end ära. Infovahetus on kultuuris väga oluline ja sotsiolingvistiline isolatsioon institutsioonides peaks lõppema. Muuseumid ja galeriid peaksid olema rohkem avatud mitmesugusele publikule, kõik peaksid olema teretulnud. Seda näitab ka venekeelne kommunikatsioon.
Näituste tekstide tõlkimine ja kommunikatsioon, samuti venekeelsed külastustuurid ja haridusprogrammid teeksid näitused vene emakeelega inimestele kättesaadavamaks. Kaasaegset kunsti tuleb õppida vaatama ja mõistma. Oleks ju hea, kui vähemalt keelebarjääri ei oleks. Tänapäeva muuseum või galerii peaks olema haarav paik, mis on avatud kõigile. Vähemusrahvusi tuleks dialoogi kaasata, mitte jätta omaette. Emakeelses haridusprogrammis osalemine aitab veelgi paremini kõigest aru saada, tunda end selles programmis väärtuslikuna ja julgemini kaasa rääkida. Kunst aitab meie kaasaega, ümbritsevat keskkonda ja konteksti mõista ning tunda end selle osana. See võimaldab õppida kriitiliselt mõtlema, end väljendada ja kaasa rääkida.
Lõpetuseks peab mainima, et Balti riikides pakub venekeelset professionaalset kunstikriitikat ainult Läti veebileht arterritory.com, kus kirjutatakse aeg-ajalt ka Eesti kunstist ning mõned autorid avaldavadki tekste vene keeles. Seda veebilehte teavad muidugi ainult suured kunstihuvilised, kuigi sotsiaalmeedia kaudu jõuavad nende postitused ka laiema publikuni. Praegu tundubki infovahetus kõige paremini toimivat Facebooki ja Instagrami sõprade soovituste kaudu.
Teksti keeletoimetaja on Riste Uuesoo.
